Ateistidega on nagu homodega: kui kapiuksed avanevad, siis selgub, et neid on oodatust palju rohkem.
25 aastat tagasi, kui Eesti Vabariik taastas oma õigusjärgsuse, eeldati, et taastub ka Nõukogude okupatsioonist rüvetatud vaimsus. Alguses tundus, et nii see oligi. Kuid alahindasime eestlase ühte tugevat omadust: võtta halvast asjast halvim.

Pool sajandit nõukogude ajupesu on meisse päranduseks istutanud kaks kohutavat omadust: lipitseva pealekaebajalikkuse ja praaliva uskmatuse. Avalik ateism tardus mõneks ajaks jahedalt viisakasse usuleiguse unne, mida hoiti näiliselt segamatult, sest vastasel juhul oleks maailma kristlikud kultuurriigid võinud meid pidada nõukamatsideks. Ja seda ei saanud lubada.
Eriti, kuna need riigid, mille järgi me varmalt joondusime – Põhjamaad – olid KÕIK kirikuriigid. Jah: Rootsi, Soome, Norra, Taani, Island – kõigis neis maades käisid riik ja kirik käsikäes. Rootsi astus esimesena rajalt kõrvale, lahutades aastal 2000 kiriku riigist. Maailma üks õitsvamaid heaoluriike on tänaseks paraku oma kunagise hiilguse hale vari.

Euroopas on riik ja kirik ühendatud veel paljudes riikides: Inglismaal, Šotimaal, Monacos, Andorras, Liechtensteinis, Maltal, muidugi Vatikanis; pooleldi toimivad riiklikud suhted valitsevad Prantsusmaal, Kreekas, Ungaris, Bulgaarias ja Poolas. Neist mõnes riigis (eelkõige Inglismaal) on riigipea automaatselt ka kirikupea.
Sõnapaar «ilmalik riik» on praeguse presidendi propageerimisel muutunud ateistliku riigikorralduse tähistuseks. Võrdleme ennast siis siinkohal teiste ilmalike riikidega.
Jõulud on riigipüha kõigis Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning enamikus Aafrika riikides. Tegelikult on ka ilmalikes riikides enamik riigipühi kiriklikud. Eestis on see protsent täpselt pooleks (6-6); Saksamaal näiteks on 15 riigipühast kiriklikud 11. Riigipühade austamine ja tähistamine riigipea poolt kuulub terve mõistuse järgi tema töökohustuste hulka.

Kuigi Ameerika Ühendriikide puhul on tegu samuti ilmaliku riigiga, vannutatakse president ametisse käsi piiblil ning fraasiga «So help me God» («selles aidaku mind Jumal»). Mitte ükski Ameerika president pole olnud ateist. USAs on usklikke 76,5 protsenti rahvastikust, neist kristlasi 70,6 protsenti. Ateiste loetletakse kolm protsenti. Jah, seal tasub ateistil elada vaikselt kapis.
Siiani elasid ka Eesti ateistid kenasti kapis ega tülitanud rahulikke kodanikke. Nüüd on nad leidnud endale suure eestkõneleja ning kapiuksed hakkavad kriginal avanema. Oh neid horde, kes sealt välja voolavad!

Voolavad suure lärmi ja käraga. Läbi aegade on rumalad inimesed rünnanud ja mõnitanud asju, millest nad aru ei saa. Seda suhtumist propageeris igati ka maailma suurima ateistliku kolossi, NSVLi ideoloogiamasin, mis Euroopa kristliku väikeriigi pooleks sajandiks rõvedale vaimsele prostitutsioonile alandas. Ateisti ja uskliku vahel ei saa samal põhjusel esineda ka dialoogi: Eesti ateist pole Euroopa või Ameerika ateist, kes peab oma mõtteid formuleerima, argumenteerima ja seletama.
Eesti ateist on kultuurmarksismi nukust võrsunud liblikas: edev, pinnapealne, üleolev. Ta tunneb enda taga massi jõudu – sest kas pole uhke olla maailma kõige ateistlikuma riigi võidutsev usupõlgur, kellel on nüüd lausa kõrgeim riiklik seljatagune? Milleks siis veel mingeid mõtteid vahetada, kui saad endast «madalamate» kohale liuelda ja neile lihtsalt pähe lasta?

Tegelikult näitab ateistide «online-kapist-väljatuleku-paraad» siiski soovi olukorda enda kasuks serveerida. Viimase aja tõsiseimad Euroopa-sisesed uuringud aastal 2010 (Eurobarometer Poll 2010) jagasid Eesti elanikud järgnevalt: inimesi, kes usuvad Jumalasse – 18%; inimesed, kes usuvad mingisse kõrgemasse jõudu või energiasse – 50%; inimesed, kes ei tunnista midagi mittemateriaalset (ateistid) – 29%. Euroopa Liidu vastavad näitajad olid 51%, 26% ja 20%.
Pew Research Centeri uuringud (2012) annavad Euroopa kristlaste osakaaluks 72 protsenti EU elanikkonnast. Sama uuring, mis vahepealset küsimust (kõrgemasse jõudu uskumisest) ei esitanud, sai Eesti agnostikute ja ateistide hulgaks 60 protsenti, mis viib Eesti koos Tšehhi Vabariigiga ainsa kahe riigi hulka, kus uskmatuid on rohkem kui usklikke.

Mõtleksin kaks korda, enne kui hakkaksin suurest uhkusest Tarzani kombel endale vastu rinda tagudes kriiskama. Mõni kõrvaltvaataja võib leida, et eestlane polegi maailma targim elusolend.

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/3962123/mart-sander-kapist-vaelja-ja-paraadile?utm_source