RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 5. september 2018

Mart Helme Lihulas: kurat, me ei lase Eestit endalt ära võtta!

Mart Helme kõned on alati sütitavad.

Pühapäevasel Lihula monumendi mälestuspäeval esines mitmesaja kokkutulnud isamaalise inimese ees EKRE esimees Mart Helme, kelle sütitav kõne pani rahva emotsionaalselt kaasa elama.
Uued Uudised vahendavad kõne teksti, mida rahvuskonservatiivide liider polnud ette kirjutanud, vaid mis sündis sealsamas südamest.

„Me oleme täna siia kokku tulnud ja ma loodan, et meie uudisteagentuurid ei kajasta tänast üritust nii, nagu neil kombeks on – et kohale oli tulnud mõnikümmend inimest, peamiselt vanemad inimesed. Meid on siin mitusada, on lapsi ja vanureid, täies elujõus inimesi, meil on siin täielik läbilõige eesti rahvast. Selline ongi eesti rahvas, nagu ta siin on, selline on ta üle kogu maa – meie olemegi eesti rahvas.

Kaheksasada aastat tagasi, aastal 1223, toimus siin, Lihula mäe all, lahing, kus läänlased ja neile appi tulnud saarlased hävitasid maale tulnud rootslaste väe. Kogu Rootsi vägi sai hukka siin, ja see juhtus siis, kui kogu Eesti oli juba sakslaste ja taanlaste poolt alla heidetud. Nüüd ütleb meie tänane ajalookäsitlus, et see ei olnud muistne vabadusvõitlus, vaid see oli tagurlaste vastuhakk ristisõjale, mis viis meid Euroopasse ja mis tegi meist kultuurirahva. Fakt aga jääb faktiks, me hävitasime Rootsi väe ja võitlesime mitte progressi vastu, vaid me võitlesime vabaduse eest, oma eesti hõimude suveräänse voli eest otsustada asju siin, sellel maalapil.

Ja seda võitlust peame me siin ka tänasel päeval, sest see, kuidas ausammas 14 aastat tagasi ära viidi,  oli kõike muud kui suveräänsuse hümn. See oli alandav, pugejalik, madal, see oli tõusikute vastuhakk omaenda rahvale. Tõusikud otsustasid, et nemad on siin peremehed, sest nende selja taga seisavad Ameerika ja Saksa suursaadikud. Nagu ütles Juhan Kivirähk oma kommentaaris viimaste uuringute kohta – EKRE-le olevat edu toonud uusmatslik poliitika. Ma võtan seda komplimendina, sest tõepoolest, meie olemegi see seltskond, kes ütleb: „Mats alati on tubli mees, ei võta mütsi maha!“ Me ei võta mütsi maha, vaid me paneme selle ausamba aasta pärast siin püsivalt üles.

Me oleme selle katse käigus ära näinud, milliseid bürokraatlikke trikke meie vastu tehakse – neil ei ole enam julgust, et meile kumminuiadega kallale tulla. Nad ütlevad hoopis: kuulge seltsimehed, te asute praegu muinsuskaitsealusel objektil, te kahjustate seda objekti ja homme algatab muinsuskaitse teie vastu menetluse! Näe, üks mees hoiab lipuvart varba peal, ei kahjusta nii palju, see on pehmendav asjaolu, aga teine saab täie rauaga! Vaat niisuguste väiklaste alatute trikkidega muinsuskaitsealusest objektist püütakse taastamist takistada – me karistame, me keelame, me ei luba – nii püütakse peatada selle samba püstipanekut.

Meil on aasta aega, me käime kõigist neist bürokraatlikest jõududest üle! Me oleme palunud oma erakonna juristidel kõik seadused, mis võivad kaudseltki puudutada selle ausamba püstipanekut, läbi uurida ning leida vastukäigud ja vastuargumendid, et mingisuguste juriidiliste trikkidega ei saaks meile sisse sõita. Sest mille eest me võitleme? Me võitleme eesti rahva õiguse eest otsustada ise omal maal.

Sest vaadake – kümme kilomeetrit siit edasi, Tuudi teeristis, on Punaarmee mälestusmärk. Siinsamas kalmistul on samuti ja ka Tuudi kalmistul. Sakslased hoolitsevad samuti oma sõjahaudade eest. Me küsime nüüd – kui sakslased hoolitsevad Teises maailmasõjas Hitleri mundris langenud meeste haudade eest, siis järelikult kummardavad nad natsismi!? Järelikult on Saksa riik natsiriik ja sellisel riigil ei ole Euroopas kohta! On ju loogiline? Sest kui meie tahame panna Eesti sõjameestele panna mälestuskivi, siis süüdistatakse meid natsismis.

Me ei ole natsid, me oleme Eesti patrioodid! Sakslasedki avaldavad ju lugupidamist oma sõduritele ja venelased omadele. Ka meil on õigus avaldada lugupidamist oma sõduritele, nii neile, kes hingavad, kui ka neile, kes enam ei hinga, neile, kel on suu mulda täis, paljudel juba 1941. aastast alates.
Me oleme kuulnud lugusid sellest, kuidas Teine maailmasõda oli Teine Vabadussõda, kus Eesti mehed võitlesid Eesti vabaduse eest. Selles on suur tükk tõde. Aga samal ajal me teame ka seda, et 1939. aastal, kui me oleksime pidanud alustama seda tõelist Teist Vabadussõda, siis meie järjekordselt allaheitlikud ja „euroopalikke väärtusi“ austavad poliitikud otsustasid vastupanu mitte osutada.

On öeldud, et pidanuks vähemalt sümboolselt ühe paugu laskma. Olen selle üle palju mõelnud. Selle ühe paugu oleks sümboolselt pidanud kindral Johan Laidoner oma kirjutuslaua taga, kui talle pisteti pihku paberid, mille alusel relvitustati Kaitseliit, avati väravad Punaarmeele, anti korraldus anda Nõukogude vägedele baasid. Ohvitserina oleks pidanud kindral Laidoner endale kuuli pähe laskma. See oleks olnud kõige mõjusam üks pauk meie Vabadussõjas. Seda ei tehtud! Kahjuks näeme, et ka nüüd vaatab Eesti nn poliitiline eliit kogu aeg oma ülemuste, aga mitte Eesti rahva poole.
Meilt tahetakse võtta meie ajalugu, suveräänsus, ja nüüd ollakse jõutud juba nii kaugele, et meilt tahetakse võtta ka meie keel. Meie haridussüsteemi ähvardab totaalne inglistumine, nüüd ka venekeelestumine, sest keskerakondlasest haridusminister Mailis Reps, samuti ka president Kersti Kaljulaid, on andnud heakskiidu segakoolidele rajamisele. Kas te kujutate ette, mis saab eesti keelest ja eesti lastest, kui nad satuvad sellesse keskkonda? See on hullem kui nõukogude perioodil, mil isegi Elsa Gretškina põrkus tagasi, ja nüüd, 27 iseseisvusaastal, tahab seda teha oma Eesti Vabariigi valitsus.

Aga loomulikult, sest nad kuulavad ülemuste sõna, ja ülemus, Emmanuel Macron , käis just Taanis, kus ta ütles, et taanlasi ja prantslasi pole olemas, on ainult eurooplased. Siit tehakse loomulikult ainult üks järeldus – ka eestlasi pole olemas, on ainult eurooplased. Me ütleme sellele EI! Me oleme eestlased, jääme eestlasteks, me ei lase endalt võtta ajalugu, suveräänsust, õigust otsustada oma kangelaste üle ja õigust neid austada. See õigus ei võta ju kelleltki teiselt õigust omi kangelasi austada. On ju nii?

Me oleme väike rahvas, aga mitte nii väike, et meid võib maailma geopoliitika malelaualt maha pühkida, ilma et midagi juhtuks. Me hakkame vastu, me oleme juba vastu hakanud ja mitte ainult meie – me näeme, kuidas seda teevad sakslased ja rootslased, sest keegi ei taha seda uusliberaalset Euroopat, mis on tegelikult diktatuur, kus käitutakse just nagu pehmelt, aga tegelikult inimestelt ja rahvustelt nende õigusi ära võttes. Me ei ole sellega nõus!
Esitan teile lõpetuseks ühe küsimuse. Meie president räägib meile venekeelsetest eestlastest. Me oleme kuulnud lõpmatuseni ja väsimiseni sellest,  kuidas Eesti on alati olnud paljurahvuseline riik; kuidas siin enne Teist maailmasõda olid sakslased ja rootslased, kes olid täielikult integreeritud, kes rääkisid eesti keelt ja kuulusid täielikult Eesti juurde. Ma ei vaidle sellele vastu, aga esitan küsimuse: kus on need sakslased ja rootslased nüüd? Neid ei ole enam, sest nad on läinud oma ajaloolisele kodumaale.

Kus on meie ajalooline kodumaa, kuhu on meil minna? Mitte kuskile! Meie selja taga on seesama Lihula kivi ja see on katsekivi, mis näitab, kas me oleme valmis seisma ja võitlema oma ajaloolise kodumaa eest või laseme selle ära võtta. Kui me laseme, siis on mõne põlvkonna pärast meiega lõpetatud! Ma näen seda teie nägudest, et me ei lase seda ära võtta! Meie sõnum läheb laiali, selle viivad edasi need paarsada inimest, kes siin täna on, needsamad tõrvikud, mis siin täna on, süütavad inimestes selle leegi. Kurat, me ei lase seda teha! Eesti keeles öeldakse ikka „kurat!“ Me võitleme Eesti eest! Eesti ennekõike!“

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/mart-helme-lihulas-kurat-me-ei-lase-eestit-endalt-ara-votta/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP