RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 9. jaanuar 2017

EKRE saadik: Pätsile ausamba püstitamine ei ole hea mõte, vapsid vajavad rehabiliteerimist

Henn Põlluaas, EKRE fraktsiooni aseesimees

Konstantin Päts       Kristjan Pillak

Seoses Eesti Vabariigi sajanda juubeli lähenemisega on aktiviseerunud isikud ja nende esindatavad organisatsioonid, kes soovivad tähtpäeva puhul püstitada ausammast Konstantin Pätsile, ühele kahtlemata teenekale, kuid samas vastuolulisemale Eesti riigijuhile.

Kuigi otsust ja luba ausamba rajamiseks veel ei ole, on alustatud rahakorjamise kampaaniaga ja loodetakse, et riik lisab vähemalt poole vajaminevast summast (maksumaksjate taskust).
Ettepaneku tegijad pakkusid ausamba asukohana välja Kuberneri aia Tallinnas Toompea lossi kõrval, mis on sellele suurepärane koht.

See on eriti sobilik isiku tunnustamiseks, kellel on suuri ja vaieldamatuid teeneid Eesti riigi ja rahva ees; kes on ausalt, tões ja vaimus teinud oma kodumaa heaks kõik, mis temast olenes. Sellisele isikule, kes oli valmis Eesti vabaduse eest oma elu andma või hukkuski isamaa nimel.
Kuid kas see isik on Konstantin Päts ja kas tema ausambale on kohta riigikogu juures, selles kahtlen nii mina kui ilmselt enamik inimesi, kes tema tegevusega kursis on.
Pätsi osa Eesti Vabariigi sünniloos ja selle kaitsmisel punaste vallutajate ees on märkimisväärne.
Ta oli Eestimaa Päästmise Komitee liige, just tema oli see, kelle sõna sai määravaks otsuse tegemisel, kas hakata Vabadussõjas Narva all pealetungivatele punavägedele vastu või mitte, tema mitmedki muud teened on vaieldamatud.

Kui teemale ja Pätsi tegevusele õnnestuks panna punkt siinkohal, ei vaidleks mitte keegi ausamba püstitamise vastu. Kuid elu ja ajalugu ei ole paraku nii lihtsad.
Ettepanek püstitada riigikogu kõrvale riigikukutaja kuju, kes arreteeris fabritseeritud valesüüdistuste alusel oma poliitilised konkurendid, vabadussõjalased, viis läbi suurpuhastuse kaitsejõududes ja riigiametites, kehtestas autoritaarse riigikorra, viis sisse tsensuuri, kuulutas rahva haigeks, kelle eest tuleb otsused ära teha, ja saatis laiali riigikogu, on pehmelt öeldes piinlik.
Sama piinlik on, et ettepanekut toetab tänane sotsiaaldemokraadist riigikogu esimees Eiki Nestor.
Põhjus võib peituda ajaloos, sest innustasid just toonase Nõukogude saatkonna püsikülalised, sotsid, Pätsi riigipööret sooritama ja toetasid teda Eestis kehtinud demokraatia lammutamisel.
Ausamba püstitamine rehabiliteeriks Pätsi ja seeläbi ka sotse, kes muuseas esitasid esimese vabariigi ajal ligi kakskümmend korda ettepaneku tühistada Eesti põhiseaduse preambuli säte kaitsta ja säilitada eesti kultuuri ja rahvast.

Mööda ei saa minna ka Pätsi kahtlasest ja omakasupüüdlikust finantsmahhinatsioonist Harju pangas, mille ta koos Laidoneriga põhja lasi ning mille materjalide avalikustamise kavatsus vabadussõjalaste poolt oli ilmselt üheks põhjuseks, miks Päts otsustas riigipöörde sooritada.
Avalikustamine rikkunuks tema viimasedki võimalused poliitikuna. Presidendikandidaadina (toona riigivanemana), oli ta juba niigi läbi kukkunud – vabadussõjalaste kandidaat kindralmajor Andres Larka sai üksinda rohkem toetusallkirju kui kõik ülejäänud kandidaadid Päts, Laidoner ja sotsiaaldemokraat Rei mitme peale kokku.
Ka enne seda toimunud kohalikel valimistel said vabadussõjalased üle Eesti ülivõimsa tulemuse.
Viha ja võimuhimu pimestasid sedavõrd, et koos Laidoneriga korraldati 1934. aasta märtsis riigipööre ja haarati ebaseaduslikult võim.

Enda kuriteo õigustamiseks võimendati sotside levitatud valesid vabadussõjalaste väidetava riigipöördekavatsuse kohta. Paraku ei suutnud selle kohta tõendeid hankida isegi Pätsi kontrolli all olev kohus ja arreteeritud tuli lõpuks vabaks lasta.
Represseerituks jäid aga nii arreteeritud kui ametist kõrvaldatud ikkagi, sest töökohtasid ja ühiskondlikku positsiooni neile tagasi ei antud. Meie kohus oleks tõeliste Eesti sangarite ja patriootide, vabadussõjalaste, rehabiliteerimine ühiskonna ja ajaloo silmis, mitte nende vaenaja ülistamine.
Ausamba eestkõneleja Trivimi Velliste väide, et hoolimata eelkirjeldatust, 1939. aasta sündmustest ja hääletust alistumisest, toetavad ajaloolased üksmeelselt Pätsile ausamba püstitamist, ei vasta tõele.
Selle vastu on sõna võtnud väga paljud meie tuntud ajalooteadlased ja meenutanud, et just Päts oli see, kes täitis kuulekalt Moskva emissari Zdanovi korraldusi, lammutas enda dekreetidega Eesti riigi, saatis laiali kaitseliidu ning kuulutas nii eesti rahvale kui maailmale, et toimuv ei ohusta meie suveräänsust, punaväed toodi sisse vaid sõpruse märgiks, meie julgeoleku tugevdamiseks jne.
Päts tühistas kõik välispassid ja keelas kodanikel riigist lahkumise, mille tulemusena said okupandid arreteerida, küüditada ja hukata kümneid tuhandeid Eestile lojaalseid inimesi, kes muidu oleks enda ja oma pereliikmete elu suutnud päästa.

Pätsi poolt ühiskonnaelust ja poliitilisest tegevusest kõrvaldatud vabadusvõitlejad on kinnitanud, et nemad oleksid vastu hakanud. Ka Andres Larka ütles seda abikaasa Helmile enne arreteerimist ja Kirovi vangilaagrisse viimist, kus ta hukati 1941. aastal.
Pole kahtlustki, et tuhanded eesti sõjamehed ja sajad kõrgemad ohvitserid, kes jõhkralt mõrvati Venemaa ebainimlikes vangilaagrites, oleks eelistanud auväärset surma lahingutes Eesti eest. Kuid seda neile ei võimaldatud.
Mitte keegi ei saa kindlusega väita, et oleksime enda iseseisvuse suutnud säilitada nagu soomlased Talve- ja Jätkusõjas, kuid üks on kindel – mitte keegi ei oleks saanud ka viiskümmend aastat valetada, et Eesti astus Nõukogude Liidu koosseisu vabatahtlikult.
Võimalik, et vastu hakates oleksime saanud sarnase staatuse, kui oli teistel Ida-Euroopa riikidel, mis oli siiski võrreldamatult parem sellest põrgust ja venestamispoliitikast, mille pidime üle elama ja mille käigus asustati Eestisse ligi pool miljonit venelast.
Kaaludes Konstantin Pätsi teeneid Eesti ees ja tema tegevustest või tegevusetusest johtunud halbu ja katastroofilisigi tagajärgi, siis kahjuks kaalub halb hea üle.
ENSV ajal asus Kuberneri aias okupatsioonirežiimi püstitatud riigikukutaja Johannes Lauristini monument. Püstitades sinna teise riigikukutaja, Konstantin Pätsi ausamba, peaksime Kuberneri aia ümber ristima Riigikukutajate aiaks, mis sellisel juhul sobiks märksa paremini.
Selline küüniline asi ei sobiks aga kindlasti riigikogu kõrvale, see ei sobiks kusagile ja selle piinliku tausta selgitamine, nii meie enda inimestele kui ülejäänud maailmale, oleks keeruline ülesanne. Ma ei usu, et me seda tahaksime.

Avalikkuse reageeringud Pätsi ausamba püstitamise ettepanekule ja vastuartiklite suur hulk näitavad, et ausamba idee ei leia toetust ka rahva poolt.
Küll võiksime sinna püstitada ausamba Eesti Vabadusvõitlejale. See kujutaks endast tunnustust ja austusavaldust kõikidele, kes on langenud või võidelnud Eesti vabaduse eest läbi aegade – nii Vabadussõjas, Teises maailmasõjas, metsavendadena, okupatsiooniaegsete dissidentidena või teevad seda tulevikus.
Täna ei ole paljudel meie iseseisvuse eest langenute omastel kohta, kus enda lähedasi mälestada, neile lillekimp ja küünal panna.
Toompea, meie vabaduse kants ja kõrgeima riigivõimu asukoht, oleks just sellisele väärikale ausambale sobilik paik ja Eesti Vabariigi sajas juubel oleks kohane aeg selle püstitamiseks.
Ma ei välistaks ka teiste heade alternatiivide kaalumist, kuid Pätsi ausammas on kõike muud kui hea mõte.

Allikas: http://epl.delfi.ee/archive/print.php?id=76834872

3 kommentaari:

Anonüümne 9. jaanuar 2017 15:16  

Äkki kustutaks selle vapsliku propaganda ja laimu ära.

Anonüümne 9. jaanuar 2017 20:09  

Väga super artikkel! Soovitan soojalt kõigile lugeda, kes ikka veel diktaator Pätsi ülistavad. Mida ütles diktaator 21.07.1940 kui bolševikud ta häbiväärselt võimult kõrvale tõrjusid? Ei, ta ei ütelnud ühtki halba sõna riigikukutajate kohta! Ütles hoopiski nii: "Edasi pöördun mina kõigi Eesti Vabariigi kodanikkude poole suhtuda täie usaldusega ja anda täit toetust Vabariigi Presidendi asetäitjale kõigis sammudes". Kes veel ei tea, kes see Pätsi otsuses nimetatud "Vabariigi presidendi asetäitja" on, siis teadmiseks: see polnud keegi muu kui kurikuulus Ždanovi tallalakkuja Johannes Vares, kes kasutas oma "luuletuste" avaldamiseks nime Barbarus. Seega diktaator lausa nõudis Eesti rahavalt kuuletumist Varesele, Ždanovile ja Stalinile. Ehkki 21. juuliks olid viimasedki maskid langenud ja oli selgemast selgem, milleni see nn "rahvaülestõus" viib. Päts rikkus ka nt Eesti Riigivolikogu valmise seadust, ühesõnaga abistas bolševistlikke riigipöörajaid ja Eesti rahava reetureid, kuidas aga oskas! 1940.a. tegutsesid sellised tegelinskid nagu Lauristinid, Päts, Zdanov, Habermann, Säre, Vares, Arbon, Aadu Hint, Max Laosson, Juliana Tellmann, Stalin, Molotov ja muud taolised, käsikäes ja ühise eesmärgi nimel. Äkki püstitaks lisaks Pätsile ausamba ka Ždanovile, kes Pätsi arvates oli ju EEsti rahva suurim sõber. Paluks Pätsi poolehoidjatel kommenteerida tema tegevust 1940.a juunipöörde ajal. Võin teile tuua veel palju Pätsi tsitaate 1940.a "revolutsioonipäevilt". Lõpetagem ometi selle diktaatori ülistamise ja asetagem ta sinna, kuhu kuuluvad igasugused teised Eesti rahva reeturid. Mida järgmiseks? Kas hakkame ausambaid püstitama ka nt Käbinile ja Vainole, sest äkki nema d ka olid südames tõelised Eesti iseseisvuse eest võitlejad? Päts väärinuks ausammast siis, kui ta 1934.a. märtsis jätnuks oma kaasriigipööraja Laidoneriga oma häbiväärsed tembud tegemata ja säilunuks demokraatia. Siis oleks teised lood.

Anonüümne 11. jaanuar 2017 16:10  

President jätkab siiski rahva kisa ja vahelehüüete saatel: «Kui teie vahelehüüetega tahate segada, siis mina ei kõnele. Aga kui teie arvate, et töölised mitte meie rahva hulka ei kuulu, siis eksite teie väga. Mina ei ole vahet teinud meie rahva mõiste juures ei töölise, ei põllumehe, ei käsitöölise, ei haritlase juures. Ja kui teie arvate, et mina üksi saan sajast inimesest üle rääkida, siis te eksite. Aga kui te tahate oma nii vägevaid tundeid avaldada, siis mina ei saa mitte teist üle karjuda. No kuulge, ega teie mitte ei saa mind oma kõva häälega ületada.»
Siis läheb rahva karjumine nii valjuks, et Päts ei saa jätkata. Riigipööraja kutsub taas inimesi rahu säilitama, kasutades nende poole pöördumisel sõna «seltsimehed».
Seejärel saab Päts jätkata: «Kas nüüd teie arvate, et teie suudate suure karjumisega panna mind teistmoodi mõtlema kui ma kogu eluaeg olen mõtelnud?  Kui te seda arvate, siis mina ütlen teile sedaviisi - mina ei seisa mitte sellepärast siin, et kellelegi meele järgi olla. Mina pole mitte kellelegi tantsitada siin, vaid mina olen oma kohuseid täitnud rahva vastu sellepärast viige oma…» Presidendi kõne katkestab taas valjenenud rahva karjumine.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP