RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 4. juuni 2017

Harri Kingo: Miks me kaome

Me kaome, sest selle määravad ära viis objektiivsest asjaolu, mida me ei saa muuta.

1. Naine on sünnitaja. Naine otsustab, kui palju lapsi ta ilmale toob.

2. Kapitalism. See tähendab, et mehed teenivad oma töö eest nii vähe raha, et ka naised on sunnitud tööl käima - seda kogu oma fertiilse ea jooksul. Kahte teha - käia tööl ja palju lapsi sünnitada ning üles kasvatada - see pole võimalik.

3. Tarbimismentaliteet. Kuna tarbimine on saanud üha enam meie tavapäraseks vajaduseks, siis pole kunagi piisavalt raha, et naine võiks tööst loobuda ja elada vabana, valides ise, mida ta oma elus teeb. Kui me tahame tarbida, nagu me tarbime, kui me tahame tarbida üha enam, siis me peame ka tööd rabama, nagu me rabame. Ja rabama üha enam. Mis lapsed!? Need teevad vaid elu raskemaks ja loovad kohustusi.

4. Ideoloogia, mis esitab väärarusaama vabadusest. Naised arvavad, et kui nad on sunnitud samamoodi tööd orjama nagu mehed, siis on nad sama vabad kui on mehed. Paraku - võitlus võrdõiguslikkuse eest meestega on võitlus samasuguse tööorjuse eest, nagu see on meestele paratamatu. Võrdõiguslased võitlevad naiste meestega võrdse orjuse, mitte naiste reaalse vabaduse eest.

5. Mitte vaid kaasaja naised, vaid samavõrd ka kaasaja mentaliteeti endas kandvad mehed ei soovi, et naised oleks vabad ja palju lapsi neile sünnitaks. Mehed ihkavad olla ise vabad ja sõltumatud, ja mitte seotud suure pere, kohustuste ja vastutusega. Mehi rahuldab täiesti, et pere on väike ja et naine käib tööl ja ennast ise ülal peab.

Kui me saaksime naised kui sünnitajad vabastada vajadusest olla töötavad orjad, siis oleksid nad vabad oma elus ise valima, mida nad teha tahavad - kas käivad tööl, õpivad neile meelepärast, leiavad mingi sobiva ja sotsiaalselt kasuliku tegevuse, pühendavad ennast ühiskonnale või oma perekonnale ja lastele esmaselt. Nende valikut ei piiraks sundseis - elus püsimise vajadusel orjatööd teha. Naised saaksid end realiseerida kuidas nad tahavad - see oleks nende vaba valik. Sel juhul oleks 3 last paari kohta tavaline ja eesti rahvas võiks kesta.

Paraku, kapitalismi keegi ära muuta ei saa. Meie väärastunud mentaliteeti üha enam tarbida samuti mitte. Ideoloogia, et naiste tööorjus ongi naiste vabadus on meie jaoks dogma ja aabitsatõde - naiste orjusest vabastamist ei taha naised ise, seda ei taha ka mehed.

Tulemus on paratamatu - eestlaste kadumine. Pikemas perspektiivis - kõikide nende rahvaste kadumine, kus valitseb kapitalistlik tootmisviis, tarbimismentaliteet ja tööorjuse pidamine vabaduseks. Esimesena kaob valge rass - kõik eelkirjeldatu on omane esmaselt valgele rassile. Valge rass ongi ma sellise elu- ja mõttelaadiga maailmas ainus kahanev - ja väga kiiresti kahanev rass. Ning kõige esimestena kaovad selle hulgast kõige pisemad rahvad - näiteks meie.

Allikas: Facebook
_________________
Muuta siiski saab ja see häving ei ole paratamatus. Hästi, kapitalismi me ära kaotada ei saa, aga muuta saame tänapäeval eksisteerivat kapitalismi, mida nimetatakse finantskapitalismiks.
Muuta saame ka mentaliteeti ja ideoloogiat ning rahva moraalsust. Praegune olukord on kurb, kuid mitte lootusetu, lugege ka SIIT.
M.I.

3 kommentaari:

Anonüümne 4. juuni 2017, kell 15:49  

Kapitalismi saab üsna lihtsalt "ära muuta", laseks õige sel kokku jooksta nagu kuival automootoril ja ongi asi tahe.

Ainuke häda seisneb selles, et kes iganes seda avalikult teeb, see saab endale kaela hulga tigedaid kodanikke, selliseld kellele kapitalism väga meeldib.

Kuigi mis seal ikka. Kõik hävinud kultuurid on ennast ise hävitanud, suures plaanis vahet pole kas otseselt või kaudselt.

Anonüümne 5. juuni 2017, kell 17:16  

Teise punkti juurde sobiks tsitaat John Gatto raamatust "Dumbing Us Down", kus autor väidab, et töötava paari ostujõud 1990ndatel kokku arvestatuna oli ainult natuke kõrgem kui keskmise töötava mehe oma 1910.aastal.

…some disturbing evidence exists that the income of working couples in 1990 has only slightly more purchasing power than the income of the average working man did in 1910. In effect, two laborers are now being purchased for the price of one — an outcome Adam Smith or David Ricardo might have predicted. And an unseen social cost of all of this has been the destruction of family life, the loss of home as sanctuary or haven, and the bewilderment of children who, since infancy, have been raised by strangers.

Anonüümne 6. juuni 2017, kell 22:03  

Natsionaalsotsialism oleks ainus pääsetee. Aga need, kes seda soovitavad, pannakse ilmselt kohe vihakõne eest vangi.



Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP