RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 12. aprill 2018

Juudi „revolutsionäärid“ maailma ümber kujundamas, 6. osa

1. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2017/12/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
2. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
3. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber_5.html
4. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber_25.html
5. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/03/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
________________
  Jätkub eelmistes numbrites järgnenud teema, missuguste meetoditega rahajuutidest „revolutsionäärid“ on püüdnud massilise ajupesuga Lääne ühiskondi vastavas suunas mõjutada.
                                             Toimetus

Enne viimast sõda maailmas elanud juutide arvuks peetakse ca 15 miljonit. Tänapäeval on see arv enam-vähem sama. Kui holokaustis oleks tõesti hukkunud kuus miljonit juuti, mida me tõsimeeli uskuma peame, siis oleks nii tohutu inimkaotus mõjutanud kindlasti juutide arvu isegi 50-60 aastat hiljem. See ei tohiks mitte mingil juhul küündida Teise maailmasõja eelsele tasemele, sest teadupoolest juudid ei ole silma paistnud mingi sünnibuumiga. Küsiksin kiusliku küsimuse: kui juba Nürnbergis tuvastati, et holokaustis hukkus 6 miljonit juuti, siis miks ei muudetud seda arvu, kui Auschwitzis hukkunute arvu    peaaegu kolme miljoni võrra ametlikus statistikas alla korrigeeriti?


„HOLOKAUST ON ERILINE, SEST JUUDID ON ERILISED!“
Igasugune suur vale on nilbe, eriti kui seda repressioonide ähvardusel uskuma sunnitakse. Holokaustivale on oma armetu algelisusega solvav igale mõtlemisvõimelisele ja vähegi juudihuku fakte tundvale inimesele. Aastakümneid on Lääne ajakirjandus ekspluateerinud holokausti temaatikat, sellest on saanud ajupesu vahend ja ühtlasi malakas, millega materdatakse neid, kes julgevad juute ükskõik, mis põhjusel kritiseerida.  
„Ei möödu nädalat, et „The New York Times´is“ ei oleks ühtegi holokausti-teemalist artiklit,“ tunnistas Läänes palju emotsioone esile kutsunud raamatu „Holokaustitööstus“ autor, New Yorgi ülikooli õppejõud Norman Finkelstein (1951). Raamatus paljastab Finkelstein oma rahvuskaaslastest „holokaustitöösturite“ valesid, jultunud propagandat ja neile tuginevat piiritut ahnust, mille tulemil on holokaustist tehtud sionistlike aktivistide tulutoov ettevõtmine ja igasugused katsed juute kuidagi kritiseerida on lääneriikides muudetud võimatuks. Siinkirjutaja korraldas raamatu tõlkimise eesti keelde, see ilmus 2006. aastal Matrixi kirjastuse väljaandmisel, kuid kahjuks ei pälvinud Eesti ühiskonnas mitte mingit tähelepanu. 
„Holokausti unikaalsuse väide on ühtlasi ka väide, et juudid on unikaalsed. Holokausti ei tee unikaalseks mitte juutide kannatused , vaid fakt, et kannatasid just juudid. Või siis on holokaust midagi erilist, sest juudid on erilised,“ naerab juutide „erilisuse“ üle Norman Finkelstein raamatus „Holokaustitööstus“.
Kuna Ühendriikides on juudid kõige edukama rahvusgrupina omandanud ülimõjuka positsiooni selle riigi poliiitikas ja rahanduses, siis püütakse just USA-s igati rõhutada juutide „erilisust“. Mistõttu on riigiks, kus holokaust on saavutanud kõige tähtsaima koha aruteludes ja koguni rahvuslikus identiteedis, paradoksaalsel moel mitte Saksamaa või Iisrael, vaid hoopis USA. Sotsioloogiliste küsitluste järgi teavad Ameerika koolilapsed holokaustist rohkem kui Pearl Harbourgist ja Vietnami sõjast. 2001. aastal õpetati holokausti 317 Ameerika ülikoolis, ühtekokku loeti 490 kursust. Keskkoolides on holokaust kohustuslikuks õppeaineks. Igas suuremas USA linnas on oma holokaustimuuseum või vähemalt – monument, 17 osariigis on holokausti-memoriaalid.


PROPAGANDA OSA VALE PÜSTIHOIDMISEL
Tähtis koht holokausti-vale propageerimisel on kindlasti massikultuuril. 1978. aastal vändatud monumentaalselt paljuosalist teleseriaali „Holocaust“ vaatas ainuüksi USA-s ühtekokku üle 100 miljoni inimese. Selle filmi kinovariandi linastusele viidi kohustuslikus korras kooli- õpilasi. Pole siis imestada, et pärast sellist ajupesu ei tea Ameerika koolilapsed suurt midagi Pearl Harbourist või Vietnami sõjast, kuid teavad see-eest, mitu miljonit juuti natslikes „surmalaagreis“ gaasitati. Pole siis imestada, et Ühendriikides on Teise maailmasõja peasündmuseks saanud „The Great Holocaust!“ 
Holokausti-temaatikat on kasutanud juudist Hollywoodi staarrežissöör ja produtsent Steven Spielberg filmis „Schindleri nimekiri“ („Schindler´s List“), mida on vaadanud sajad tuhanded silmapaarid üle maailma ja mis on pälvinud lausa seitse Oscarit. Kuna see linateos on olnud mitmeid kordi ka Eesti telekanalite programmis, peatuks sellel monumentaalsel propagandafilmil pikemalt. Filmi ideoloogilise sõnumi edastamine usaldati loomulikult vaid eranditult „väljavalitud rahva“ hulka kuuluvaile Hollywoodi spetsialistidele: režissöör ja stsenarist on Steven Spielberg, produtsendid on Gerald R. Molen  ja Steven Spielberg, stsenaristid Karl Luedtke ja Steve Zallian, operaator Janusz Kaminski, toimetaja Michael Kahn ja kunst-nik Ewa Braun. Filmi stsenaariumi ettevalmistamise käigus küsitleti väidetavalt 75 000 holokausti üleelanut, saadud materjalide järgi kirjutas Spielberg filmi stsenaariumi.
Teise maailmasõja sündmustega kursis olev „Schindleri nimekirja“ vaatajale ei jää märkamatuks, et ajalooga on selles propagandafilmis vägagi lõdvalt ümber käidud. Näiteks Auschwitzi laager vabastati Punaarmee poolt südatalvel 27. jaanuaril 1945, kuid filmis näeme lehtes puid, kui „vabastajad“ laagrisse saabuvad. Revisionistlikus ajakirjas „The Barnes Rewiew“ avaldatud kirjutisest selgub, et Spielberg leidis filmi stsenaariumi ette valmistades üles ka kaks juuditari, kelle mälestused aga ei sobinud filmi propagandistliku põhiteesiga – Auscwitz oli surmalaager, kust eluga pääsesid vaid vähesed õnnelikud, näiteks need tööstur Schindleri nimekirjas olevad 1100 naist. Nimelt väitis üks naistest – Dora Pinto, et sõja-aastail viibis ta seitsmes (!) erinevas „surmalaagris“, ka Auschwitzis. Frieda Tamboryn, kelle mälestused samuti ei sobinud filmi ideestikuga, oli koguni viibinud kümnes erinevas „surmalaagris“ ja ikka ellu jäänud. 
„Schindleri nimekirjas“ on keskse tegelaskujuna esitatud sadistlikku laagrikomandanti Amon Göthi, kes tappis või lasi vange tappa vastavalt oma tujudele. Filmi lõputiitritest võib lugeda, et mõrvarist komandant tabati ühes Saksamaa sanatooriumis sõja lõpupäevadel ja poodi seejärel üles liitlaste kohtu poolt. See on järjekordne räige vale, millistel holokaustivale püsti seisabki.   Tegelikult mõisteti Göth surma Saksa sõjakohtu poolt. Tõde seisneb selles, et SS-is oli eriamet, mis uuris laagrite personali tegevust. Pärast paljude laagri vangide kaebusi asus sõjakohtunik Konrad Morgan uurima Göthi korruptantlikku tegevust. Selgus, et laagri komandant oli süüdi korruptsioonis lastes vange piinata ja tappa. See ei olnud aga kooskõlas sakslaste vangide kohtlemise seadusega. Göth arreteeriti septembris 1944 ning poodi sakslaste poolt laagriasukate silme all. Tema ei olnud ainus, kes oma elu sel moel lõpetas. Süüdistatuna korruptsioonis ja vangide tapmises lasti maha Buchenwaldi komandant Karl Koch, vangide silme all poodi Majdaneki komandant Hermann Florstedt. Muidugi varjavad holokausti propagandistid piinlikult taolisi juhtumeid, kuna need panevad laagrite SS-personali „valesse valgusesse“ ja õõnestaks sõja võitjate ajaloo käsitlust, kus holokaust seisab tänapäevani peakohal.


MIKS VALE KUIDAGI EI VAJU?
„Laulva revolutsiooni“ aegsed eestlased mäletavad, millise imetluse ja kadedusega vaatasime me omal ajal Lääne poole. Paraku Soome televisioon ega Ameerika Hääl meile ei rääkinud, mis on selle klantspildi taga – küüniline rahavõim ja …holokausti ajupesu. Meie jäime õnneks „kommunismi päikese all“ viibinutena sellest ajupesust ilma, mistõttu on meie poliitilise korrektsuse abil läbiviidud dresseerituse tase tunduvalt madalam kui Lääne-Euroopa ühiskondades 
Mõnigi, kes hoiab silma peal rahvusvahelisel poliitikal, võib küsida: kuidas on suudetud Lääne ühiskonnad sellisel tasemel dresseerida, et praktiliselt puudub vastasseis rahvaste vägivaldsele segamisele, liberaalse demokraatia poolt ja klassikalise inimliku moraali hävitamisele Kristliku kiriku tasalülitamine on toimunud meie oma silme all üllatava kergusega ja pereväärtuste hävitamine perversete seksuaaltungide easiletõstmisega on peamiseks inimiku moraali hävitamise vahendiks saanud. Need „läänelikud väärtused“ on kõik igapäevaellu lisandunud lausa ludinal, peavoolumeedia ja end Brüsseli isandaile mahamüünud poliitikute tagantkiitmisel ja -tõukamisel. Mistõttu on muudetud inimeste massiline peedistamine ajupesu ja igasuguste loomulike inimsuhete väljajuurimisega uueks normaalsuseks, millele julgevad vastu hakata vähesed. 
Varemtsiteeritud Norman Finkelstein on väitnud oma raamatus „Holokaustitööstus“, et „holokaustikesksed dogmad on saanud tähtsate poliitiliste ja klassihuvide toetuspunktideks ning holokaustist on saanud praktiliselt asendamatu ideoloogiline relv. Tänu selle kasutamisele on maailma ühel tugevamal sõjalise võimsusega riigil (Iisraelil), kus inimõiguste rikkumised tekitavad lihtsalt õudust, olnud võimalik mängida ohver-riigi rolli ja sel kombel on USA enam edukas etniline grupp saanud ohvri staatuse”.
Tarvitseb keegi Läänes kuidagi „ohvrirahvast“ poliitiliselt ebakorrektselt kritiseerida, kui ta saab kohe antisemiidi sildi otsaette, mis automaatselt muudab kritiseerija ühiskonnast väljaheidetud paariaks. Just see laialt levinud hirm takistab meil asju nimetamast oma õige nimega. Ja just ühiskondades sügavalt juurdunud poliitiline korrektsus tagabki selle, et vale kuidagi ei vaju.

Kasutatud kirjandus:
Madisson, Tiit. Holokaust. XX sajandi masendavaim sionistlik vale. Lihula, 2006.
Graf, Jürgen. Velikaja lož XX veka. Sankt–Peterburg, 1997.
Finkelstein, Norman G. Holokaustitööstus. Kes ja kuidas juutide kannatustest kasu lõikab? Tallinn, 2006.

                          TIIT MADISSON
                                  parteitu vaatleja

                                              JÄRGNEB

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP