RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Eesti Meel: Odite sermonis — va vihakõne!

'Vihakõne' tähendus on läänemeresoome keeltes ähmane

Meile levis see umbes viie aasta eest ühe Brüsseli suunise* kaudu inglise 'hate speech'i hädise toortõlkena. Mõiste pidi siinses õiguses juba eksisteerivat vaenuõhutamise n-ö tegevusroima — KarS §151 sätet, mida kohaldati väga harva, täiendama uudse ja eeldatavalt hõlpsamini rakendatava sõnaroimaga.

Ebaseaduslik üritus. See on uus katse poliitkorrektsuse malli seadustamiseks tabusõnade ja -teemade ametliku kehtestamise teel. Meie seadusandlusse sellist õigusmõistet importida oleks aga keeruline, kui mitte võimatu, sest põhiseaduse §45 järgi meil tsensuuri ei ole, ent teatud teemasid ja märksõnu avalikust käibest sürjutada muidu kui tsenseerimisega oleks raske.



☻ «Vihakõne on uus, iseseisev, kujunev õigusmõiste. Vihakõne on avalik suuline või kirjalik arvamuseavaldus, millega isikute gruppi ähvardatakse, solvatakse või alandatakse tulenevalt nende rassist, nahavärvist, rahvuslikust päritolust, usust, puude[lisuse]st või seksuaalsest orientatsioonist…» — Rait Maruste “Vihakõne vääriks kriminaliseerimist” 30.4.2015 PM-is

Sõnakasutuse kui sellise kriminaliseerimist püüti saavutada üleastumise määratlust abstraktsemaks ning selle eeldatavate tagajärje ja kannatanu piiritlusi ähmasemaks muutes.


☻ «Sõnavabadusega kaasneb ka vastutus, päris igasugust teksti ei tohiks olla võimalik levitada ilma vastutuseta… Kooselu-seaduse debati ajal oli vihakõnel üks sihtgrupp, nüüd [migratsioonibuumi ajal] teine. See tendents Eestis ainult süveneb. Minu arusaam ühiskonna-korraldusest on selline, kus vihakõne sõnavabaduse alla ei mahu.» — Kalle Palling 7.9.2015 PM-online'is

Mida viha all silmas peeti, oli õieti sallimatus, mille pelgaid, otsese tagajärjeta väljendusi taheti muuta süüteoks. Õigusloomes niisugune hämamine reeglina viljakas pole. Õnneks ei ole toiminud nüüdki.

Aga avalikkuse ja meediaga on trikk vaat et läbi läinud. Sest eurokomissarid survestavad IT- ja meediagigante tsenseerima “vihakõnet” oma platformidel — to tackle illegal hate speech online — seni n-ö vabatahtlikult, samal ajal kui alla-voolu-ajakirjandus tol alal meeleheitlikult ajuloputust teha üritab.

Vihakõnetamine sai Eestis hoogu juurde kooselu-seaduse menetlusega** ja Soomes migratsioonibuumiga.*** Nii ühe kui ka teise ilmingu vastasrinna vaigistamiseks ja tasalülitamiseks on neile just “vihakõnet” pahaks pandud. Nii on Soome ühiskonnateadur Jukka Sakari Hankamäki täheldanud, et 'vihakõne' ( soome vihapuhe ) on poliitretoorika moesõnaks saanud. Samuti kasutavad seda Soome politsei ja prokuratuur süüdistustes, kuigi tol sildil seadustest lähtudes tähendus puudub.

Allpool on Hankamäki arvamusloo⁂ mugandatud eestindus:

Olukorras, kus mõiste sisu ebamääraseks jääb, on “vihakõneks” loetud ka täiesti asjakohaseid arvamusi ja ka selliseid põhjendatud seisukohti, kus ei sisaldu viha, mis seevastu aga vastuvõtjas vihkamist tekitavad, viidates vihakõne-vastustaja enda vaenulikkusele. See tuleneb asjaolust, et avalikus arutelus kimbatusse ja pärisoludega vastuollu sattuv immigratsiooni pooldaja ise tunnete rägastikus sipleb, kuid vaeguse omaenda vaenu objektile omistab. Psühholoogias tuntakse seda primitiivse tunnete projitseerimisena.

  • Eeldades, et inimene käitub ratsionaalselt ja teeb otsustusi tõesele teabele tuginedes, selle põhjal ka nähtusi hinnates, — ei saa valikuid tunnete, sh viha põhjal teha. 
  • Eeldades, et sisseränne koormab põliselanikkonda, tuues kaasa nt toetuskulutuste või tööpuuduse kasvu, korterikriisi süvenemist, tihenevat konkurentsi sotsiaalressursside pärast — tekib laiemas mõttes küsimus riigihüve jagamisest. 
  • Eeldades, et võõrrühm toob endaga religioonikonflikte, mida on võimatu lahendada uustulnukate järeleandmatuse tõttu, ning lisaks nõuab põliselanike kohanemist ja heakskiitu võõrtavadele, mis käivad põliselanikele üle mõistuse, 
— tulebki küsida: kas vastuseis kõigele sellele on viha?

Vastus: ei ole.

Ega saagi olla. Vastuseisule leidub lihtne mõistlik seletus.

Põliselanik mõtestab oma seisundi ja õigused põlisuse, enesemääramise ja rahvusriigi iseseisvus-põhimõtte ning meritokraatliku arusaama järgi õiglusest, mille kohaselt riigihüvet tuleb enne luua, kui seda saab laiali jagada. Peamiselt peab see saama riigi ülesehitajate ja nende pärijate omaks.

Kui võõrrühma koheldaks võrdselt põlisrahvaga, oleks tegu diskriminatsiooniga, sest uustulnukas saaks oma teenetega võrreldes parema positsiooni kui põliselanik.

Vastuseisu ei saa pidada ka “eelarvamuseks”, kui see hoiak põhineb tegelikkust kirjeldaval teabel nt uustulnukate suuremast kalduvusest kriminogeensusele.

Kui selgitus on mõistlik ja kaalukas, siis ei tohi põliselaniku vastuseisu pidada vihaks, hirmuks, pelguseks vms tundeks, samuti mitte tigeduse, vaenulikkuse või “negatiivse hoiaku” väljenduseks, sest tegu ei ole tingimata vaenu, tigeduse ega hoiakuga, vaid terve mõistuse kaalutlusega, mis riivab immigratsiooni õigustusi.

Ühiskonna terviku seisukohalt võib vastuseis olla positiivne ja praktiline, kuna osutub üldiseks kasuks. Filosoofiliselt võib seda pidada ka õigluse taotluseks. Rääkimata sellest, et see on põhiseaduslik ja kooskõlas sõnavabadusega.

Samas ei tohi ka psüühilise tervise huvides teatud inimlike emotsioonide — kas või viha loomulikku väljendust nt ebaõigluse vastu — muuta küsitavaks, selmet kunstlikult peale suruda eelistatavat hoiakut nagu sallivus.

Nii sisserändu soosivaid ametnikke kui ka immigratsioonibuumi piiareid segavad tervikpildi tajumisel tunded. Tegelikkuses leiame põlisrahvale omistatud võõraviha asemel vaenulikke emotsioone hoopis “vihakõne” vastustajate seas, kust need kerkivad esile eeskätt kahel moel:
• projitseerituna vaenatud kaaskodanikele ja
• nende endi viha väljendusena.

Allikas: http://eestimeel.blogspot.com.ee/2016/12/va-vihakone.html

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP