Tiit Madissoni kõne Lihula monumendi mälestuspäeval, 2.septembril 2018

Delfi, lugeja foto

Head Lihula inimesed!
Lugupeetud külalised!

Teie lahkel loal tahaksin täna siin  endise Lihula vallavanemana meenutada 14 aasta taguseid sündmusi. Kuna ma ei kuulu ühtegi parteisse, luban endale luksust väljenduda ilma poliitkorrektsuseta ja rääkida tollastest sündmustest nii nagu need toimusid. 2004. aasta juulis leppisin sõjaveteranide organisatsiooni Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhtidega kokku, et püstitame Lihulasse Pärnus kaks aastat varem püsti olnud ja seal tollase Eesti peaministri Siim Kallase korraldusel maha võetud ausamba. Kuna 2004. aastal möödus 60 aastat Eesti kaitselahingutest, soovisime mälestada neid vapraid Eesti mehi, kes suutsid Sinimägedes meie rinnet poole aasta jooksul hoida – jäädeski võitmatuteks, sest sovetid olid sunnitud minema nende selja tagant ringi üle Emajõe.

Kuna tollases vallavalitsuses olid mitme liikme lähemad sugulased viibinud küüditatuna Siberis ja üks koguni ise lapsena küüditatud, siis vallavanema väljakäidud mõte langes viljakale pinnale.
Muidugi ei soovinud me oma plaane kohe suure kella külge panna, kuid ajakirjanduses asus kellama Lihula volikogu opositsioonipoliitik, isamaaliitlane Tarvi Sits. Kes nüüdseks on pealinnas tublit karjääri teinud ja saanud eestlaste multikultistamisega tegeleva kultuuriministeeriumi asekantsleriks.
Ajalehest korjas info üles ka tollane respublikaanist peaminister Juhan Parts, kes asus hurjutama, et pulli tegemise ajad olevat möödas ja natsisümboolikaga saksa sõduri kuju paigaldamine olevat lubamatu, mis ei ühti meie liitlaste väärtustega; muidugi sinna juurde kuuluv blaa-blaa meie euroopalikest väärtustest, liitlaskohustustest jne. Muidugi ei rääkinud Parts sellest, et needsamad “meie liitlased” kinkisid 1945.aastal Jaltas pool Euroopast massimõrvar Stalinile, kui taas väljendada ebakorrektselt.

Paraku ei olnud Parts oma ihusilmaga sammast näinudki ega teadnud, et sambal puudusid igasugused natslikud sümbolid, mida 1. septembril kinnitas ka Tartu ülikooli teadlaste semiootiline ekspertiis. Ilmselt pidas ajaloos täielik diletant Juhan Parts selleks natslikuks sümboolikaks juba 1814. aastast Preisi armees kasutatud aumedalit Raudristi, või nt Saksa kiivri lõiget. Taolised saksa kiivrid olid sõdade vahelisel ajal kasutusel mitmes Euroopa armees, nt Eestis, Lätis, Soomes, Bulgaaris ja ilmselt mujalgi.

Peale mitmeid kunstlikke takistusi toimus Lihula kalmistul väga südamesse minev mälestussamba pidulik avamine umbes 200-300 eesti noore ja vana osavõtul, kus mõnegi elatanud sõduri silmis võis pisarat näha. Hiljem tõi venekeelne juudileheke Hashahar ära foto mälestussamba sisseõnnistamisest, kus Lihula luterliku koguduse õpetaja Kaido Saak “tõstis käe fašistlikuks tervituseks.” Niipalju siis meie kaasmaalaste, arusaamisest meie kultuuritraditsioonidest.

2. septembri hommikupoolikul kutsuti peaminister Parts tollase USA suursaadiku Aldona Sofia Wosi juurde kohvile, kus “soovitati” Lihula sammas teisaldada, kuna see häiris ilmselt “Euroopa aadelrassi`”, nagu rahajuutide rahastatud Pan-Euroopa Liikumise juht Coudenhove-Kalergi neid 1925. aastal oma raamatus “Praktiline idealism” nimetas. See teos on eesti keeles 1988.aastal “Loomingu raamatukogu” vahendusel ilmunud. Seega saab igaüks kontrollida, et ma “vihakõne” või laimu levitamisega ei tegele. Kuna meie “peremeeste” soovitus oli Eesti valitsejaile seaduseks juba siis, nagu ka 14 aastat hiljem, asus Parts veel enne valitsuse istungit tegutsema, et sõjameeste ausamba minema viimine kiiresti toimuks. Valitsuse istungil hüsteeritses ka välisminister Kristiina
Ojuland, et USA juudiorganisatsioonide aktivistid nõuavad kohe natsliku monumendi kõrvaldamist.

Nagu ajakirjanike uurimisel selgus, olid Ameerika Juudikongressi (American Jews Congress) ja  Laimuvastase Liiga (Anti-Defamation League) büroost tõesti paar kõnet saabunud. Nagu aga tunnistas tollane sotsist eurosaadik Toomas Hendrik Ilves, ei teatud ketserlikust, Eesti väikelinna kalmistunurka püstitatud sambast Euroopas midagi. Vaid Kreeka kommunistid olid Europarlamendis esinenud mingi järelpärimisega.

Hiljem iseloomustas ekskommunist Jaak Allik seda teisaldamise otsust: “Oleks sammas püsti jäänud, oleks see varsti ununenud!”ja palju jama oleks sündimata jäänud. Tegelikult sai kuulsaks samba käpardlik mahavõtmine, mitte avamine. Muidugi tänu Partsi rumalusele, sest poliitikud ilmselt tõsimeeli arvavad, et annab Jumal ametikoha –annab ka mõistuse! Hiljem saadeti läbipõrunud poliitik, kes majandusministrinagi jõudis palju rumalaid otsuseid vastu võtta, Brüsselisse kus ta lausa üle kullati 15 tuhande eurose kuupalgaga, lisaks 40 tuhat kolimishüvitiseks, 15% palgast lisaks, kui Parts asub Luksemburgi tööle, kus see kontrollkoja töökoht asub jne, jne. Selliselt tasutakse tüübile, kes on suure hulga poliitiliste ja majanduslike rumalate otsuste autor. Kommentaarid on liigsed! 2. septembril 2004 aga oli idiootlik teisaldamise otsus Res Publica partei ja Juhan Partsi peaministri karjääri lõpu alguseks,

Samba nn teisaldamine sarnanes üllatavalt eesti bolševike tegevusega 1940.aastail, kui okupantide käsilased haiglase kirega Vabadussõja sammaste kallale asusid. Julgen väita, et suurem osa Eesti ühiskonnast andis väärilise hinnangu monumendiröövile, ja ehk keegi järgnevatest sõnavõtjatest jagab oma 2. septembri muljeid 14 aastat hiljem. Siin meie hulgas on täna ka kaks tollast “sõjaveterani”, kellel politsei pea lõhki lõi. Kuna võimud keelasid Lihula kiirabil kannatanutele abi anda, olid kohal ka mõlemad Lihula perearstid, kes esmaabi andsid.

Kas võimumehed on tollastest sündmustest ka mingeid järeldusi teinud? Julgen väita, et ei ole, sest jätkatakse endiselt maainimeste kottimist ja otsest mõnitamist. Olen täiesti veendunud, et kui Brüsselist peaks tulema vastav korraldus, korraldatakse oma rahva kallal ka verepulm. Praegust olukorda Euroopas arvestades, kui rahvuslikud meeleolud on massiliselt levimas ning Poola, Ungari ja teised Visegradi riigid, Itaalia ja Austria ajavad iseseisvat rahvuslikku poliitikat, et Brüsseli võimust kinnihoidvad ja orwellilikku orjaühiskonda üleasehitavad poliitikud asuvad otseste repressioonidega rahvaid allutama. Aga elame, näeme!

Lisaksin juurde, et Haapsalu kohus mõistis monumendi avaliku varguse hukka ja tagastas selle omanikule. Mul oli sõjaveterani, pataljoni Narva võitleja Ants Tederiga kokkulepe, kes oli mälestussamba omanikuks, et toome skandaalseks tehtud 160 sm kõrguse mälestuskivi taas Lihulasse. Kuid selle aja jooksul, kui veomasinaga Tallinnasse sõitsin, olid reformierakondlastest ministrid Rein Lang ja Urmas Paet jõudnud elatanud sõjamehe ära hirmutada ja monument leidis uue paiga Lagedi Vabadusvõitluse Muuseumis, muuseumi eksponaadina.

Tänan tähelepanu eest!