Poliitiline korrektsus kui liberaaldemokraatlike lääne ühiskondade surmav vähkkasvaja
Siinsamas portaalis on väga tihti ilmunud Euroopa ja Ameerika alternatiivmeedia poolt avaldatud materjale, kuidas Lääne meedia ja politseistruktuurid vaikivad maha faktid sellest, et kuritegude sooritajaiks on tavaliselt Lähis-Idast ja Aafrikast pärit pagulasteks tituleeritud kurjategijad. Kartellimeediast seda kõike lugeda ei saa, nagu sedagi, et Islamikalifaat ehk ISIS on euroopalikule tsivilisatsioonile sõja kuulutanud ja internetis õpetatakse, kuidas eurooplasi tappa. Või seda, et ISIS hävitati sõjalise jõuna legitiimse Süüria presidendi Bashar al-Assadi poolt riiki kutsutud Vene relvajõudude poolt. Või seda, et ilmaliku Süüria režiimi kukutamise eest võitlev opositsioon koosnes äärmuslikest islamistlikest palgasõdurite rühmitustest (keda rahastasid, varustasid ja õpetasid välja USA-meelsed Saudi-Araabia ja Qatari režiimid), mida Lääne üldsusele tutvustati massimeedia poolt demokraatlikena.
Hiljaaegu selgus, et süüdistama on asutud TV3 saatejuhti Katrin Lusti, kuna ta julges poliitiliselt ebakorrektselt osutada 25. märtsi õhtul vabaduse platsil süüdatud mälestusküünalde laialiloopijate rahvusele. Sellist olukorda ja käitumist, kui asju ja juhtumeid pole kombeks nimetada oma nimega, nimetatakse – Lääne ja Eesti ühiskondi hävitavaks – poliitiliseks korrektsuseks. Mis tegelikult on poliitilise ajupesu erivorm ja annab kartellimeedia poolt ajupestutele vildaka pildi ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Poliitkorrektsuses avaldub ka orjameelsete, üksnes oma heaolust juhinduvate, poliitikute hirm hoiduda igast avaldusest, mis võiks kuidagi pahandada Brüsseli või Washingtoni peremehi.
Me tihti imestame, mil moel on Lääne ühiskonnad muudetud massiks, kes ei suuda ega julge mitte mingit vastupanu avaldada oma rahva huvid reetnud, massilist sisserännet ja multikultuursust ning igasuguseid seksuaalperverssusi propageerivaile kartelliparteidele, kelle eesotsas on kõikjal Euroopas marksistidest sotsiaaldemokraadid. Vastus taolisele küsimusele on Euroopa ühiskondades suuremal või vähemal määral rakendatav tõe mahavaikimine nn poliitkorrektsuse abil.
Toon sobivad näited Eesti ajakirjandusest viieteistkümne aasta tagusest ajast, kui Eesti veel ei olnud Euroopa Liidu liige ja meie riik (vähemalt formaalselt) omas veel oma välispoliitikat. Kohe nimetan, et nüüdsel ajal järgnevalt kirjeldatud sündmuseid meie peavoolu meedia ei avalda, põhjusel, et teema on poliitiliselt ebakorrektne ehk ei ole koššer. Postimees kirjutas 15. novembri 2003. a numbris: “Saksa parlamendisaadik Martin Hohmann visati eile oma partei parlamendifraktsioonist välja, sest mehe väidetavalt antisemiitlik kõne tekitas riigis avaliku skandaali.” Poolteist kuud varem oli Hohmann avaldanud Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) ühe osakonna veebilehel oma kõne, milles võrdles juutide tegevust 1917. aasta revolutsioonile järgneval ajal holokaustiga Saksamaal. 14. oktoobril 2003 hääletas Hohmanni parlamendifraktsioonist väljaviskamise poolt 195 CDU saadikut, vaid 28 julgesid “üldsuse survet “ eirata ja hääletasid vastu.
Postimees (07.11.2003) kirjeldas “holokaustieitaja” karistamist, sest igasugust juutide kritiseerimist käsitletakse Läänes kui holokaustieitamist või antisemitismi: “Saksa armee erijõudude komandör sai teisipäeval ametist lahti, kui sai avalikuks mehe toetusavaldus juudivihas süüdistatud parlamendiliikmele.” Postimehe loost selgus, et aastaid Bundeswehri erijõude (kommando Spetzialkrafte – KSK) kamandanud brigaadikindral Reinhard Guenzelile sai saatuslikuks Martin Hohmanni esinemise kiitmine, mille peale sotsist kaitseminister Peter Stück teatas kindral Guenzeli vallandamisest. Ilmselt jäi “mõtteroima” sooritanud kindrali senisest represseerimisest väheks, sest parlamendi kaitsekomitee sotsist liige Rainer Arold nõudis kindrali personaalküsimuses juurdlust.
Tõin taotluslikult ära viited 15 aasta tagusest Eesti ajakirjandusest, mis annavad tunnistust Läänes, konkreetselt Saksamaal aset leidvast ajaloo mahavaikimisest, kus sellele osutajaid represseeritakse “mõtteroimade” eest. Sest, kes vähegi Venemaa revolutsioonide ajalugu tunneb, teab, et 1917. aasta Venemaa Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon viidi läbi põhiliselt juutidest revolutsionääride juhtimisel Wall Streeti ja Euroopa juudipankurite (Jacob Schiff, Mortimer Schiff, Felix Warburg, Max Warburg, Otto H. Kahn, Jerome J. Hanauer, Rotschildide Pariisi pank, lord Alfred Milner jne) rahalisel toel.
Londoni ajalehe The Times korrespondent Robert Wilton on oma raamatus “Romanovite viimased päevad” (“Last Days of Romanoffs”) põhjalikult kirjeldanud Puna-Venemaa võimuaparaadi rahvuslikku koosseisu. Briti ajaleht The Morning Post avaldas 1922. aastal kõigi bolševistliku Venemaa 545 valitsusametniku nimed, kellest vähemalt 477 (88,5 protsenti) olid “väljavalitud rahva” pojad-tütred ja vaid 30 (5,5 protsenti) etnilised venelased. Esimese Puna-Venemaa valitsuse Rahvakomissaride Nõukogu 22 liikmest olid 19 juudi rahvusest. Vladimir Uljanov-Lenin oli pooljuut (ema poolt: Blank), kuid ülejäänud 18 ministrit-komissari olid kõik “täisjuudid”: Lev Trotski (Leiba Bronstein), Grigori Zinovjev (Hirch Afelbaum), Moissei Uritski (Boretski), Anatoli Lunatšarski (Bailich-Mandelštam), Jakov Sverdlov, Georgi Tšitšerin (Ornadski), Juri Larin (Lurje), Moissei Frumkin jt. Samas on teada, et paljud juudi revolutsionäärid vahetasid oma liialt juutlikud nimed vene või mõne teise Vene impeeriumi rahvuse omade vastu. Nii näiteks kirjutas mõrvarliku Tšekaa ülema teiseks asetäitjaks olev “lätlane” Martin Lacis (Sudrabs) 1921. aastal ilmunud raamatus “Tšekaa võitlus kontrrevolutsiooni vastu”: “Meie, israeliidid, peame tulevikuühiskonna rajama pidevale hirmule.” Tšekaa poolt läbiviidud punast terrorit, mis võttis umbes 20 miljoni ekspluataatorlikesse klassidesse liigitatud venelase elu, õigustasid kõik võimule tulnud juudibolševikud, alates Trotsi-Bronšteinist, lõpetades Zinovjev-Afelbauminiga vallapäästetud terrorit, viimatinimetatu kirjutas: “Me peame enda poole võitma Nõukogude Venemaa 90 miljonit sajamiljonilisest elanikkonnast. Ülejäänutele ei ole meil mitte midagi öelda. Nad tuleb hävitada.”
Fakt, et revolutsioonilise võimu repressiivorganit Tšekaad juhtisid juudi rahvusest bolševikud, on vähemalt Ida-Euroopa ajaloohuviliste hulgas üldteada. Tšekaa tegevust võrdles eespool kirjeldatud karistusloos, kus Saksa parlamendisaadik Martin Hohmann võrdles Tšekaa tegusid juutide kallal Teises maailmasõjas toimunud holokaustiga, on millegipärast aga karistamisväärne! Ajalooline fakt on seegi, et kuigi Tšekaa juhiks olev Felix Dzeržinski oli vaid pooljuut Rufin, korvas selle “puudujäägi” teine fakt, et kõik ülejäänud Tšekaa ülemused olid täisverelised juudid: Jossif Unschlicht (ülema I asetäitja), Viktor Sklovski, Moissei Uritski, Jakob Blumkin, Kreenberg, Knaifis, Maria Haikina, Sachs, Delafabr, Zitkin, Gelperstein jt.
Ilmselt loetakse tänapäeval poliitiliseks ebakorrektsuseks Winston Churchilli 1920. aastal ajalehes The Sunday Herold avaldatud tsitaadi siin avaldamist: “Nüüd on see suurte Euroopa ja Ameerika linnade põhjakihist koosnev bande haaranud vene rahvast juustest ja kõrist, saades hiigelsuure Vene impeeriumi härrasrahvaks.” Paljud eestlased imestavad, miks Läänes räägitakse palju Hitleri kuritegudest juutide kitsendamisel, kuid väga vähe kommunistide-bolševike omadest Venemaal ja mujal Ida-Euroopas. Arvan, et eeltoodud faktide najal suutsin sellele küsimusele vastuse anda. Poliitkorrektsus!
Ajal, kui meie – eestlased – elasime “arenenud sotsialismi” päikese all, käivitati Läänes peale Araabia-Iisraeli 1967. aasta juunis toimunud nn Kuuepäevast sõda massiivne holokausti ajupesu, mis pidi raamatu “Holokaustitööstus” autori Norman G. Finkelsteini arvates kujutama juute ohvrirahvana, kelle igasugust kritiseerimist hinnati kui holokausti eitamist. Seega ei ole Lääne ühiskondi tabanud, praegu jõuliselt toimiv multikulti ajupesu, lääneriikide rahvaste peedistamiseks sugugi esimene. Kuna esimese ajupesu lainega juba suudeti Lääne ühiskondadele selgeks teha, kuidas mõtlema peab, siis läheb praeguse multikulti ajupesuga tunduvalt libedamalt. Seetõttu ongi nende kangekaelsete idaeurooplastega keerulisem, kuna nende ajusid on tunduvalt väiksema perioodi vältel pestud ja neil on kommunismi kogemused veel suhteliselt värsked.
“Näinud, et see on kasulik, hakkasid ka Ameerika juutide organisatsioonid pärast juunisõda ekspluateerima natside teostatud juutide hävitamise teemat. Pärast ideoloogilist transformeerumist muutus holokaust suurepäraseks relvaks, et kaitsta Iisraeli kriitika eest. /…/ Ameerika juudieliidi jaoks on holokaustil sama funktsioon, mis Iisraelilgi: see on hindamatu trumpäss suurte panustega mängus,” kirjeldab holokausti politiseerimist Norman G. Finkelstein raamatus “Holokaustitööstus”, mis on 2006. aastal selle kirjutise autori eessõnaga ilmunud ka eesti keeles. Näiteks juudi ajaloolane David Stannard mõnitab raamatus “Unikaalsus kui hambaravi” (“Uniqueness as Dental”) “pisikest holokaustitööstust, mis kogu oma energia ja teoloogiliste fanaatikute tulisusega seisab juutide kogemuse unikaalsuse kaitsel.” Tuntud Iisraeli autor Boas Evron kirjutab ajakirjas Radical America: “Viited holokaustile ei kujuta endast midagi muud kui ametlikku propagandistlikku tuupimist, kindlate võtmesõnade vahetpidamatut kordamist ja maailmast vale ettekujutuse loomist. Tegelikult ei ole selle eesmärk mineviku mõistmine, vaid olevikuga manipuleerimine.” Ideoloogiliste moonutuste ja kõikvõimaliku poliitilise manipulatsiooni kaudu kasutatakse mälestusi juutide väidetavast hävitamisest (6 miljonit gaasitatud juuti!), kui võimsat relva mitte ainult Iisraeli juhtkonna ja üleilmsete sionistlike organisatsioonide, vaid ka oma rahvaste huvid reetnud mittejuudi establishment’i (kes on huvitatud ühiskondade ajupesust) huvides. Ega USA poliitikaringkondades pole tühjalt kohalt sündinud tõdemus: selleks, et olla sionist, ei pea olema juut!
Müütiline, luulude hulka liigitatud “tõde” 6 miljonist holokaustis tapetud juudist ja nende gaasitamisel kasutatud seadeldistest gaasiahjudest (mida juudist uurija Tim Cole käis Auschwitzi koonduslaager-muuseumis tulutult otsimas) ei ole ausale ajalookäsitlusele vastu pidanud. Sest paljud revisionistlikud teadlased-ajaloolased ja uurijad on mõlemad “ajaloolised tõed” oma kirjutistega vägagi veenvalt ümber lükanud. Robert Faurisson, Joseph Berg, Arthur Butz, Germar Rudolf, Ernst Gauss, Udo Walendy, Walter Sanning, Wilhem Stäglich, Arthur Vogt, Karl Rasques, Ernst Zündel, Fred Leuchter, Mark Weber, Jürgen Graf, David Irving, Michael C. Piper, Werner Rademacher, Manfred Köler, Ingrid Weckert, Carlo Mattogno, Friedrich Paul Berg, Arnold Neumaier, Herbert Tiedemann, Karl Siegert (kellest õige mitmed on pidanud “holokausti eitamise” eest lääneriikides ka vangileiba maitsma) on oma kirjutistega, kuhu hulka julgeksin lisada ka siinkirjutaja raamatu “Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale”, suutnud savijalgse holokausti elevandi ohtlikult värisema panna. Kuid täielikust hävitamisest siiski rääkida ei saa. Sest väga suurte rahade ja kartellimeedia ajupesuga tekitatud nn avaliku arvamuse vastu on väga raske, kui mitte võimatu võidelda.
Sionistide ponnistusi panna tervet maailma uskuma gaasikambrite olemasolus ja holokaustis 6 miljoni juudi tapmist on peale eespool tsiteeritud juutide väga tuliselt kritiseerinud veel teisedki “väljavalitud rahva” esindajad: endine veendunud sionist Hannah Arendt, Peter Novic, Alfred M. Lilienthal, Ruth B. Birn, Peter Baldvin, Michael Hoffman II, Jim Lobe, Tim Cole, rabi Moishe A. Friedman. Sellele vaatamata on Lääne ühiskondades kohapealse poliitilise establishment’i heakskiitmisel peaaegu kinnistunud kõiki füüsika- ja loodusseadusi ning ajaloolisi fakte eitav jultunud holokaustivale, kuna eriti visade tõe eest seisjate vastu on Saksamaal, Austrias ja isegi Šveitsis rakendatud vanglakaristusi ning holokaustis kahtlemine on kriminaliseeritud ka mitmes Ida-Euroopa riigis. Neis riikides pole enne Teist maailmasõda elanud juutidele kuulunud vara suudetud kompenseerida viimaste rohkearvulisuse ja lausa piiritu ahnuse tõttu. Kuna Eestis elas enne sõda vaid veidi alla 5000 juudi rahvusest kodaniku, siis Eesti õnneks nende hulka ei kuulu. Mistõttu ollakse sunnitud siinkirjutaja raamatuid “Holokaust” ja “Maailma Uus Kord” taluma ja rahulduma vaid autori antisemiidiks sildistamisega.
Lugeja võib küsida, et miks olen nii põhjalikult valgustanud revolutsiooniliste juutide tegevust peale bolševistlik-marksistlikku võimuhaaramist Venemaal? Aga sellepärast, et käimas on uus revolutsioon, jällegi juutidest teoreetikute väljatöötamisel ning rahajuutide rahalisel toel. Filantroobiks kutsutud Georg Soros on rahvusriikluse hävitamise ja multikulti ideoloogia propageerimise üritusse oma fondide kaudu annetanud hiiglasliku summa, 50 miljardit USA dollarit (!) ja vaevalt et teisedki rahajuudid ühiskondade sidusust hävitava “revolutsiooni” rahastamisel kõrvaltvaatajaks on jäänud. Kuid nende edevus on Sorosest lihtsalt väiksem, arvan mina. Tähelepanuväärne on, et uue revolutsioonilise teooria väljatöötaja on neomarksistlikku Frankfurdi koolkonda kuuluv juudist filosoof Herbert Marcuse. Erinevalt oma rahvuskaaslasest Karl Marxist peab ta 1970. aastate algul väljatöötatud teooria järgi revolutsiooniliseks klassiks mitte proletariaati, nagu “Kommunistliku Partei Manifesti” autor, vaid igasuguseid seksuaalvähemusi, lesbidest feministe, äärmusvasakpoolseid aktiviste (kes tänapäeval end antifadeks kutsuvad), rahvus- ja rassivähemusi, läänemaailma toimetatud “pagulasi”, äärmuslikke islamiste jne. Teise neomarksistlikku Frankfurdi koolkonda kuuluva juudi mõtleja Theodor Adorno eesmärgiks on “seksuaalse vabanemise” teooria elluviimine. “Mis vabastas 1960. aastatel Lääne inimesed ebatervest häbelikkusest, silmakirjalikkusest ja süütundest. See on tabude kadumise ja inimeste õnnelikuks saamise lugu,” kiitis “seksuaalset vabanemist” propageeriv filosoof, kes oli eriti populaarne 1960.–1970. aastate hipipõlvkonna hulgas.
Uue revolutsiooni eesmärgiks on hävitada seni euroopalikku kultuuri kooshoidvad struktuurid, esmajoones kristlik kirik ja traditsiooniline perekond, multikulturalismi ja seksuaalse lodevuse propageerimise ja seksuaalvähemuste eelistamise poliitikaga. Seega on uue revolutsiooni eesmärgiks hävitada igasugused moraalsed tõkked, kultuuri- ja rahvuslikud traditsioonid. Neomarksistlikud “revolutsionäärid” näitasid oma tõelist palet USA presidendiks valitud, establishment’i mittekuuluva Donald Trumpi survestavas tegevuses möödunud aastal.
Uue revolutsiooni eesmärgiks on hävitada seni euroopalikku kultuuri kooshoidvad struktuurid, esmajoones kristlik kirik ja traditsiooniline perekond, multikulturalismi ja seksuaalse lodevuse propageerimise ja seksuaalvähemuste eelistamise poliitikaga.Õnneks on uusmarksistlikuks (kultuuri)revolutsiooniks soodsate tingimuste loomine Eestis alles lapsekingades, kuna meie vanemal põlvkonnal on otsene kogemus saja aasta taguse revolutsiooni tulemisest ja selle koletuslikest tagajärgedest. Kuid Läänes toimuv peaks meile olema hoiatuseks, sest praeguses Eesti ühiskonnas kopeeritakse poliitilise ladviku taganttõukamisel suhteliselt tuimalt Lääne ühiskondades läbikäidud etappe, mistõttu on peaaegu kindel, et kõik hullused jõuavad kohapealsete “revolutsionääride” pingutuste ja otseselt seda hullust soosiva Toompea ja Kadrioru võimuladviku tegevusega ka meieni. Kõigist meist otseselt sõltub, kas me suudame poliitilist korrektsust eirates oma rahvast moraalsest ja sellele paratamatult järgnevast füüsilisest hukust veel päästa või mitte.
Allikas: http://objektiiv.ee/poliitiline-korrektsus-kui-liberaaldemokraatlike-laane-uhiskondade-surmav-vahkkasvaja/
0 kommentaari:
Postita kommentaar