Riigikohtu otsus tunnistada kooseluseadus kehtivaks on selgelt meelevaldne
Illustratsioon: Icedmocha/Bigstockphoto.com
Riigikohtu otsus kooseluseaduse
jõustumise küsimuses on selgelt põhjendamatu ja tendentslik, lähtudes
mitte ausameelselt loogilise arutelu põhimõtetest, vaid soovist jõuda
võimu- ja meediaringkondadele meelepärase tulemuseni, tõdeb Varro
Vooglaid oma kommentaaris.
Ligi kaks nädalat tagasi andis riigikohus teada põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrusest, millega asuti seisukohale, et kuigi riigikogul ei ole kohustust kooseluseaduse rakendusakte vastu võtta,
on kooseluseadus jõustunud ja kehtiv, mistõttu on kohtutel mitte ainult
õigus, vaid ka kohustus seda rakendada, täites seejuures loominguliselt
rakendusaktide puudumisest tingitud seaduseauke.
Riigikohtul oli kõnealuses asjas
suurepärane võimalus parandada väga tõsiseid vigu, mis kooseluseaduse
läbisurumisel on tehtud. Paraku otsustas kohus aga risti vastupidiselt
anda omapoolse panuse nende vigade õigustamiseks, põlistamiseks ja
jätkamiseks, lähtudes pigem ideoloogilistest kaalutlustest kui
ausameelsest õiguslikust arutlusest ning kirjutades seeläbi kooseluseaduse nimelise pettuse saagasse järjekordse peatüki.
Neist küsimustest, millele Eesti
kõrgeimal kohtul tuli antud kaasuses vastus anda, oli keskse tähtsusega
see, kas kooseluseadus on üleüldse jõustunud ehk kas see kujutab endast
kehtivat õigust või mitte. Ausameelselt arutledes pidanuks riigikohus
tunnistama, et kooseluseadus ei ole tegelikult jõustunud, mistõttu on
jämedalt eksinud nii madalama astme kohtud kui notarid, kes on seda
seadust kohaldanud, justkui oleks tegu osaga Eestis kehtivast õigusest.
Selle asemel tunnustas kohus nii notarite kui madala astme kohtute
meelevaldset positsiooni, nagu oleks kooseluseadus 2016. aasta 1.
jaanuaril jõustunud ning nagu oleks seega peamine küsimus vaid selles,
kuidas seadust rakendusaktide puudumise tingimustes jõustada.
Aga vaadakem riigikohtu seisukohta
veidi lähemalt. Kooseluseaduse jõustumise küsimust puudutav osa
kõnealusest määrusest on kätketud punkti 32, kus seisab:
“Kolleegium nõustub halduskohtuga, et kooseluseadus on jõustunud. PS [põhiseaduse – toim] § 108 järgi jõustub seadus kümnendal päeval pärast
Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses endas ei ole sätestatud teist
tähtaega. KooS [kooseluseduse – toim] §-s 26 on sätestatud, et seadus jõustub 1. jaanuaril 2016 koos rakendusaktidega. Kolleegiumi hinnangul nägi KooS § 26 ette kooseluseaduse jõustumise tähtaja, seadmata seaduse jõustumist sõltuvusse rakendusaktidest.”
Riigikohtu hinnangul toetab sellist järeldust kooseluseaduse §-i 26 “grammatiline tõlgendus, samuti võrdlus senise õigusloomepraktikaga”:
“Keeleliselt ei sisalda KooS § 26 sõnastus ühtegi edasilükkavat tingimust seaduse jõustumiseks, nähes ette üheaegse jõustumistähtaja nii kooseluseaduse kui ka tulevikus kehtestatavate rakendusaktide jaoks. Rakendusaktide vastu võtmata jätmine ei mõjuta aga kooseluseaduse enda jõustumise aega. Sellist lähenemist toetab ka võrdlev argument. Seaduste puhul, mille jõustumise parlament on seadnud sõltuvusse rakendusaktide kehtestamisest, on seadusandja seda eesmärki seaduse rakendussätetes sõnaselgelt väljendanud. […] Sellist seost kooseluseaduse ja rakendusaktide jõustumise vahel KooS § 26 ei väljenda. Pigem deklareerib seadusandja KooS §-s 26 oma kavatsust võtta vastu rakendusakte. Eeltoodut arvestades jõustus kooseluseadus 1. jaanuaril 2016.”
Kahjuks ei saa riigikohtu esimehe Priit Pikamäe ja teiste kõnealuse lahendi teinud riigikohtu kohtunike ehk Viive Ligi, Nele Parresti, Peeter Roosma ja Malle Seppiku niisuguste
selgitustega kuidagi nõustuda, sel lihtsal põhjusel, et esitatud
argumendid pole veenvad. Soovimata kirjutada detailset kriitilist
analüüsi, toon esile kohtukolleegiumi seisukoha põhilised nõrkused.
Vaadates, mida kooseluseadus ise oma jõustumise kohta §-s 26 ütleb – “Käesolev seadus jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril koos rakendusaktidega”
–, ei ole raske mõista, et seaduse jõustumine on seatud sõltuvusse
kahest tingimusest, millest esimeseks on 2016. aasta 1. jaanuari
saabumine ja teiseks rakendusaktide vastuvõtmine. Elementaarne loogika,
just nagu grammatiline tõlgendus, ei võimalda järeldada muud kui seda,
et kui kooseluseaduse rakendusakte ei ole 2016. aasta 1. jaanuariks
vastu võetud, siis ei saa ka kooseluseadus ise jõustuda. Kooseluseaduse
jõustumine “koos rakendusaktidega”, mida pole vastu võetud ja mida seega
kehtiva õiguse tähenduses ei eksisteeri, on loogiliselt võimatu.
Ometi asus riigikohus vastupidisele
seisukohale. Et seda positsiooni põhjendada, esitati tõlgendus, mille
kohaselt tuleks kooseluseaduse §-s 26 kirjutatut, et seadus jõustub
“koos rakendusaktidega”, käsitleda mitte seaduse jõustumise tingimusena,
vaid pelgalt seadusandja kavatsuse väljendusena võtta enne 2016. aasta
1. jaanuari vastu ka kooseluseaduse rakendusaktid.
Esiteks on niisugune seisukoht
lihtsalt meelevaldne, sest selle põhjenduseks pole esitatud ühtegi
kaalukat argumenti. Sama hästi võinuks kohus asuda vastupidisele
seisukohale, tuginedes selgitustele, et kohtu “hinnangul” tuleks
kooseluseaduse jõustumise kohta seaduses öeldusse suhtuda rangelt ning
et rakendusaktide vastuvõtmise kriteeriumit ei tohi lihtsalt
tähtsusetuna kõrvale heita. Kohus pole toonud välja ühtegi fakti, mis
tõestaks, et kohtu tõlgendus §-st 26 väljendab reaalselt seadusandja
selgelt väljendatud intentsiooni. Pigem on kohus valinud
võimuringkondadele meelepärase ja nö ideoloogiliselt korrektset
lahendust soosiva tõlgenduse, mis toetab kooselueaduse läbisurumise ja
jõuga kehtestamise ambitsioone.
Teiseks on arusaamatu kohtu
seisukoht, nagu oleks kooseluseaduse ainsasse seaduse jõustumist
puudutavasse sättesse, mis koosneb vähem kui kümnest sõnast, kirjutatud
mitte seaduse jõustumise tingimused, vaid ka seadusandja kavatsused
edasiste seadusandlike plaanide kohta. Taoline seisukoht on lausa
naeruväärselt tendentslik ja rajaneb ilmselgelt otsitud põhjendustel.
Kui seaduse jõustumist reguleerivasse sättesse on kirjutatud, et seadus
jõustub “koos rakendusaktidega”, siis on sügavalt ebaloogiline
järeldada, et jutt käib mitte seaduse jõustumise tingimustest, vaid
hoopis seadusandja kavatsuste ja lootuste kirjeldusest seoses oma
tulevase õigusloomelise tegevusega.
Niisugune järeldus on seda
põhjendatum, et teatavasti suruti kooseluseadus läbi poolikul kujul ehk
ilma rakendusaktideta 9. oktoobril 2014 ehk vähem kui viis kuud enne
riigikogu koosseisu mandaadi lõppemist ja seega ka võimaluse sulgumist
oma plaane ellu viia. Seaduse rakendumist reguleeriva normi tõlgendamine
lähtuvalt oletusest, et üks riigikogu koosseis kirjeldab selles
järgmise riigikogu koosseisu kavatsusi, on kõike muud kui adekvaatne.
Kolmandaks oleks üksnes loogiline
eeldada, et kui üks seadus võetakse vastu ilma rakendusaktideta ehk
kujul, mis ei võimalda seaduse rakendamist, siis on mõistlik seada
seaduse jõustumine sõltuvusse ka rakendusaktide vastuvõtmisest, sest
vastasel korral kujuneks olukord, kus jõustub rakendamatu seadus. Miks
riigikohus leiab selle taustal, et kooseluseaduse §-i 26 selgesõnaliselt
kirjutatud nõue, et seadus jõustub koos rakendusaktidega, pole oluline,
jääb arusaamatuks.
Kui keegi nüüd küsib, et kes olen
mina arvustama riigikohtu seisukohti ja millele tuginedes ma leian, et
minu tõlgendus kooseluseadusest §-st 26 peaks olema õigem kui riigikohtu
oma, siis võin vastata, et vastavale järeldusele on viidanud lisaks
minule ka õiguskantsler Ülle Madise – tõsi, küll ammu enne seda, kui ükski kohus oli kooseluseaduse (pärast 2016. aasta 1. jaanuari) kehtivaks lugenud.
Nimelt ütles Madise juba 2015. aasta 22. septembril riigikogus kooseluseaduse ühe kõige innukama läbisurujana tuntud Imre Sooääre küsimusele vastates ühemõtteliselt, et seaduse jõustumiseks on tarvis ka rakendusaktide vastuvõtmist: “Täna on seis see, et tõepoolest täiendavateõigusloomeliste muudatusteta, täiendavate seaduste vastuvõtmiseta see seadus ei jõustu.”
Ilmselgelt pidas Madise “täiendavatest õigusloomelistest muudatustest”
ja “täiendavate seaduste vastuvõtmisest” rääkides silmas kooseluseaduse
rakendusaktide vastuvõtmist, osutades sellega järeldusele, et
rakendusaktide vastuvõtmine on kooseluseaduse jõustumise eelduseks.
Väljavõte Riigikogu 22. septembri 2015 istungi stenogrammist.
Niisiis oleme tänaseks olukorras,
kus õiguskantsler ja riigikohus ehk kaks kõrget põhiseaduslikku
institutsiooni, mille mõlema ülesandeks on teostada järelevalvet selle
üle, et riigivõimu teostataks kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas
olevate seadustega, on kooseluseaduse jõustumise küsimuses väljendanud
risti vastupidiseid seisukohti. Kui õiguskantsleri sõnul on
rakendusaktide vastuvõtmine kooseluseaduse jõustumise eelduseks, siis
riigikohtu hinnangul pole rakendusaktide vastuvõtmine seaduse jõustumise
seisukohast üldse oluline – mis sest, et kooseluseadus ise
selgesõnaliselt nimetab rakendusaktide vastuvõtmist oma jõustumise
eeldusena.
Tähelepanuväärselt ei ole
õiguskantsler Madise pärast 2016. aasta 1. jaanuari saabumist enam
kordagi avalikult korranud oma seisukohta, et ilma rakendusaktide
vastuvõtmiseta kooseluseadus ei jõustu. Vastupidi, vähemalt mulle
teadaolevalt ei ole ta öelnud antud teemal mitte ühtegi sõna, olgugi, et
samal ajal on ta kindlasti olnud teadlik sellest, kuidas notarid ja
kohtud hakkasid kooseluseadust aktiivselt rakendama, justkui oleks see
jõustunud ja kujutaks endast osa kehtivast õigusest.
Endiselt on aktuaalne see, mida ma kirjutasin sellel teemal juba 22. detsembril 2015 ehk vaid loetud päevad enne kooseluseaduse jõustumise eeldatava aja saabumist:
“[S]edamööda, kuidas sügise jooksul selgus, et kooseluseaduse rakendusakte ei õnnestugi valimiste järgselt tunduvalt väiksema reformierakondlaste ja sotside kontsentratsiooniga parlamendis kõikvõimalikest
manipulatsioonidest ning saadikute survestamisest, nende äraostmise
püüdlustest ja isegi väljapressimisest läbi suruda, hakati liberaalse
meedia lahkel kaasabil justkui ühest suust korrutama, et tegelikult ei
olegi kooseluseaduse jõustumiseks rakendusaktide vastuvõtmist tarvis – seadus jõustuvat nii või teisiti.
Mängleva kergusega justkui unustati olematuks see, mida kooseluseadus ise jõustumise kohta ütleb ning mida oli riigikogu ees kõneldes kinnitanud ka õiguskantsler, kes on ühtlasi Tartu Ülikooli riigiõiguse professor ja põhiseaduse
kommenteeritud väljaande vastutav toimetaja – kujundati üksmeel, et kui
see ei haaku poliitiliste ja ideoloogiliste ambitsioonidega, siis pole
seaduse tekst oluline ning seejärel asuti seda üksmeelt jõuliselt üldkehtiva seisukohana kehtestama.
Seesugune õigusriigi põhimõtte jõhker ja häbenematu eiramine on veel üks
samm paljude manipulatsioonide, valede ja pettuste jadas, mis on
saatnud kooseluseaduse läbisurumise püüdlusi algusest peale. Ja taas
kord pakub kooseluseaduse läbisurumise protsess hea võimaluse näha, kui olematu on meie riigis võimu juures olevate poliitikute ja ka mitmete ametnike ja nö heasse seltskonda kuuluvate juristide austus õigusriigi ja demokraatia põhimõtete vastu, kui need juhtuvad olema ebamugavad või kliendi huvidele vastukäivad.
Samuti näeme, et elementaarsed loogilised vastuolud – kuidas teisiti nimetada seisukohta, et kooseluseadus, mis peaks jõustuma koos rakendusaktidega, väidetakse jõustuvat sõltumata sellest, et rakendusaktid, millega koos see peaks jõustuma, ei ole vastu võetud – ei ole enam ideoloogiliste ja poliitiliste ambitsioonide läbisurumisel takistuseks.
Kõik see on märgilise tähtsusega palju laiemalt kui kooseluseaduse kontekstis ning saadab sõnumi
kogu meie poliitilise kultuuri kohta: pole vahet, mida seadus ütleb,
sest selle osa, mis ei sobi hetkel prevaleerivate ambitsioonidega, saab
lihtsalt kõrvale jätta ja ära unustada või tõlgendada seda moel, nagu puuduks sel tähtsus. Loomulikult tundub see jabur ja mõistusevastane ning ongi seda, ent paraku just nii meie riigis asjad käivad.
Siiski on loo juures võimalik näha ka head, sest mida innukamalt, jultunumalt ja häbitumalt poliitiline eliit meie ühiskonnakorralduse aluspõhimõtetele selja keerab ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtete suhtes põlgust väljendab, seda enamatele inimestele saab päev-päevalt aina selgemaks, milline on kõnealuse seltskonna tegelik pale. Kokkuvõttes saeb poliitiline eliit nõnda käitudes oma enda istmiku alust oksa.”
Paraku tuleb nüüd eelnevalt
väljendatud hinnangut laiendada ka riigikohtule. Loomulikult eeldanuks
riigikohtu poolt vastupidise sisuga otsuse langetamine ja kooseluseaduse
mittekehtivaks tunnistamine julgust minna konflikti nii
võimuringkondade, meedia, notarite kui ka alama astme kohtutega, kes on
nö ideoloogilise õigeusklikkuse vaimus pannud ühisel jõul kehtima
ebaausa tõlgenduse, nagu oleks kooseluseadus jõustunud.
Riigikohtunikel aga seda julgust ei
leidunud, mistõttu asuti kooseluseaduse läbisurujate näotut mängu kaasa
mängima. Sellise tegevuse ohvriks pole aga mitte ainult tõde, vaid ka
usaldus kohtusüsteemi ausameelsuse ja sõltumatuse vastu.
0 kommentaari:
Postita kommentaar