RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 21. aprill 2016

Malle Pärna kolumn: Ühesuunalisest liiklusest poliitikas ja meedias

Meile räägitakse, et me elame demokraatlikus riigis, ja et meil kehtib sõnavabadus. Kõigile võrdselt, nagu kõik muudki inimõigused ja inimvabadused. Igaühel on õigus välja öelda, mida ta mõtleb, (kui ta mõtleb), ja isegi seda ajakirjanduses avaldada. Nii LGBT-inimestel kui SAPTK-inimestel.

Miskipärast on mul viimasel ajal tunne, et meie poliitikas ja ka inimõigustes on kehtestatud ühesuunaline liiklus: ühes suunas on lubatud kõike väljendada ja välja öelda, isegi kurjustada ja karistada ja häbistada, aga teises suunas ei tohi mitte midagi öelda. Isegi mitte asju õigete nimedega nimetada. Või inimesi ettevaatusele manitseda. Kui ütled, kleebitakse silt peale ja pannakse purki. Tige, sallimatu, tagurlane, madalalaubaline, natsiraibe, võõravihkaja, venelaste käsilane, ja nii edasi. Hops – riiulile.

Nüüd näitas RAHVUS(!)ringhääling, et selles suunas on ka vihkamisest pimestatud mõttetu ja labane ropendamine lubatud. Teises suunas ei tohi aga kunstlikult üleshaibitud venelast – täiesti viisakas vormis – venelaseks nimetada. Ja lausa kuritegu on soovida, et Eesti president oleks eestlane.
Kas nii lihtne on ära unustada, et Eesti oli 50 aastat justnimelt venelaste poolt okupeeritud ja rõhutud!? Kas me olemegi jälle okupeeritud? Kas okupantide järeltulija on nüüd see “õige” eestlane, kelle venelaseks nimetamine puhutakse meedias lausa isikuvastaseks rünnakuks ja mõistetakse kisakoori poolt hukka, ehkki kõnealune ise uhkusega tunnistab, et ta on venelane?

Ka patriotismist on tal täiesti teistsugune ettekujutus kui meil. Välisminister, kes “oma rahvast” koguni maailmas laimamas käib, EI OLE kohe kuidagi Eesti patrioot, ka mitte õige eestlane.
Tsitaat: Välisminister Kaljurand käis korra Brüsselis koosolekul ja juba loeme välisuudiste pealkirjadest: „Eesti välisminister süüdistab eestlasi ebainimlikkuses“.
Kas president ka selle hukka mõistis? EI. Mitte keegi meie ideoloogidest ei mõistnud seda hukka. Sest selles suunas on meil lubatud kõike öelda.

Imestan, et meil on veel ära muutmata sellised tagurlikud nimed nagu Rahvusraamatukogu ja Rahvusringhääling. Kas pole leidnud sobivaid nimetusi? Rahvera ja Ringahää? Viimane võiks ju ka olla Eesti Reformiringhääling, siis jääks alles see ERR, või lihtsalt Ideoloogiakeskus: IK.
Jah, ka meedias valitseb meil ühesuunaline liiklus. Kui kirjutad midagi “teises suunas”, midagi, mis ei sobi refrääniks valitseva ideoloogia hümnisse, siis visatakse see kirjutis vaikimisi lehetoimetuse prügikasti. Mäletan, et vanasti ajalehed OOTASID kaastööd, sest, nagu meil nüüd räägitakse: “erinevus ju rikastab”, aga ilmselt mitte selles mõttes… Rikastab ainult teatud äravalitud erinevus.
Praegu tundub, et ajaleht on palgaliste toimetusetöötajate eralõbu, et avaldame, mida tahame, ja jätame avaldamata, mis ei meeldi. Või on ta oma isandate ustav hääletoru?
Ajaleht on meie ÜHINE vara, sõbrad. Lugejad ja tellijad ju maksavad teile palka! Lehetegijad on rahva teenrid, just niisama nagu riigikogulased ja ministrid. Ajaleht on meie ühine informatsiooniallikas, meie omavaheline side ja vahendaja! Ka õpetaja ja suunaja, kui tagasi minna meie ajakirjanduse aatelistesse algaastatesse… 

Sõnavabadus peaks tähendama seda, et igaüks tohib oma teadmisi ja suhtumisi teistega avaliku meedia kaudu jagada, et toimetused ei vali artikleid mingi kohustusliku ideoloogia järgi, vaid mõtte ja väljenduse kvaliteedi järgi. Iga hästikirjutatud artikkel väärib avaldamist, sest ajakirjanduse ülesanne on olla oma riigi kodanike mõtete edasikandjaks. Ja väärib ka respektiga lugemist. Kes oskab kommenteerida, see kommenteerigu, aga ärgu sõimaku ega laimaku kirjutajat.
Laim, sõbrad, on nagu tuulde lastud udusulg, seda ei ole võimalik enam kinni püüda. Tark inimene oskab ise vahet teha laimu ja tõe vahel, tema ei usu ega levita seda; rumalam (ja pahatahtlikum) seevastu kaldub uskuma rohkem laimu kui tõtt. Ja levitab seda, vahel seda lausa lumepallina suurendades.  Tõsi, ei laim ega sõim ei muuda laimatavat inimest, tema jääb samaks.

Aga laimaja enda külge kleepub see nagu mingi vastik limane ollus, sealt pole seda võimalik maha pesta. Inimene kujundab oma hinge ja oma elu õhustikku kõige sellega, mida ta elus teeb, mida räägib, mida mõtleb. Mida oluliseks peab, mida kaitseb, mida endasse vastu võtab. Kui inimene tegeleb ainult rumalustega, siis ta ju kasvatab enda rumalust. Ta ei oskagi enam midagi kõrgemat näha ega mõista. Ohtlik teerada… Tihnikusse.

Allikas: http://uueduudised.ee/malle-parna-kolumn-uhesuunalisest-liiklusest-poliitikas-ja-meedias/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP