RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 15. detsember 2016

Kolumn: “Soome 100” ehk kuidas põhjanaabrid sangareid määratlevad ja valestimõtlejatega ümber käivad

Nõukogude Liidu lipp. Pilt: Bigstockphoto.com

Tänapäeva Euroopa sarnasused omaaegse Nõukogude Liiduga on nii ilmsed, et Orwell võiks seda nähes öelda: “Ma ju hoiatasin…”, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson Soome praeguse olukorra näitel ja küsib: kas meiega läheb samamoodi?

6. detsembril tähistas Soome iseseisvuspäeva – põhjanaabrite riik sai 99 aastat vanaks. Mõned huvigrupid (näiteks need, kes peavad Soome ja Nõukogude Liidu vahelist Talvesõda Soome kodanlike militaristide taltsutamiseks rahuarmastava Stalini poolt) tõid sel päeval välja plakatid, millega tänasid vabaduse eest isiklikult Vladimir Iljitš Leninit. Eks ta tõsi ole, et Soome oli üks esimesi riike, mida Nõukogude Venemaa tunnustas. Ka Eestit, muide. Tartu rahuleping oli ja on üks ilus dokument, millel ilutsevad uhkelt ajalooliste isikute allkirjad.

Jaan Poska, kes vene hinge hästi tundis, oli toona lasknud lauale välja panna suurema koguse tarkust lisavaid ning rõõmsaks tegevaid jooke ja allkirjastamise järel vandunud Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige Adolf Joffe, et nõukogude võim tunnustab tõesti Eesti iseseisvust igaveseks ajaks nagu paberil kirjas. Küllap oli puhtalt juhuslik kokkulangevus seltsimees Jaan Anvelti juhitud 1924. aasta 1. detsembri kommunistide mäss Tallinnas ja samaaegne laialdane Punaarmee reservi kordusõppus Pihkva kubermangus, mille juurde kuulus ka marss Eesti piirile.
Oli nende jootude ja lubadustega kuidas oli, faktiks jääb see, et punane Venemaa ei katkestanud hetkekski Eesti ja Soome vastast õõnestustegevust ning toitis-koolitas eestlastest-soomlastest koosnevat kontingenti tulevaste liiduvabariikide sõjaliseks ja poliitiliseks eliidiks. Olgu siinkohal nimetatud Eesti Laskurkorpuse ülem kindral Karl Aru ehk Nuki-Karla, kes stalinlikud repressioonid üle elas ning näitas üles isiklikku julgust, kui suunas 1944. aasta hilissuvel eestlastest koosneva Laskurkorpuse Tallinna hõivama, jõudes nii ette kindral Fedjuninskist ja eirates ülemjuhataja instruktsioone.

Igatahes jättis see järjekordselt vabastatud eestlastele mulje, et uus võim on nii mõneski mõttes oma. Või siis Soome Rahvavabariigi peaminister Otto Wille Kuusinen, kes pärast seda, kui nõukogude armee vallutas (ehk “vabastas”) 1939. aasta detsembris Terijoki linna, moodustas seal valitsuse ning esitas Kremlile abipalve. Stalin väitiski, et Nõukogude Liit ei sõdi Soome Vabariigi vastu, vaid osutab vennaliku abi proletaarsele Soomele.
Tänapäeval ei pea keegi Aru ja Kuusineni ei vabastajateks ega riikliku iseseisvuse eest võidelnuteks. Eestis on vabadusvõitluse sünonüümiks kujunenud kindral Laidoner, Soomes marssal Mannerheim.
Vabahärra Karl Gustaf von Mannerheimi sünnist möödub järgmise aasta 4. juunil 150 aastat. Siinkirjutajal ei ole täpselt teada, kuidas plaanitakse Soome päästjaks nimetatud inimesega seotud juubelit tähistada, ent riiklik ettevõte Soome Post on teada andnud, et marssali auks postmarki ei väljastata – sihtgrupp olla sellise ettevõtmise jaoks liiga väike. Postmargitoimkond, milline selle ettevõtte juures leidub, ei ole juubeli tähistamist teemakski võtnud, sest marssalit olla postimaksevahenditel kujutatud juba tervelt kaheteistkümnel korral. Viimati, pealegi, alles üsna hiljuti – 1967. aastal. Nagu kommenteerib postmargitoimkonna esimees Kaj Kulp, meenutab Soome Post kindlasti riigi 100. juubelit, ent mitte nii sõjakeskselt, nagu seda on tehtud varem, ning pilk on suunatud tulevikku.

Ilmselt on Soome Posti kui strateegiliselt tulevikku suunatud pilguga riikliku ettevõtte jaoks piisavalt suureks huvigrupiks maailmas kuulsust lõiganud homokunstniku Tom of Finlandi austajaskond. Homoerootiliste “taiestega” kaunistatud postmarkide levikuks korraldati laialdane kampaania ning kellele latekspükstes meremeeste ja politseinike piltide lakkumisest väheks jäi, võis endale hankida ka voodipesu komplekte, millel on kujutatud stseene kelmika ilmega rõõmsameelsete sodomiitidega.
Omaette teemaks on ka seoses riigi juubeliga eraldatavate kultuuriabirahade jagamisega. Rahadega tegelevasse toimkonda kuulub suur hulk kultuurimarksiste, nende hulgas räppar Paleface, kes sai mõni aeg tagasi maha muusikavideoga, mille sõnumiks on keeldumine allumast võõravihale ja hirmule natside ees. Räppari positsioonile kultuuriringkondades ei ole mõjunud halvasti ka asjaolu, et üks keskseid progressiivseid figuure videos, džihhadistidele sümpatiseeriv uussoomlane Al-Montatha Mahdi Basita Al-Mehsen, on saanud hiljuti karistuse 86-aastase vanuri mõrvamise eest.
Kultuurilise tegevuse toetust ei ole selle toimkonna poolt jagunud ühelegi omariikluse ideega seotud ettevõtmisele. Küll on aga paljuütlev nende õnnelike nimekiri, kellele riik on eraldanud vahendeid oma nägemuse levitamiseks. Enim on saanud toetust projekt “Start up refugees” – 150 000 eurot. Teiste hulgas on ka projekt “Soomelikkuse uuestimääratlemine” (50 000 eurot) ja “Afrikan koodaribussi” (30 000 eurot), mis peaks tegelema aafriklaste olme kaasajastamisega. Nominentide seas on ka ettevõtmised “Visioon Soomest järgmiseks sajaks aastaks” ja “Soome noorte uus iseseisvusdeklaratsioon”.

Uuendusmeelsuseta ei saadud läbi ka riiklike autasude jagamisel. Soome Somaallaste Liidu aseesimees Abdulrahman Abdi Rage sai Soome Valge Roosi Teeneteristi kavaleriks. Abdulrahman Abdi Rage teeneid riigi ees peetakse märgatavalt olulisemaks kui näiteks Tampere Tehnikaülikooli laboratooriumiüksuse juhataja Heimo Ihalaineni omi. Kuid viimane esitati riikliku autasu saamiseks, toodi põhjuseks tema suur ja pikaaegne panus õpetajana, uurijana ning noorte teadlaste kannustava mentorina. Pika, auväärse karjääri teinud teadustöötajat autasustati Valge Roosi Teenetemedaliga, mis on teeneristist allpool asuv autasu.

Abdulrahman Abdi Rage saavutusi on siis hinnatud oluliselt kõrgemaks paljude soomlaste aastakümnete pikkusest panusest oma maa ja rahva hüvanguks. Ilmselt on aga uuseurooplase staatus midagi sellist, mis teeb ühe inimese teistest võrdsemaks. Igatahes ei kõhelnud Abdulrahman Abdi Rage viidata oma positsioonile Soome Somaallaste Liidu aseesimehena, kui ta üritas (rassistide süü tõttu endast välja viiduna) mõni päev enne iseseisvuspäeva oma autoga otsa sõita jalakäijate vöötrajal liikunud naistele, kes avaldasid meelt organisatsiooni “Soome esmalt!” nimel. Härra Ragel oli õigust enam kui küllalt, kui ta üritas kohta kätte näidata nii natsidest põliselanikele kui korravalvuritele.
President Niinistö on selle autasuga tõstnud härra Rage maailmameistrite, olümpiavõitjate, teadlaste ja linnapeadega samale tasemele. Suusataja Pirkko Määttä võitis maailmameistrivõistlustel nii kulla, hõbeda kui pronksi ning lisaks kaks pronksmedalit olümpiamängudelt. Ta on olnud tegev ka noortele mõeldud treeningprogrammide läbiviijana. Kaks aastat tagasi sai ta sama autasu, mis nüüd määrati haiglahooldaja Abdulrahman Abdi Ragele (alahindamata ametit, mida antud kodanik peab – olen isegi selle ametiga 5 aastat tegemist teinud).

Teeneteristi saajate arv on väga väike, sõel on tihe. Pealegi on soomlastest haiglahooldajatel võimalik loota vaid Valge Roosi Teenetemedalile – seda juhul, kui neil on ette näidata pikk ja laitmatu karjäär. Soome Valge Roosi Teeneterist on eriti auväärne autasu, mis antakse vaid inimesele, kelle teened tõusevad keskmisest märgatavalt kõrgemale. Seda ei ole võimalik välja teenida lühikese aja jooksul. Abdulrahman Abdi Rage puhul aga piisas veidi enam kui kümneaastasest hooldajakarjäärist ning osalemisest parlamendivalimistel Roheliste partei nimekirjas 2003. aastal.

Soome ühiskonnas on viimasel ajal saanud heaks tooniks omariiklusega seonduva temaatika naeruvääristamine ning ümberhindamine. Muutus on olnud kiire ja inimesed lähevad sellega kergelt kaasa. Eriti kultuurieliidiks nimetatavates ringkondades on kultuurimarksism hästi kanda kinnitanud ning teisitimõtlemine, -arvamine ja käitumine ei ole enam lihtsalt põlatavad, vaid võivad kaasa tuua repressioone. Kui ühed vaikivad kartusest kaotada töökoht, siis teised laulavad kiidulaule uussallivusele, kuna sellega kaasnevad riiklikud autasud, preemiad ja muud rahasüstid riiklikest fondidest. On võimalik jälgida kiriku- ja kultuuritegelaste ning riigiametnike kiiret mugandumist uuenenud nõuetega. Taiplikumad “haaravad juba õhust”, mida neilt oodatakse, ja avaldavad oma “isiklikku arvamust”, ilma et seda neilt keegi oleks nõudnud.

Tänapäeva Euroopa puhul on võimalik tõmmata paralleele stalinliku Nõukogude Liiduga, kus töökollektiivides läbiviidavatel meeleavaldustel ja koosolekutel rünnati kõnepulte, et kuulutada sealt oma ustavust riigile ja nõuda surmanuhtlust “rahvavaenlastele”.
Sarnasused on nii ilmsed, et Orwell võiks seda jälgides istuda veelgi mugavamalt, ehkki mitte muretumalt tugitooli ning tõdeda: “Ma ju hoiatasin…”

Kas meiega läheb samamoodi?

Allikas: http://objektiiv.ee/kolumn-soome-100-ehk-kuidas-pohjanaabrid-sangareid-maaratlevad-ja-valestimotlejatega-umber-kaivad/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP