Marina Rajevskaja ja Siim (Simeon) Kallas – kollase ajakirjanduse soosikud

Võta üks ja viska teist

Eesti kummaliste presidendi valimiste üks kõige ebameeldivamaid aspekte on see, et peavoolu meedia pakub tüütuseni kirjutisi ja irevil hammastega, laiali lõugadega, naerust pakatavaid pilte reformierakondlastest Marina Rajevskaja Kaljurannast ja Siim Kallasest.

Siimust sai küll pärast tülikaid vaagimisi ainuke reformierakonna presidendi kandidaat, aga Rajevskaja rahvuskaaslaste kiiresti tugevnev mõju Eesti poliitika maailmas tagab tähelepanu ka temale.

Näib, et meie peavoolu meedia enam sellega ei arvesta, et Eestis on veel küllalt palju põliselanikke kes arvavad, et eestlastel on õigus jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal, kes arvavad, et Eesti president peab olema eestlane. Näib, et meie meedia mogulid peavad koguni kummaliseks eestlasi kes arvavad, et Eesti Vabariigi president peaks olema aus või lojaalne oma kodumaale.

Stalini ja ta järglaste poolt Eestisse asustatud okupandid ja nende järeltulijad teevad muidugi kõik mida nad suudavad, et oma okupatsiooniaegseid peremeheõigusi taastada. Nendele sobivad hästi sellised kandidaadid nagu nende rahvuskaaslane Marina Rajevskaja Kaljurand, Siim (Simeon) Kallas, kes propageerib neile topelt kodakondsuse andmist ja nende Ühtse Venemaa liitlane Mailis Reps (Repšs).

Marina Rajevskaja rambivalguses

Marina Rajevskaja sünnijärgne kodakondsus on nüüd tuvastatud. Enne kui internetis levitati ta ema sünnitunnistust ta valetas, et ta ema on sündinud Narvas, sest ta ilmselt ei teadnud, et 1922 aasta kodakondsuseseaduse muudatus tegi ka Komarovka küla elanikud kodanikeks. Marinast sai jurist ajal kui juura teaduskonda võeti ainult ustavaid venemeelseid kommuniste. Ta ema töötas aastal 1947 Narva linnakomitees, ajal kui kommunistliku partei linnakomiteed valmistasid ette küüditamisi,. Vanemate patte ei saa muidugi laste kaela ajada, aga Marinal on endal neid kuhjaga. Ta näib olevat Putini välisministri Lavrovi eriline semu, kes annab tihti Venemaal venekeelseid intervjuusid. Samal ajal kui justiitsminister Urmas Reinsalu kooskõlastas kompensatsiooni nõudeid Läti ja Leedu valitsustega avaldas Marina Venemaal artikli kus ta kinnitas, et Eestil mingit kahjutasude nõudmist Venemaale, Nõukogude Liidu õigusjärglasele, ei ole. Ta nõustub Putinlaste arvamusega, et Eesti polnudki okupeeritud. Marina Rajevskaja on ilmselt selline, nagu endised KGB-lased, kes esitab ennast nii nagu momendil kõige kasulikum. Nüüd siis Eesti patrioodina.

Marina Rajevskaja võttis Välisministeeriumi tööle kunagise Savisaare valitsuse välisminister Lennart „Nikolajev“ Meri. Piisavalt selgitab seda, kes Meri tõeliselt oli, fakt, et ta tegi 22 välisreisi ajal, kui aus eestlane ei saanud sellest unistadagi. Paljud nendest tegi ta selliste KGB allorganisatsioonide nagu Veksa ja Rodina delegatsioonide juhina. Oma asetäitjaks Savisaare välisministeeriumis määras ta paadunud stalinisti, Venemaa eestlase Rein Müllersoni, kes samaaegselt oli ka Nõukogude Liidu täievoliline esindaja ÜROs. Müllerson avaldas aastal 1989 Pravdas artikli „Edasi…minevikku“, kus ta kaitses Molotovi-Ribbentropi pakti ja nimetas Balti riikide iseseisvumistaotlusi „ekstremistlikeks, ultimatiivseteks, natsionalistlikeks“. Lennart Nikolajev pidas vajalikuks ümbritseda ennast võimalikult paljude ustavate stalinistidega, sestap töötas ka Marina Rajevskaja ta välisministeeriumis.

Kolisevad luukered Kallase kapis

Kindlasti vajab tuvastamist ka Kallase perekonda lapsendatud Siimu väidetav sünnijärgne kodakondsus. Ajakirjanduses avaldatu alusel olid ta vanemad juudi soost Läti kodanikud. Ta sünninimi olevat Simeon Goldberg.

Polegi vist õige öelda, et Siimu luukered on kapis, sest ta petuskeemid on üldiselt teada. Kõige kardetavam riigi julgeolekule on muidugi VEB fondi pangarööv. Võimueliidi esindaja Kallas leidis juba 1994. aastal, et tal on karjääri ja pogrist pääsemise kindlustamiseks vaja asutada, koos oma endiste ja uute aatekaaslastega, uus partei. See kuhu kadus võltsdokumentidega välja võetud 23 miljoni dollarit VEB fondi raha on Eestis 75 aastaks salastatud, aga ega see vist pelgalt kokkusattumus ei olnud, et kohe pärast seda kui raha tankistile maksti, loodi hästi finantseeritud Reformi partei ja kasvas ka Kallase jõukus. Putinil pole mingit probleemi tuvastada, kes maksis ja kes said selle tehingu altkäemaksud. Kallast on tal kerge šantažeerida. Cuius testiculos habes, habeas cardia et cerebellum!

Juba okupatsiooni päevil, kui Kallas oli tulihingeline kommunistliku nomenklatuuri liige ja hoiukassade juht, kadusid sealt suured summad töörahva raske vaevaga kogutud säästudest. Moskvast võltsimisi ja raha kadumist uurima saadetud revidendid ei suutnud Kallast trellide taha panna, sest talle pakkus katust tolleaegne kommunistliku partei ministrite nõukogu esimees Bruno Saul isiklikult.

Kallase hüüdnimeks on saanud „10 miljoni dollari mees“ sest tema allkirjaga läks kaduma 10 miljonit dollarit Eesti maksumaksjate raha. Selle petuskeemiga sai ta aga ka ise petta -- ta langes sulide ohvriks kes olid temast osavamad. Ainult ta väljavalitud rahva rahvuskaaslane ja semu Abram Sher sai selle tehingu pealt pool miljonit dollarit matti. Hästi teenis muidugi ka advokaat Simon Levin, Kallase kaitsja 10 miljoni dollari tehingu kohtuprotsessil.

Kohtunik Merle Parts, kes oli ta koalitsioonikaaslase Juhan Partsi abikaasa, mõistis Kallase selles afääris õigeks. Kuigi Ringkonnakohus leidis, et see otsus oli väär, tühistas otsuse ja saatis asja Linnakohtule arutamiseks tagasi, otsustas Linnakohus Kallase uuesti õigeks mõista. Mingil arusaamatul põhjusel prokurör seda edasi ei kaevanud, kuigi kõrgem kohus oli juba leidnud, et otsus on väär.

Brüsselis süüdistati Kallast finantsilistes väärtegudes. Ajal kui Kallas oli Euroopa Kontrollkoja liige olevat too asutus “lükanud kalevi alla” Euroopa Liidu rahade väärtarvitamise juhtumeid ja harrastanud "kriitika leevendamise aga ka täieliku kõrvaldamise praktikat” kahtlaste finantstehingute kohta. Kallas hirmutas süüdistajad kohtusse kaebamisega, aga seda ta muidugi ei teinud. Euroopa kohtud ei tööta samuti nad Eesti kohtud. Seal oleks võinud piinlikud asjad päevavalgele tulla.

Vihma käest räästa alla

Presidentidega pole eestlastel vedanud. Esimene, Konstantin Päts, oli küll üks tublidest Eesti Vabariigi loojatest, aga kui ta valimistel ei suutnud rahva poolehoidu võita, sooritas ta riigipöörde ja hakkas diktaatoriks. Ta kehtestas Eestis nn vaikiva ajastu ja lõpetas oma diktatuuri sellega, et andis oma allkirja okupantide valitsuse loomiseks.

Järgmine, Lennart „Nikolajev” Meri, taasiseseisvunud Eesti esimene president, läheb ajalukku elupõlise KGB käsilasena ja truualamliku okupantide teenrina, kes sõlmis juulilepped, millega põlistati 20 000 punaarmeelast ja 2 000 okupantide julgeolekuagenti Eestisse, kokku koos perekondadega 100 000 eriti Eesti-vaenulikku venelast.

Merile järgnes kommunistliku nomenklatuuri tippmees „tervitan teid võidupüha puhul” Arnold Rüütel, kes õppis oma eduka kommunistliku karjääri käigus nii heaks haistjaks, et oskas oma lipu uue tuule järgi lehvima panna veel enne, kui see puhuma hakkas ˗ sestap sujuv siire veripunasest sinimustvalgeks. Ta on peamiselt tuntud oma oskusega lõputult rääkida ilma midagi ütlemata.

Neljandaks jõudsime vanalinna korteri ärastaja Iraida Tšistoganova poja Toomas Hendrik Ilveseni, kes üritas 75 aastaks salastada viie aasta „võtmata jäetud puhkuse” raha kasseerimise, kes rikastas eesti keele sõnaga „ärmatamine”, keda USA diplomaadid kirjeldavad ülbe, häbematu ja upsakana, aga kes on eestlastele pigem silma paistnud halenaljaka kehkadiveina.

On põhjust karta, et eestlaste põlise kodumaa venestamine on jõudnud nii kaugele, et esimese Laari valitsuse poolt Eestisse põlistatud okupandid ja nende järeltulijad saavad, meie kollase ajakirjanduse abiga, endale presidendi valida kes aitab neil nende okupatsiooniaegset ülemvõimu taastada.

Eestlased on võidelnud sangarlikult ülekaaluka vaenlase vastu, et kaitsta oma kodumaad. On ülim aeg ühineda, et võidelda ka rahvuspoliitilisel rindel ja taastada Eesti Vabariik, mis tõeliselt tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu nõuab meie põhiseadus.

Allikas: http://www.teabeleht.com/index.php/arvamus/15-arvamus/163706-marina-rajevskaja-ja-siim-simeon-kallas-kollase-ajakirjanduse-soosikud