RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 9. september 2016

Repliik: sularahast loobumine on vaid pool rehkendust

Toomas Hendrik Ilves Euroopa parlamendis, 2. veebruar 2016. Foto: Frederick Florin, AFP/Scanpix

President Ilvese ettepanek loobuda demokraatia kaitseks sularaha kasutamisest, kuna see ei ole täielikult jälgitav, tekitab küsimusi, kelle huve ligi kümme aastat presidenditoolil istunud riigijuht üleüldse teenib, kirjutab oma repliigis Martin Vaher.

Kõheda globalisti ja multimiljardärist spekulandi Georg Sorose toel loodud Avatud Eesti Fondi korraldatud Avatud Ühiskonna Foorumil “Venemaa Euroopas: mida toob tulevik?” käis (õnneks oma viimast ametiaega õhtusse lösutav) president Toomas Hendrik Ilves välja orwelliliku mõtte, et demokraatia edendamise hüvanguks tuleks sularahast loobuda.
Ilvese sõnul oleks see vajalik, kuna sularaha liikumist ei ole võimalik täielikult jälgida, mis omakorda võimaldab väidetavalt korruptsiooni lokkamist näiteks altkäemaksude ja parteide varjatud rahastamise näol:

“Nõrk demokraatia ja korrumpeerunud ühiskond käivad käsikäes ja anonüümne sularaha on kahtlemata korruptsiooni võimendi. Korruptsiooni vastu aitab võidelda ainult läbipaistvus rahatehingutes. See on küll väga radikaalne idee, aga selle tagaks sularaha kaotamine ja jälgitavad rahaülekanded.”

Küsiksin siinkohal aga irooniliselt, et milleks sellised poolikud lahendused? Idee on küll radikaalne, aga mitte piisavalt – palju tõhusam oleks ju kohe kõik kodanikud ära kiibistada ning kõik nende aktiivsed (biomeetrilised) parameetrid reaalajas suurtesse riiklikesse andmebaasidesse salvestada. Küll siis demokraatia ja vabadus alles õitseksid, sest teavad ju kõik orwelliliku düstoopia ihalejad, et tõeline vabadus on orjus ja orjus on vabadus. Kõik, kes nii ei arva, on Putini käsilased.
Natukene vähemirooniliselt aga sugugi mitte vähemtabavalt sõnastas sisuliselt sama mõtte ka parlamendiliige Jaak Madison (EKRE):
“Täna tegi meie armastatud president Toomas Hendrik avalduse, et sularaha käibelt keelamine aitab kaitsta demokraatiat. Oleks just kui Goebbelsi propagandast võetud retoorika: pannes inimesed uskuma, et võttes neilt vabadus ja privaatsus, anname tegelikult inimestele vabaduse! Sisuliselt näitas aga president uuesti, et tegemist on globalistiga, kes ei ole teps mitte Eesti huvisid kaitsmas. “Kellumeeste” värk.”
Objektiivi toimetaja Markus Järvi vastab aga president Ilvese jälgimisühiskonna ihalusele väga konkreetselt ja tervemõistuslikult:
“Demokraatia edendamiseks võiks Ilves kaaluda üht väga lihtsat vahendit: demokraatia edendamist. Mitte leivaküpsetust, mitte plaadikeerutust, mitte globalistide massikontrolli ega pangandusoligarhilist düstoopiat, vaid demokraatiat. Kui keegi tahab edendada klassikalist muusikat, ent pakub selleks vahendina välja mastaapseid investeeringuid korvpalliväljakute rajamisse, siis on kaks võimalust. Ta on kas väga rumal või väga pahatahtlik inimene, kes tõenäoliselt tahab klassikalisest muusikast üleüldse lahti saada ja kogu asjanduse maha suretada. Sama lugu tundub olevat Ilvese ja demokraatiaga.”

Lõpetuseks võiks veel küsida, et keda kaks ametiaega Eesti Vabariigi riigipeaks olnud Toomas Hendrik Ilves tegelikult on teeninud – kas oma rahvast (kelle traditsioonilised väärtushinnangud talle kroonilist piinlikust valmistavad) või globalistide huve? Arvan, et sellele küsimusele aitab üsna hästi vastata president Ilvese madal usaldusväärsus rahva seas.

Allikas: http://objektiiv.ee/repliik-sularahast-loobumine-vaid-pool-rehkendust/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP