RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 25. september 2016

Euroopa ja demokraatia: ühe pettumuse lugu

Euroopa liidrid Jean-Claude Juncker, Angela Merkel ja Martin Schulz uurivad Euroopa kaarti. Foto: AFP/Scanpix

Maailm on muutunud. Meie, kes me võitlesime aastatel 1988–1991 Nõukogude totalitarismi vastu, tunneme ennast petetuna. Lihtsaim selgitus on see, et me läksime ühest totalitarismi vormist ja ahistavast liidust teise, kirjutab Jüri Kukk.

Menusaaga “Sõrmuste isand” esimene osa “Sõrmuse vennaskond” algab haldjakeelse sosinaga: “Maailm on muutunud. Ma tunnen seda vees. Ma haistan seda õhus. Ma tajun seda mullas. Paljutki on kadunud ja paljugi on kadumas…” Ärge unustage, et J. R. R. Tolkien kirjutas oma kääbikulood Teise maailmasõja eel ja pani neisse just tollase sõjahõngu.
Miks ma sellest kirjutan? Sest ka nüüd tunnetad maailma kiiret muutumist… meedias, seadusandluses, maailma valitsemises, eetilistes väärtustes. Paljutki on kadunud ja kadumas… näiteks klassikaline Lääne demokraatia, sõna- ja südametunnistuse vabadus, inimõigused. Nende asemele tuleb värddemokraatia, millel pole tõelise demokraatiaga mingit pistmist.
Meie, kes me võitlesime aastatel 1988–1991 Nõukogude totalitarismi vastu, tunneme ennast petetuna.
Meie, kes me võitlesime aastatel 1988–1991 Nõukogude totalitarismi vastu, tunneme ennast petetuna. Lihtsaim selgitus on see – me läksime ühest totalitarismi vormist ja ahistavast liidust teise. Nad pole paljuski sarnased, vaid osa totalitarismist on ümber pööratud, varjatud ja ilusamaks muudetud, kuid ikkagi sama räige.

Mina kujutasin vaba maailma eest võideldes ette, et Lääne demokraatias kehtib sõna- ja südametunnistusevabadus ehk siis sa võid välja öelda, seda, mida mõtled ja sind ei karistata selle eest. Kujutasin ette, et Euroopa Liidus oleme üks suur sõbralik pere, suuremad riigid on suured vennad, kel on ka suuremad unistused, aga kes arvestavad alati väiksematega. Ma uskusin, et keegi ei hakka meile peale suruma midagi sellist, millele süda vastu tõrkuma hakkab, eriti kui tegu on inimlikkusega – et seda ei hakata kohustuslikuks muutma, vaid see tuleb südamest.
Paraku on kõik läinud või minemas väga äraspidist teed. Tänane liberaalne Lääs on välja mõelnud mingid pseudoväärtused, võtnud appi väärastunud inimlikkuse mõiste, seadustanud mitmed perverssused, keeranud kõik pea peale ja serveerib seda kui midagi ainuõiget. Vaid vähesed suudavad läbi hammustada seda, et kui sallivuse, tolerantsuse ja kaastunde näilise puudumise eest karistatakse, siis on kõik väga valesti.
Euroopa Liit peaks justkui olema erinevate rahvaste ja riikide vabatahtlik, demokraatlikel alustel tegutsev ühendus. See räige ähvardamine ja mõnitamine, mis kaasnes suuremate riikide, eriti Merkeli Saksamaa algatatud pagulaskriisiga ja on suunatud ennekõike alalhoidlikuma Ida-Euroopa vastu, on kõike muud kui demokraatlik. Seejuures kasutati ja kasutatakse peksuvahendina solidaarsuse mõistet. EL-ist lahkumine on vaid pisut kergem kui Nõukogude Liidust, aga tulevikus saab sealt lahkuda ilmselt vaid rahvaülestõusu teel.
Tänane liberaalne Lääs on välja mõelnud mingid pseudoväärtused, võtnud appi väärastunud inimlikkuse mõiste, seadustanud mitmed perverssused, keeranud kõik pea peale ja serveerib seda kui midagi ainuõiget.
Uskumatu on see, mis toimub islamiinvasiooni ümber. Kõik näevad, et sõjapõgenike osa on väike, võõrad tulevad siia eurooplaste kätega loodud väärtusi tarbima ega kavatsegi ise neid luua. Nende kombed, uskumused, mentaliteet, elustiil ja religioon erinevad kardinaalselt Euroopa ajaloolistest väärtustest, aga ometigi võetakse nad avasüli vastu. Praegu on juba näha, et võõrad ei tule siia lõimuma (ja miks nad peaksidki sellisesse nõrka ühiskonda sulanduma?), nad tulevad valitsema. Ometigi lokkab Euroopas endiselt poliitkorrektsus, mida on juba nimetatud inimsusevastaseks kuriteoks, libasallivus, värdtolerantsus ja muud “euroopalikud väärtused”, mis hukutavad Vana Maailma.

Isegi kui paljud inimesed tahaksid sõjas kannatanuid aidata, peaksid nad tunnistama, et põgenike vastuvõtmisega muudavad nad omaenda laste turvalisuse hapraks, sest aastakümneid sõdinud riikidest tulijad on oma ebaloomulikul moel sõjaga harjunud, tapmistest tuimaks muutunud, nad võivad olla harjunud vägivalda lahenduseks pidama ja päris kindlasti on nende psüühika häiritud. Lausa arusaamatu idiootsusena tundub see, et esimesel suvel Euroopasse tulnutest oli tervelt 83% mehi ja just sõjameheeas ehk vanuses 18–50, ja neid peetakse õnnetuteks ohvriteks. Terroriaktid näitavad, et sõda on nende kaudu Vanasse Maailma jõudnud ja jääbki siia. Praegu me veel seda ei adu, aga kui meie lapsed surema hakkavad, on juba hilja. Eestiski on üks pere, kelle laps, kahekümnendates eluaastates noormees, Nizzas “rikastava erinevuse” tõttu suri.

Sellises olukorras võtavad kiiresti oma koha sisse niinimetatud vandenõuteooriad, mis kipuvad paraku järgima küünikute väidet “Tänane vandenõuteooria on homne uudis.” Ilmselgelt totalitarismi kalduv Venemaa keelustas oma riigis Sorose Avatud Fondi tegevuse, mis tundus olevat ebademokraatlik, aga nüüd on täiesti avalikult selgeks saanud, et see multimiljonärist seniilne vanur tegeleb rahvuskesksete ühiskondade lõhkumisega. Isegi väide, et pagulaskriis on esile kutsutud maailma vägevate poolt senise maailmakorralduse lõhkumiseks, hakkab üha tõesemana tunduma, nagu ka see, et Eesti valitsev poliitiline eliit on sellega kaasa läinud ja Saatanale kolm veretilka Eesti rahvuse, keele ja kultuuri näol ära andnud. Kõik negatiivne peegeldub väga selgelt Reformierakonna poliitikas — ei mingit hoolimist eesti rahvuse tulevikust, Eestimaast, tema keskkonnast ja inimestest.

Ühes ammuses Saksa telesaates küsiti homofoobias süüdistatavalt mehelt ründavalt: “Miks te geisid vihkate?” Too vastas naissaatejuhile: “Ma tean, mis on teie jalge vahel ja mis on minu jalge vahel. Need kaks sobivad kokku, aga minu ja tema omad ei sobi!” lisas ta kaameramehele osutades. Nii lihtne see ongi, seda enam, et elu annab edasi vaid mehe ja naise ühendus. Nüüd on aga homoseksualism pjedestaali kõrgemaile kohale tõstetud, ta on tehtud võrdsetest võrdseimaks, lausa normaalsemaks kui heterosuhted, kusjuures tavalised geid ise ilmselt selle taga polegi, on heterotest maailmalõhestajad.
Maailm muutub tõepoolest kiiresti ja mitte paremuse poole. Euroopa Liit ja kogu Lääs keeravad demokraatia kruvisid järjekindlalt kinni, lõhuvad senise maailma ja loovad “Näljamängude” ühiskonda.
Olen kindel, et enamik heteromehi, keda on väidetavalt kümnest mehest üheksa, mõtlevad vastikustundega sellele, mida teevad voodis kaks meest. Miks nõutakse meilt seda, et me suhtuksime sellesse sallivalt, surudes maha oma tegelikud tunded, enda väärtushinnanguid vägistades? Jah, meie asi see pole, mis toimub geide magamistubades, aga meilt ju nõutakse, et me aplodeeriksime sellele! Kahjuks pean tõdema, et minu arvates on järgmisteks ebaloomulikeks asjadeks, millele roheline tee antakse, pedofiilia, suhted lähisugulaste vahel ja zoofiilia – Rootsi noorte liberaalide kongressil välja öeldud soovid lähevad praeguste tendentside jätkudes kindlasti täide.

Maailm muutub tõepoolest kiiresti ja mitte paremuse poole. Euroopa Liit ja kogu Lääs keeravad demokraatia kruvisid järjekindlalt kinni, lõhuvad senise maailma ja loovad “Näljamängude” ühiskonda. Praegu me veel naerame sellise väite peale, aga kaugel pole ka see aeg, mil me hakkame nutma, sest Lääne liberalismi kaudu tulevad tagasi Nõukogude Liit ja Stalin koos Hitleriga. Kui Venemaa on ohtlik oma rumaluse tõttu ja islamimaailm oma kurjuse tõttu, siis Lääs on ohtlik oma selge idiootsuse ja ka enda kätte tohutu võimu koondanud korporatsioonide tõttu – see sünnitab Sorose-suguseid ennasttäis ja oma võimu nautivaid rikkureid, kes mängivad miljonite inimeste saatusega. Ja nagu ka “Näljamängudes”, tuleb nad lõpuks lihtsalt võimu juurest minema peksta. Mis aga puutub meie vabadusvõitlusesse nõukaaja lõpus, siis sellist tulemust ei osanud ka kõige haigemates unenägudes näha.

Allikas: http://objektiiv.ee/euroopa-ja-demokraatia-uhe-pettumuse-lugu/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP