Andro Roos: Igal sigatsemisel on ees- ja perekonnanimi
Asusime 2016. aasta kevadel suhtlema Elva omavalitsusega Vestika 2 ehitusloa teemal. Omavalitsus selle ametnike näol oli vastu ja öeldi, et sinna piirkonda ei raja keegi elektriühendust, puudub veevärk ja kanalisatsioon. Olgu see elamumaa elaniketa.
Asusin kangekaelse inimesena neid väiteid praktikas ümber lükkama. Kurat võtaks, maa on, krunditud on, hea koht Tartu maantee ääres otse linna piiril on ja omavalitsus väidab, et ehituslikus mõttes perspektiivitu piirkond!
10. märtsil 2016 esitasin Elektrilevile taotluse elektriliitumise hinnapakkumiseks. Vastati kiiresti. Selgus, et liitumine on tavapärase ampritasuga - täiesti teostatav, ei midagi keerulist. 16. märtsil 2016 oli Elektrileviga liitumisleping allkirjastatud.
Teavitasime sellest omavalitsust, leppisime nendega kokku töökoosoleku. Seal korrati sama lolli juttu, et ei ole võimalust saada vett, kanalisatsiooni ja elektrit. Ütlesime, et elektriliitumine on olemas ja vastavalt üldplaneeringule on tegemist elamuehituse piirkonnaga (!). Omavalitsuse ametnik Maarika Uprus teatas seepeale, et ah nii, no siis tühistame üldplaneeringu ära. Veelkord kurdeti, et vett ja kanalisatsiooni ka pole. Rohkem ei tahakski kommenteerida. Kui siis ainult seda, et seesama Uprus virises, et detailplaneering on vana ja krundid ka väikesevõitu (1000 m2 üks), et võiks ikka suuremad olla, teeks uue planeeringu.
Taotlesime siis augustis 2016 projekteerimistingimusi selliselt, et kahe krundi keskele oleks paigutatud maja, teeksime oma salvkaevu ja imbväljaku.
Tehti keelduv otsus, kus leiti, et tingimusi ei saa väljastada, kuna kahe krundi keskele ehitamine läheb liiga palju detailplaneeringust mööda. Aga ise nad ju vingusid, et „krundid na väikesed“... Nüüd hakkas lugu juba meenutama „kärss kärnas, maa külmetand“ olukorda.
Kogusime veidi mõtteid, sobrasime arhiivides, suhtlesime inimestega. Avastasime üllatusega, et kruntidest jookseb mööda eurorahadega rajatud veetrass, millest omavalitsuses justkui „ei teata“ või „ei tohita teada“ ja et samas piirkonnas on selle külge liidetud teisigi veetarbijaid.
Pöördusime uute andmetega omavalitsusse, seal tunnistati häbelikult, et no jah, seal oli toona segadus rahadega ja tõesti rajati veetrass ja kahetsusväärselt jäeti kanalisatsioon rajamata, kuigi oleks pidanud, aga toona tegelesid sellega teised inimesed ja need on nüüd lahti lastud jne. Ühesõnaga - euroraha läks, aga saadi ainult pool tulemust. Ja sellepärast, et asi võib välja tulla, ärgu sellel elamumaal parem elatagu.
Tegime uue projekteerimistingimuste taotluse selliselt, et lähtume detailplaneeringus toodud ehitusalast, vee võtame eurorahadega rajatud ühisveevärgi trassist, elekter on Elektrilevi liitumise näol olemas, kanalisatsiooni teeme krundisisese imbväljakuga selliselt, et see vastaks EV seadusega kehtestatud normidele. Ei jäänud neil muud üle kui pika hambaga 5. juulil 2017 väljastada projekteerimistingimused. Aga projekteerimistingimused väljastati selliselt, et kanalisatsioon tuleb lasta kinnisse paaki. Kuigi tegemist on vananenud ja tagurliku lahendusega, ei vaidlustanud me omavalitsuse esitatud ja nende meelest ilmselt edumeelseid tingimusi, kuna mõtlesime, et parem pool muna kui tühi koor – hakkame ehitama!
Asusime projekteerima. Jõudsime ehitusloa taotluseni 10.07.2017. Siis algas see, mida rahvasuus keerutamata keberniidiks kutsutakse. Ikka nii, et 30 päeva oodati, siis esitati parandused. Siis me parandasime, esitasime, jälle ootasime 30 päeva jne. Ilmselt loodeti, et vallasaksad elavad tuhat aastat ja meie ühel hetkel ära sureme.
Siis jõudis asi seitse kuud hiljem lõppfaasi. Viimaseks dokumendiks, mida vald nõudis oli Elektrilevi kooskõlastus (elektri liitumisleping oli sõlmitud juba 2016. aastal, omavalitsusele info sellest korduvalt edastatud, liitumispunkt ammu välja ehitatud). Sai linnale kirjutatud, et liitumisleping olemas.
Selle peale vastas omavalitsuse (nüüd juba Elva valla) ametnik Jaanika Saar 22.01.2018: „Kui liitumisleping on juba olemas, siis sellest põhimõtteliselt piisab. Elektrilevi OÜ on liituja aktsepteerinud. Valmistan istungile eelnõu ehitusloa väljastamiseks.“
30.01.2018 kirjutas meie projekteerija Jaanika Saarele: „Kas tänase istungiga jõuate loa väljastada?“
Selleks kuupäevaks oli valla seisukoht Jaanika Saare isikus muutunud: „Korraldus läheb istungile 6. veebruar. Kuna projekteerimistingimused siiski nõuavad ka kooskõlastust elektrilevilt ja menetlus on elektrooniline, siis saatsin kooskõlastustaotluse ka Elektrilevile. 1 veebruar on Elektrilevi OÜ registrisisese kooskõlastuse tähtaeg. Tegin korralduse küll valmis, lootuses ehk kooskõlastus saabub tänaseks.“
06.02.2018, pärast 7-kuulist piina ja kannatusi, väljastas Elva vald Vestika 2 ehitusloa. Et Haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2 sätestab: „Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele“, saime siit teada Elva toimuvate haldusmenetluse piirkiiruse, mugavuse ja üleliigsete kulutuste piiri, mida juba nimetatud tegelased ületada ei suuda.
Ja nüüd jõuame tänasesse päeva ehk 2019. aasta algusesse ja viimase lahendamata probleemi, imbväljaku rajamise lubatavuse juurde. Meie jurist Raigo Sõlg helistas Elva valda. Seal võttis telefoni üks tore ametnikuproua (kes ei olnud Uprus või Saar), kes kuuldes, et soovitakse imbväljakut rajada, ütles, et miks ei tohi, tehke avaldus ja korraldame ära. Muidugi kui avaldus sai tehtud, siis algas sama vana „keberniit“ ametnike Upruse ja Saare esituses...
26.02.2019 toimus abivallavanem Heiki Hanseni kabinetis „rahukohtumine“, kus meile teatati, et „eile (s.o. 25.02.2019. a.) võttis Elva vallavolikogu vastu otsuse imbväljakute keelustamisest Elva linna territooriumil“. Kõik selleks, et mõistuspärasele arengule valla kõver jalg ette panna! Ei ole elamumaal inimest – ei ole ka probleemi!
Meie ühistu jurist Raigo Sõlg seletas valla võimutsejatele ilusti ja rahulikult, et see määrus on tore küll, aga meie taotlus tuleb menetleda vastavalt taotluse esitamise hetkel kehtinud õigusaktidele ja ärgu ametnikud oma otsuses meile imbväljaku lubamise või mittelubamise kohta sellele määrusele tuginegu. Vastus oli, et ikka tugineme ja kui ei meeldi siis „kaevake kohtusse või tehke, mida tahate“. See lause on kujunenud Eesti poliitikute ja ametnike mantraks, erakonnast või „maailmavaatest“ sõltumata.
Kui julgesin öelda, et me oleme kõigi omavalitsuse poolt meie ette veeretatud raskuste kiuste endisele kõnnumaale tänaseks valmis ehitanud kaks maja (Vestika 2 ja Viisjärve 1) ja loonud sellega eeldused, et varem perspektiivituks peetud piirkond on siiski nüüd perspektiivikas arenduspiirkond (muide, kohtumisel tõmmati lauasahtlist välja isegi plaan, kus meie arenduspiirkonnale oli linna kanalisatsioonitoru lähemale tõmmatud, kuigi enne kohtumist kinnitati Emajõe Veevärgist meile korduvalt, et sinna piirkonda ei kavatseta lähemate aastate jooksul mingit ühiskanalisatsiooni rajada), kuhu siiski saab kodusid rajada, vastas abivallavanem Hansen, et „ärge rääkige seda tavapärast mõttetut arendajajuttu“.
Mida selle peale siis rääkida? Korrata omavalitsuse muumiamöginat, et „ei saa, ei taha ja ema ka ei luba“ või oletada, et siin on viimane vihje vallaametnike raskele elule ja selle parandamise võimalusele pisikese toetuse näol? Või soovitakse, et arendaja muutuks ametnikutaoliseks taandarendajaks?
Ma usun, et lugejatele on nüüd selge, miks Eesti Vabariik nii aeglaselt ja ebaühtlaselt areneb – „ei saa, ei taha ja ema ka ei luba“!
Ilmselt tuleme Hanseni, Upruse ja Saare soovile vastu ning asume kohtuteele – meie oma ja nemad valla maksumaksja raha eest.
Allikas: Facebook
0 kommentaari:
Postita kommentaar