Jaak Madison: peame võtma Euroopa Liidu lagunemist kui ajaloolist paratamatust
Inimeste prioriteet on nende kodumaa suveräänsus ja nende rahvuse heaolu. Kõik muu, kaasa arvatud majandus ja selle kasv, on teisejärguline. Sestap pole oluline ka see, kui Euroopa Liidu lagunemisega jääb Eesti ilma sadadest miljonitest eurodest. Peame võtma seda lagunemist kui paratamatust, milles peitub uusi võimalusi, leiab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees ja riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison.
Britid otsustasid lahkuda ja Brüsselis enda järel ukse
sulgeda, ameeriklased soovivad taastada oma rahvuslikku ja riiklikku
suursugusust ning Euroopas on hoogustumas võitlus multikultuurse
liberalismi ning parempoolse rahvusluse vahel. Kõik see on korduv
ajalugu, lihtsalt uues formaadis.
Ülemaailmne globaliseerumine on saanud tagasilöögi, selles pole kahtlustki. Ameerika Ühendriikide äsja valitud president Trump on sellele juba lõpu teinud ning ka vabakaubandusleping Euroopa Liidu ja Kanada vahel oli hinge heitmas tänu väiksele Vallooniale. Euroopa Liidu siseselt on globaliseerumise tagasipööraja Suurbritannia, kes ühe suurima netomaksjana on lahkumas liidust ning rajamas oma riiklikest huvidest lähtuvat majanduspoliitikat.
Inimkonna üldine häda on aga selles, et unustatakse minevik – globaliseerumine ja selle taandarengu protsessid on alati kulgenud lainetena.
Enne esimest maailmasõda toimus väga kiire globaliseerumine, mis leidis oma lõpu üleilmse vennatapuga ja rajas teed rahvusriiklusele. Teine maailmasõda omakorda lõi aluse pan-Euroopa ideele ning unistusele Euroopa föderaliseerumisest, mis on vaid variatsioon minevikus aset leidnud katsetest moodustada üle-Euroopalist ühendust.
Seda vähemust, kes üritab hoida pragmaatilist realismi, on alati nimetatud tagurlasteks või pessimistideks. Viimasel aastatuhandel on siia ka lisandunud sõnad nagu “rassist”, “ksenofoob”, “islamofoob” või “paremäärmuslane”. Üldiselt kasutavad neid sõnu end progressiivideks pidavad isikud, kes arvavad end olevat uue generatsiooni esindajad ning üritavad sildistada inimesi, kes lihtsalt soovivad hoida ühiskonda alalhoidliku ja stabiilsena. Ei midagi uut siin päikese all.
Uus saabuv aasta tõotab siiski jätkuda lõppeva vaimus. Rahvuslus ja parempoolsus on tugevnemas kõigis Euroopa nurkades, Prantsusmaast kuni Rootsi ja Itaaliani. Rääkimata Saksamaast või Eestist. Ühel serval on agoonias vasakpoolne liberalism, üritades veel tõestada multikultuursuse ja “kõik on võrdsed” lipukirja ainuõigsust. Vastasmängijateks on konservatiivid, kes usuvad monokultuurse ühiskonna – kus mehed on mehed ning naised on naised – paremasse stabiilsusesse.
Ei pea olema hiromant, et näha selles jätkuvat Euroopa Liidu lõhenemist ning uue ajastu algust. On see hea? Kuidas see meid, eestlasi ja Eestit mõjutab?
Igal asjal on kaks tahku, nii on ka Euroopa tulevikuga. Kahtlemata on meie mure Euroopa Liidu mõranemise (õigemini lagunemise) puhul majanduslikud kaotused. Selle rõhuvad just liberaalid – me kaotame struktuurifondide kadumisel sadu miljoneid eurosid.
Kuid sellist majanduslikule kahjule rõhuvat juttu kuulsime ka enne 23. juunit ehk Suurbritannia referendumit Euroopa Liidu liikmesuse üle. Ei toiminud. Ikka lahkuvad. Vasakpoolsed liberaalid ei arvestanud ega paista siiani arvestavat ühe põhilise inimloomuse aspektiga: inimeste prioriteet on nende kodumaa suveräänsus ja nende rahvuse heaolu. Kõik muu on teisejärguline.
See eristabki konservatiive ja liberaale – esimesed soovivad esmajärgus tagada meie rahvuse, kultuuri ja riikluse säilimist ning teised suudavad elada vaid majanduskasvu prognoosides.
Mina usun, et meie tõelised liitlased ja sõbrad on alati olnud ja on ka edaspidi riigid, kellega meil on ühised mured ja rõõmud, ohud ja huvid. Nii nagu on kõik Suurbritannia peaministrid lähtunud oma töös põhimõttest, et ei ole lühi- ega pikaajalisi sõpru, vaid on huvid, lähtuvad tegelikult samast põhimõttest ka teised suurriigid. Geograafiliselt suurriigid, sest rahvusena oleme ka meie suurriik.
Sellest johtuvalt peame Euroopa Liidu jätkuvat lõhenemist ja lagunemise kestmist võtma kui ajaloolist paratamatust, mis aga toob meile uusi võimalusi – luua tugevamaid sidemeid Baltikumis ning Visegradi riikidega. Erinevalt Kreekast või Portugalist mõistavad nemad sama keelt, kui räägime tõeliste euroopalike väärtuste kaitsmisest ning julgeoleku tagamisest.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Ülemaailmne globaliseerumine on saanud tagasilöögi, selles pole kahtlustki. Ameerika Ühendriikide äsja valitud president Trump on sellele juba lõpu teinud ning ka vabakaubandusleping Euroopa Liidu ja Kanada vahel oli hinge heitmas tänu väiksele Vallooniale. Euroopa Liidu siseselt on globaliseerumise tagasipööraja Suurbritannia, kes ühe suurima netomaksjana on lahkumas liidust ning rajamas oma riiklikest huvidest lähtuvat majanduspoliitikat.
Inimkonna üldine häda on aga selles, et unustatakse minevik – globaliseerumine ja selle taandarengu protsessid on alati kulgenud lainetena.
Enne esimest maailmasõda toimus väga kiire globaliseerumine, mis leidis oma lõpu üleilmse vennatapuga ja rajas teed rahvusriiklusele. Teine maailmasõda omakorda lõi aluse pan-Euroopa ideele ning unistusele Euroopa föderaliseerumisest, mis on vaid variatsioon minevikus aset leidnud katsetest moodustada üle-Euroopalist ühendust.
Uus saabuv aasta tõotab jätkuda lõppeva vaimus. Rahvuslus ja parempoolsus on tugevnemas kõigis Euroopa nurkades.Nii nagu ei mõistnud meie esivanemad, et igal liidul on kord lõpp ja inimkond oma olemuselt ei muutu, ei mõista seda ka praegu enamus meie ühiskondadest ja poliitilistest liidritest. Inimlik naivism ja põhjendamatu “me ei korda tehtud vigu” stiilis suhtumine on paraku osa meie olemusest.
Seda vähemust, kes üritab hoida pragmaatilist realismi, on alati nimetatud tagurlasteks või pessimistideks. Viimasel aastatuhandel on siia ka lisandunud sõnad nagu “rassist”, “ksenofoob”, “islamofoob” või “paremäärmuslane”. Üldiselt kasutavad neid sõnu end progressiivideks pidavad isikud, kes arvavad end olevat uue generatsiooni esindajad ning üritavad sildistada inimesi, kes lihtsalt soovivad hoida ühiskonda alalhoidliku ja stabiilsena. Ei midagi uut siin päikese all.
Uus saabuv aasta tõotab siiski jätkuda lõppeva vaimus. Rahvuslus ja parempoolsus on tugevnemas kõigis Euroopa nurkades, Prantsusmaast kuni Rootsi ja Itaaliani. Rääkimata Saksamaast või Eestist. Ühel serval on agoonias vasakpoolne liberalism, üritades veel tõestada multikultuursuse ja “kõik on võrdsed” lipukirja ainuõigsust. Vastasmängijateks on konservatiivid, kes usuvad monokultuurse ühiskonna – kus mehed on mehed ning naised on naised – paremasse stabiilsusesse.
Inimeste prioriteet on nende kodumaa suveräänsus ja nende rahvuse heaolu. Kõik muu on teisejärguline.Selle heitluse järgmine verstapost on 15. märtsil aset leidvad Hollandi parlamendivalimised, kus liidripositsiooni hoidev Vabaduspartei näeb ohtu moslemite arvu ohtlikus kasvus. Järgneb naaberriik Prantsumaa, kus Marine Le Pen valitakse 50:50 tõenäosusega 7. mail uueks presidendiks, mispeale ta alustab ettevalmistusi Frexitiks. Saksamaal on Alternative für Deutschland tegemas septembris ajaloolise tulemuse ning jõudmas suure fraktsiooniga rahvusparlamenti.
Ei pea olema hiromant, et näha selles jätkuvat Euroopa Liidu lõhenemist ning uue ajastu algust. On see hea? Kuidas see meid, eestlasi ja Eestit mõjutab?
Igal asjal on kaks tahku, nii on ka Euroopa tulevikuga. Kahtlemata on meie mure Euroopa Liidu mõranemise (õigemini lagunemise) puhul majanduslikud kaotused. Selle rõhuvad just liberaalid – me kaotame struktuurifondide kadumisel sadu miljoneid eurosid.
Kuid sellist majanduslikule kahjule rõhuvat juttu kuulsime ka enne 23. juunit ehk Suurbritannia referendumit Euroopa Liidu liikmesuse üle. Ei toiminud. Ikka lahkuvad. Vasakpoolsed liberaalid ei arvestanud ega paista siiani arvestavat ühe põhilise inimloomuse aspektiga: inimeste prioriteet on nende kodumaa suveräänsus ja nende rahvuse heaolu. Kõik muu on teisejärguline.
See eristabki konservatiive ja liberaale – esimesed soovivad esmajärgus tagada meie rahvuse, kultuuri ja riikluse säilimist ning teised suudavad elada vaid majanduskasvu prognoosides.
Peame Euroopa Liidu jätkuvat lõhenemist ja lagunemise kestmist võtma kui ajaloolist paratamatust, mis aga toob meile uusi võimalusi – luua tugevamaid sidemeid Baltikumis ning Visegradi riikidega.Kas meie esmane huvi peaks olema Euroopa maksumaksja arvel eelarveaukude lappimine, mille hind on kohustus osaleda migrantide jaotamises ning välissaatkondade surve aktsepteerida suuremat sisserännet? Kas selleks, et saaksime elada mängulises sõpruses suurriikidega, peame neelama alla etteheiteid, et eestlased ei ole piisavalt sallivad teistsuguste vastu? Eestlased, kes on oma pealinnas peagi jäämas vähemusrahvuseks…
Mina usun, et meie tõelised liitlased ja sõbrad on alati olnud ja on ka edaspidi riigid, kellega meil on ühised mured ja rõõmud, ohud ja huvid. Nii nagu on kõik Suurbritannia peaministrid lähtunud oma töös põhimõttest, et ei ole lühi- ega pikaajalisi sõpru, vaid on huvid, lähtuvad tegelikult samast põhimõttest ka teised suurriigid. Geograafiliselt suurriigid, sest rahvusena oleme ka meie suurriik.
Sellest johtuvalt peame Euroopa Liidu jätkuvat lõhenemist ja lagunemise kestmist võtma kui ajaloolist paratamatust, mis aga toob meile uusi võimalusi – luua tugevamaid sidemeid Baltikumis ning Visegradi riikidega. Erinevalt Kreekast või Portugalist mõistavad nemad sama keelt, kui räägime tõeliste euroopalike väärtuste kaitsmisest ning julgeoleku tagamisest.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
0 kommentaari:
Postita kommentaar