Juhtkiri: lubage naerda, Eesti Päevaleht!

Eesti Päevaleht ja kvaliteetmeedia? Lubage naerda! Foto: Stockasso/Bigstockphoto.com

Eesti Päevalehe nägemus endast kui demokraatliku ühiskonna teenistuses olevast kvaliteetväljaandest on sedavõrd reaalsusest irdunud, et jääb vaid üle imetleda toimetuse võimet seda ise uskuda, sedastab Objektiiv selle nädala juhtkirjas.

Ajad, mil Eesti Päevaleht suutis oma ideoloogilise propaganda, intellektuaalse ebaaususe ja moraalse madalusega üllatada, on ammu möödas. Kui varem sai selle vasakliberaalse ideoloogilise propagandakanali sammude üle ikka ja jälle imestada, siis nüüd võib nende üle veel vaid naerda.
Järjekordse võimaluse naeru kihistada pakkus Eesti Päevaleht ühes oma eelmise nädala juhtkirjas, kus anuti nutusel toonil lugejaid, et nood säilitaksid demokraatia nimel usu kõigesse sellesse, mida lehe toimetus tiražeerib.

“Meedia aitab rahval valitsejaid ohjes hoida ja otsustajatel olla elanikega dialoogis,” toonitas juhtkiri hardalt, olgugi et igale mõtlevale inimesele on selge, et EPL tegeleb mitte valitsejate ohjes hoidmise ega ühiskonna tasakaalustamise, vaid lihtlabase äri ja valitseva ideoloogilise programmi elluviimisele kaasaaitamisega.

Kuigi ennast kõhklusteta kvaliteetmeediaks pidava Eesti Päevalehe tegevus on piinlikult ebaprofessionaalne ja valelik, süüdistatakse pealiskaudsuses ja valeinfo levitamises hoopis Objektiivi ja teisi üha enam jõudu koguvaid alternatiivmeedia kanaleid. Ilmselt tuntakse muutuvaid tuuli nuusutades paanikat, kuna aina suurem hulk inimesi pööravad peavoolumeediale selja.
Kui kommenteerijate poolt sageli lügenpresse’ks (valetav meedia) nimetatav Eesti Päevaleht kutsub eirama n-ö alternatiiv- ja sotsiaalmeedias kirjutatut, siis meie kutsume eirama Eesti Päevalehte. Ainuüksi pärast seda, kui EPLi arvamustoimetuse juht Krister Paris kirjutas laste saamisest kui kuriteost looduse vastu, teatasid sajad inimesed lehe peatoimetaja Urmo Soonvaldile, et välistavad edaspidi nii lehe lugemise kui ka selle tellimise. Kahtlemata mõtlevad tuhanded või koguni kümned tuhanded sama.

Selles kontekstis peegeldab EPLi toimetuse lootus, et inimesed hakkavad edaspidi ühiskonnas toimuva osas selguse saamiseks demokraatia nimel rohkem pilku pöörama “traditsioonilise ajakirjanduse poole, kus […] analüüs on enamasti juba ära tehtud”, parimal juhul reaalsusest irdunud ideoloogilist soovmõtlemist, mis ei võimalda ümberringi toimuvast aru saada.
Vähe sellest: see kõik ajab lihtsalt naerma – eriti meid, kes oleme korduvalt saanud tunda, kuivõrd valelikult on EPLi toimetus meie suhtes tegutsenud, mitte ainult faktidega eksides, vaid nende moonutamise teel avalikkust eksitades.

Fakt on see, et aina suurem hulk inimesi on minetanud Eesti Päevalehe kui vasakliberaalse ideoloogiliste solgitoru suhtes igasuguse usalduse, nähes selle toimetuses mitte ajakirjanikke, vaid ruuporiga lärmavaid revolutsionääre (seda järeldust kinnitavad ka osutatud juhtkirja alla jäetud kommentaarid, mida EPL innukalt kustutab). Et niisuguse äratundmiseni jõuaks veelgi rohkem inimesi, selle nimel töötame meie ja töötavad paljud teised inimesed sihiteadlikult.
Ilmselt saame kuulda Eesti Päevalehe esituses veel üks jagu paanitsemist, vihast räuskamist, ideoloogiliste oponentide valelikku mustamist, üleskutseid teisitimõtlejate sõnavabaduse mahasurumisele ja lihtsalt hädist halisemist, aga võtkem seda sellena, mis see on – ühe moraalse autoriteedi minetanud ja selle tõttu hääbuva väljaande pikaleveninud surmakorinana.

EPLi toimetusele võib aga reaalsusega adekvaatse suhte loomiseks appi tulles öelda, et ükskõik kui haledalt te ka inimestelt usaldust ei mangu, tagasi te seda ei saa – sel lihtsal põhjusel, et usaldus tuleb välja teenida. Märkimisväärne osa neist vähestest inimestest, kes veel EPLis kirjutatule mingitki tähelepanu pööravad, teevad seda üksnes huvist selle vastu, kui madalale võib üks meediaväljaanne enne viimast hingetõmmet manduda.

Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-lubage-naerda-eesti-paevaleht/