Mis on vihakõne?

Mõiste “vihakõne” sisu on hämar nii siin- kui sealpool Soome lahte. Eestis sai selle mõiste kasutamine hoogu seoses kooseluseadusega, Soomes aga seoses 2015. aastal alanud immigratsioonilainega. Üha rohkem süüdistatakse massilise sisserände vastaseid soomlasi “vihakõnes”. Avaldame lühendatult filosoofiadoktor Jukka Hankamäki blogikirjutise, milles ta analüüsib “vihakõne” mõistet ning küsib, kes on tegelikult vihane.

Mõistest “vihakõne” on saanud poliitretoorika moesõna. Seda on usinalt kasutatud immigratsioonikriitika sildistamiseks või tagasilükkamiseks. Samuti kasutavad seda süüdistuste esitamisel politsei ja prokuratuur.
Olukorras, kus mõiste sisu on jäänud ebamääraseks, on selle tähendus laienenud viitama mistahes argumentatsioonile, mis ei meeldi vastuvõtjale. “Vihakõneks” on nimetatud ka täiesti asjakohast ja põhjendatud seisukohta, mis ei sisalda viha, aga mis tekitab viha vastuvõtjates.

“Vihakõne” esilekerkimisel on tegemist “vihakõne” vastu võitlejate endi vihaga.

“Vihakõne” esilekerkimisel on tegemist “vihakõne” vastu võitlejate endi vihaga. See lähtub asjaolust, et kui nende immigratsiooni toetavad nõudmised on arutelus osutunud vastuolulisteks ja põhjendamatuteks, on nad sattunud segadusse. See isiklik tunnetesegadus omistatakse oma vihaobjektidele, pidades “vihasust” endi vihatud inimeste omaduseks. Psühholoogiliselt väljendudes on muuhulgas tegemist tunnete primitiivse projitseerimisega.

Eeldades, et inimesed tegutsevad ratsionaalselt ning et inimesed teevad valikuid tuginedes olemasolevale informatsioonile, mille põhjal nad hindavad nähtusi kas positiivseks või negatiivseks, tuleks ka nende valikuid pidada eelkõige tulenevaks muudest asjaoludest, kui tunnete, sh viha väljendamisest.

Eeldades, et uue rahvusrühma sisseränne  on põliselanikkonnale koormav, tuues endaga nt sotsiaalkulutused, tööpuuduse kasvu, korterikriisi süvenemise, kasvava konkurentsi ühiskondlike ressursside pärast ning laiemas mõttes, tekib küsimus hüvede jagamisest riigis. Eeldades, et rahvusrühm toob endaga usulisi väärtuskonflikte, mida on enamasti võimatu lahendada peamiselt tulijate järeleandmatuse pärast ning lisaks sellele nõutakse põliselanike kohanemist ja heakskiitu nende normidele, mis on põliselanikele mõistuse vastased. Kas vastuseis kõigele sellele on viha?

Põliselanikud kaitsevad oma positsiooni ja õigusi, mis põhinevad rahvuse enesemääramisõigusel, rahvusriikide iseseisvusel ja meritokraatlikul arusaamal õiglusest, mille kohaselt sotsiaalseid õigusi tuleb enne toota ja alles siis laiali jagada.

Vastus on lihtne – ei ole. Ei ole ega saa olla, sest vastuseisule on lihtne leida mõistuslik seletus. Põliselanikud kaitsevad oma positsiooni ja õigusi, mis põhinevad rahvuse enesemääramisõigusel, rahvusriikide iseseisvusel ja meritokraatlikul arusaamal õiglusest, mille kohaselt sotsiaalseid õigusi tuleb enne toota ja alles siis laiali jagada. Viimselt peavad need kuuluma peamiselt meie riigi ülesehitajatele ja nende pärijatele.
Kui uut rahvusrühma koheldaks selles olukorras sarnaselt põliselanikega, oleks tegemist põliselanike diskrimineerimisega, sest uus rahvusrühm saaks võrreldes oma teenetega parema positsiooni kui põliselanikud ise.

Vastuseisu ei saa nimetada ka “eelarvamuslikkuseks”, kui hoiak põhineb tegelikkust kirjeldaval teabel: näiteks teave uue rahvusrühma liikmete suuremast kriminogeensusest.
Kui mõistuslikud selgitused on nii tugevad, siis ei saa põliselanike vastuseisu pidada vihakõneks ega ka mingiks muuks tundeks, samuti mitte “negatiivse hoiaku” väljenduseks, sest tegemist ei ole tingimata negatiivsuse ega hoiakuga. Küll aga on tegemist mõistusliku kaalutlusega, mis puudutab immigratsiooni põhjendatust. Terviku seisukohalt võib vastuseis olla positiivne, kui see on meie ühiskonnale kasuks. Filosoofiliselt võib seda pidada õigluse taotlemiseks.

Paljude õiguskaitse- ja immigratsiooniametnike tervikpildi tajumist segavad tunded. Viha ei esine mitte võõraste vastu tegelikkuses, vaid vastuoluliselt tegutsevate ametnike endi sees, kust see kerkib esile kahel viisil: projitseerituna nende poolt vihatud kodanike tunnetena ning nende endi väljendatud vihana.

Tõlkinud Illimar Toomet
Blogikirjutis on täispikkuses leitav siit.

Allikas: http://objektiiv.ee/mis-on-vihakone/