KOHALIK VAADE: Leedu armee soetas endale hirmkalleid kulpe ja sõelu

 Vaidas Saldžiūnas, Vilnius, ajakirjanik

Kui ladina keeles tähendab nota bene «pane tähele», siis Leedus on Nota Bene muutunud korruptsiooni, maksumaksjate raha ja usalduse raiskamise sümboliks, sest just seda nime kannab ettevõte, mis suutis Leedu sõjaväele müüa köögiriistu turuhinnast vähemalt kaheksa korda kallimalt.

Avalikkusel ei jäänud see märkamata ning reaktsioon oli karm. Alguses tundus, nagu oleks tegu halva naljaga: näiteks soetas Leedu armee lõikelaua, mis maksab poes 28 eurot, nemad aga said selle 180 euro eest. Leivanuga, mille eest tuleb tavaliselt välja käia 13 eurot, läks sõjaväele maksma 142 eurot tükk.

Miskipärast oli armeele tarvis ka praekahvleid, mis soetati silmagi pilgutamata 184 euro eest tükk. Halenaljakas nimekiri jätkub: sõel – 70 eurot, veel lihtsam sõel – 161 eurot, noateritaja – 103 eurot, lihanuga – 250 eurot, kulp – vähemalt 243 eurot, ja nii edasi.

Pole ime, et köögiriistad said kiirelt kuldasjakeste sildi külge – kes üldse maksaks selliste tarvikute eest niivõrd palju? Jätame siinkohal ehk kõrvale kolme Michelini tärniga restoranid, mida tõe huvides pole Leedus ühtegi.

See-eest on Leedus relvajõud, mis on viimastel aastatel nautinud revolutsioonilist muutust rahastuses, hangetes, lahinguvalmiduses – kuid sellega on suurenenud ka avalik tähelepanu. Nüüd nõuab avalikkus infot – kuidas sai selline asi juhtuda? Kuidas suutis armee välja käia sedavõrd palju raha köögiriistade eest, mil pole riigikaitsega midagi pistmist?

Kuldkahvlite juhtumi avastas riigihangete amet, kes sellistel avalikel hangetel silma peal hoiab. Avalikkuses järgnes küsimuste laviin koos viha ja naeruvääristamisega. Probleem pole ainult selles, et Leedu armee maine on saanud katastroofilise hoobi, vaid toimunu mõju võib ulatuda kõigi Baltimaadeni.

Hange tehti 2014. aastal, mil Euroopa sai Venemaa tungimisega Ukrainasse jõhkra meeldetuletuse. Hübriid- ja konventsionaalne sõda ning maakrabamine olid jälle moes ning Euroopa igavese rahu illusioon kildudeks purunenud.

Kuigi Leedu meenutas toona käbedalt Euroopale, millist ohtu Venemaa kujutab, polnud riik kuni selle ajani ise just palju pingutanud. NATO kahe protsendi kaitsekulude nõude täitmiseni pole riigis seni jõutud, kuid 2013 tegi Leedu uue madaluse rekordi, kulutades kaitsele 267 miljonit eurot ehk 0,77 protsenti SKTst – vaid veidi rohkem kui Luksemburg.

President Dalia Grybauskaitė, kes varem oli väitnud, et kahe protsendi nõuet pole kuskil kirjas, järelikult on see ebaoluline, tegi kannapöörde. Kaitsekulud hakkasid järsult kerkima ning selleks aastaks on nad jõudnud 575 miljoni euroni. Järgmisel aastal peaks Leedu kulutama kaitsele 720 miljonit eurot ehk 1,8 protsenti SKTst. 2018. aastaks on ambitsioonikas plaan jõuda lõpuks kahe protsendini.

Kaitseminister Juozas Olekas on väitnud, et kaks protsenti pole samuti lõppeesmärk, ning eksperdid usuvad, et arvestades piirkonna halvenevat julgeolekuolukorda ning Leedu relvavägede vajadusi, on võimalik kulutada ka kolm protsenti. Reaalselt tähendaks see 13 miljardit eurot – tegu on summaga, mis vaid mõne aasta eest oleks tundunud uskumatu.

Suurtele hankelepingutele juba kulutatakse raha, näiteks ligi 400 miljonit eurot maksvatele jalaväe lahingumasinatele.

Pärast pikki läbirääkimisi ja kaalumist on Leedu valinud välja kõige kallima variandi Saksamaal toodetavast Boxerist, mis on 36 tonni kaaluv elukas, kus peal 33-millimeetrise kaliibriga Iisraeli kahur ja tankitõrjeraketid Spike. Leedu saab neid 88.

Saksa sõjaväetööstus ja laod on muutunud Leedu armeele kaubanduskeskuseks: juurde on tellitud veel automaate G-36, sest Leedu sõjavägi arendab üht alamehitatud brigaadi kolmeks ajateenijatest lisajõudu saavaks soomusjalaväebrigaadiks.

Kohustusliku sõjaväeteenistuse taastamine mõjus Leedus alguses šokina, kuid sammu vajalikkust oli tunda ning read said vabatahtlikest täis. Kava kutsuda aastas kuni 4000 inimest sõjaväkke tundus tehtav.

Leedu kaitseliidu analoogi Lietuvos Šaulių Sąjunga vastu on samuti huvi kasvanud, vabatahtlikud tahavad õppida, kuidas võidelda, ellu jääda ja oma peret ja kodumaad kaitsta. Kõik militariseerimise vajalikkuses ja kaitsekulutuste suurendamises kahtlejad võivad kergelt sattuda avaliku naeruvääristamise alla, või veel hullem – saada Kremli toetaja märgi.

Kõik need meeleolud kestsid kuni praeguse nädalani, mil puhkes kuldkahvlite skandaal. Riiklikud süüdistajad algatasid küll ametliku uurimise, kuid selleks oli juba liiga hilja.

Juba see on piisavalt halb, et mõned alamastme bürokraadid on suutnud järgida halvimaid nõukogude traditsioone, soetades täiesti tarbetuid ja rängalt ülehinnatud asju, et kopikas endale taskusse ajada.

Nimelt olid lepingud sõlmitud 2014. aastal, mil armeel oli tarvis palju pakilisemaid oste. Sõdurid nõudsid paremaid kiivreid, saapaid, relvi ja varustust, kuid selle asemel soetas materiaalsete ressurssside osakond neile hunniku ülehinnatud köögiriistu.

Mõni alama astme spetsialist oli soovitanud neil kosmiliste hindadega tarvikud osta Nota Bene käest – ning see ettevõtte on viimase aastakümne jooksul võitnud hulga riigihankeid. Ka ei äratanud ost kahtlusi vähemalt kahes kõrges sõjaväeametnikus.

Tuhanded inimesed, kes annetasid kaks protsenti oma maksudest armeele, tunnevad end nüüd petetuna. Ka varem on lisaraha kulutamise otstarbekus küsimusi tekitanud, kuid nüüd on kriitikutel väga konkreetne näide, et relvavägede rahakulutust ei tasu usaldada.

Isegi kui uurimise käigus süüdlased leitakse ja vangi mõistetakse, isegi kui edaspidi peetakse iga kulutatud euro üle arvet, on kahju juba tehtud ning usaldust on väga keeruline tagasi võita. Käes on ka valimishooaeg ja nagu ikka, on võtmeteemad seotud majanduse ja avaliku sektori kulutustega.

Paljud leedukad pole valitsuse kulutamisstiiliga rahul ning tihti nähakse selle eest vastutavana poliitikuid, kes võivad lihtsalt inimeselt karistamatult raha varastada. Madalad palgad ja jätkuvad skandaalid on emigratsioonile juba hoogu andnud – ainuüksi eelmisel aastal läks võõrsile õnne otsima 32 000 inimest.

Suurenenud kaitsekulutusi saab olema väga keeruline põhjendada, kuigi just kaitsekulud on valdkond, mille üle Leedu on kahe viimase aasta jooksul väga uhke olnud, lootes lõpuks jõuda piirkondliku rivaali Eestiga samale tasemele ja kõrgemalegi.

Asjaolu, et eestlased võivad juba kaugel ees olla, tekitab meis, leedukates, kõige leebemalt öeldes ebamugavust. Tavaliselt tooks uudised, et Leedu mingis valdkonnas Eestit edestab, kaasa halvastivarjatud rahulolutunde. Leedu oma rikka sõjaväeajaloo ja vürstiriigimälestusega ei kannata seda, et mingid ärritavad eestlased on eespool.

Nüüd võib Leedu poliitikutel tekkida ahvatlus kaitsekulutusi kärpida, sest kui sõjaväelased ei saa kogu selle rahahulgaga hakkama ja on asunud kuldkahvleid ostma, siis järsku polegi neil üldse nii palju raha vaja.

Sellised mõttemõlgutused võivad väga kiiresti muutuda valimislubadusteks, ja need omakorda uue valitsuse otsusteks. Rahva soove tuleb ju täita.

Leedu relvajõududele on tegu mitmest küljest halva uudisega, sest nii väheneks vajalik rahasüstide voog ning ka sõjaväe vabatahtlike arv. Kuid asi ei käi ainult Leedu ümber.

Nõrgem Leedu on halb ka Eesti jaoks, sest suured liitlased NATOs näevad Eesti-kiitusest hoolimata Baltimaid ühe piirkonnana. Kui üks ots hakkab vappuma, tunneb seda ka teises otsas, või Atlandi taga, võttes arvesse mitte vaid teatud USA presidendikandidaadi, vaid ka USA märkusi üldiselt.

Allikas: http://maailm.postimees.ee/v2/3819955/kohalik-vaade-leedu-armee-soetas-endale-hirmkalleid-kulpe-ja-soelu
________________
Ega me ei tea, võib-olla on ka meil selliseid oste sooritatud. Jgatahes see on selge, et relvastust ostetakse põhiliselt NATO opreatsioonide (võõraste sõdade) tarbeks ja vähem pööratakse tähelepanu iseseisva kaitsevõime arendamiseks.
M.I.