RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 29. november 2010

EINAR LAIGNA KIRJUTAB:

Achilleuse kilp, Herakles ja kaitsetahe

Picture
Pilt: brangolf.da.ru
"Mehe kätt oma poole ju raud ise tõmbab!"Odüsseia, XVI, 294 ja XIX, 13

Ajalugu on terviklik protsess, ta üksikud epohhid ei ole üksteisest eraldatud mingite veekindlate vaheseintega nagu oleks üksiku ajastu või ajaloo aeg midagi täiesti originaalset ja ainulaadset, millel pole minevikuga mingit tegemist. Me kanname endas kogu minevikku, seda mitte ainult bioloogiliselt, sarnanedes kõiges oma esivanematele, nende pikale reale tagasi ajaloo hämarusse, oleme "nemad" täna. Sama kehtib mentaalsusajaloo kohta ja lõpuks ajaloo sisu, ta mõte, mis tuleneb olemasolust ja selle mõtestamisest endast, jõud, mis määravad ja kujundavad ajaloolist protsessi – need on ikka needsamad, mis alati.
Tavateadvuse nõrkus on ajaloolise mälu ülim lühiajalisus, seda nii ontoloogilises kui fülogeneetilises plaanis. Suurim eksitav illusioon on progressi mõiste emotsionaalne läbielamine teadvust ja suhtumist kujundava faktorina ja ajaloolise regressi mittetunnistamine vaatamata ajaloo faktidele. Sõna areng emotsionaalse terminina on midagi muud kui teadusliku mõistena, kus ta tähendab ainult kujunemist ja muutusi. Kokkuvõtteks: iseenese, oma aja ja ajaloo mõistmisel on terve rida takistavaid tegureid, mis tulenevad inimeluea lühidusest ja traditsiooni mittetundmisest. Ajaloolised rahvad, kes loonud kultuure ja riike, on alati kiivalt tundnud ja pühaks pidanud minevikku – püha minevikku ja toetunud alati sellele, mis kunagi olnud. Tuleb mäletada endisi aegu – kultuuris olelev inimene omab ajaloolist mälu, ta olevik on alati pika ja auväärse ajaloo, püha mineviku käesolev ajahetk.
Vanad eeposed täitsid minevikus seda ajaloolise mälu osa, suusõnalises elavas traditsioonis ajalugu oli lugulauludes elav ja kestev. Eeposed on kangelaste ajastu ajalugu. Seda on ka Homerose "Ilias" ja "Odüsseia".
Ajaloo, eriti kaugema ajaloo tundmine kahandab meie enesekindlust ja arvamust nagu oleksime meie ajaloolise progressi, inimkonna arengu tipp. Tavakujutlus ürginimesest ja tema füüsilisest väljanägemisest ja intellektuaalsetest võimetest, tema maailmanägemusest ja selle mõistmisest ning olemasolu mõtestamisest ega vasta tegelikkusele.
Progressi mõiste emotsionaalne käsitlus teadvuselemendina ei ole hea eeldus ajalooprotsessi mõistmiseks.
Põgus pilguheit Homerose aegadesse veenab meid selles, et maailmas ei ole olemuslikult midagi uut ja Trooja sõja kangelase Achillesue kilp, mida laulikust ajalookroonik peensusteni kirjeldab on terviklik maailmakontseptsioon, kokkuvõte inimlikust elust, sellest mida kaitsti ja millega kaitsti.


Kilp kui sümbol ja kui relv

Kilp on kantav kaitserelv ja valmistati antiigis nii puust kui punutud, nahast, metallist ja kombineeritult (näiteks puu, nahk ja metall). Varakeskajast hakatakse kilpe märgistama isiku perekonna või kogu rahva sümboolikaga vappidega.
Kilp sümboliseerib kaitset, pelgupaiga otsimist (NATO kilp), ta on kaitsev, naiselik jõud. Ikonograafias iseloomustab kilp nii jumalikkust kui kangelaslikkust. * Egiptuse sõja-jumalanna Neith kannab kilpi kui atribuuti. Kreekas oli kilp Arese ja Ateena atribuut, mis koos turvisega tähendab kaitset. Turvis kui riietusese kaitses õlgu ja rinda, kilp kogu keha. Kilp koos odaga sümboliseerib meheiga, vastuvõtva relvana aga tähendab naiselikkust ja kaitset.
Kreeka kilp oli ümmargune, hilisemal ajal ovaalne – 1,5 m pikk, külgedel väljalõigetega, mida nimetati kergjalaväe bäooti kilbiks. Amatsoonidel oli kasutusel poolkuu-kujuline kilp – pelte.
Rooma scutum oli ristkülikukujuline kumer või ristkülikukujuline lõigatud otstega kogu keha varjav kilp, mis on tänapäeval uuesti kasutusele võetud politseiüksustes, karabinjeeridel ja mujal, kus on taas kasutusele võetud ka vanarooma taktika.
Roomas oli kasutusel ka ümmargune kilp – clupeus, läbimõõt 1 m – ja seda kasutati ratsaväes.
scutum – kilp, päikeseketas, millest tuleneb sõna scutatus – kilbikandja.
clipeum – medaljon
parmula – igasugune ümmargune kilp kreeklastel
parmatus – kilbiga relvastatu


Mõõk kui mehelikkuse ja mõistuse sümbol

Euroopa kultuuriruumis algas teadlik mõõgakultuur Vana-Kreekas. Kreekakeelne sõna mahaire (lad. culter) tähendab lühikest kaheteralist mõõka (lad. gladiolus), mida kasutati ohvrilooma tapmiseks. Seda võib pidada ka noaks. Nuga tähendab ohvrit, viha, surma. Noaga lõikamine on eraldamine, tükeldamine, ka vabastamine.
Kahe teraga nuga, gladiolus, sümboliseeris Vana-Kreeka kultuuris jõudu, väge, distsipliini ja mõõdukat kooskõla. Ühel Vana-Kreeka vaasimaalil kujutatakse Orfeust lüüraga, kes tapetakse just niisuguse lühimõõgaga. Asjatundmatu arvates võidakse selles näha militaarset agressiooni kultuuri vastu. Vana-Kreeka mõttemaailmas sümboliseeris see aga hoopis külma mõistuse distsipliini ja korrastatud elu võitu instinktide ja emotsioonide spontaanse elu üle.
Mõõk (lad. gladius) on tahte aktiivne aspekt, mis tähistab võimu, valitsemist, õiglust kaitset, autoriteeti, kuninglikkust, juhti, vaprust, jõudu, valvsust, füüsilist hävitamist ja karskust. Mõõk on mehelik printsiip, aktiivne jõud ja koos tupega (lad. vagina) kui naiseliku vastuvõtva printsiibiga ka falloslik.
Metafüüsilises mõttes on mõõk mõistuse, arusaamise, selguse ja otsustusjõu sümbol, intellekti läbitungiva jõu ja vaimse otsustusvõime sümbol, pühakute ja kangelaste puutumatuse sümbol.


Trooja sõda ja doorlaste sisserändamine

Trooja sõda algas umbes aastal 1240 eKr. Ahhaialaste kavatsuste ja huvide kohaselt ei tahetud piirduda ainult suure saagiga, vaid eesmärgiks oli jõuka ja soodsa meretee ääres paikneva riigi vallutamine. Trooja piiramine aga venis ning vastu ootusi linn kiiresti vallutada kandsid ahhaialased ise suuri kaotusi ja usus välksõja õnnestumisse ei olnud ka nende tagala piisavalt ette valmistatud.

Trooja sõja sündmusi ja ahhaialaste tagasipöördumist Trooja alt käsitlevad Homerose surematud eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Olgu kohe öeldud – "Ilias" ei ole poeesia, vaid riimistatud ajalookroonika, milles töödeldud suusõnalisi pärimusi, kuid nagu ajalugu on seda mitmete teiste eeposte puhul tõestanud, säilib suusõnaline pärimus verbaalses kultuuris ülitäpselt ja moonutamatult.
Trooja sõda kurnas ja nõrgestas ahhaia-Kreekat ning Thykididese arvates (I, 12) tungisid 80 aastat pärast Trooja sõda, seega – 12. sajandi keskpaiku, Kreeka territooriumile dooria hõimud, kes tõid endaga kaasa raua kasutamise haruldase ja edaspidi kogu elu kujundava oskuse. Kreeka traditsioon jutustab mükeene suguvõsast perseiididest pärit Heraklese järglaste tagasitulekust oma esivanemate maale.


Achilleuse kilp kui kosmoloogiline maailmapilt

Homeros "Ilias" XVIII 468-608

Homeros annab Achilleuse kilbi valmistamise kohta üksikasjalise ja väga täpse kirjelduse. Kogu XVIII peatükk on pühendatud relvade tegemisele. Relvameistriks on sepp Hephaistos, kelle soovile vastavalt kakskümmend suud puhusid ääsil tuld, tugevamalt või nõrgemalt, Homeros kiidab meistri oskust (470).

474–475 on loetletud materjalid, mida sepp kilbi tegemisel tarvitas: vask, lüütina, kuld, hõbe. Juba nende metallide koos kasutamine viitab kõrgetasemelisele metallide töötlemise oskusele ja tehnikale.

475–477 on juttu alasist, haamrist ja pihtidest.

478–480 "valmistab kõige enne määratu suure ja kindla kilbi, mis on taotud kummi, välkuva äärisega ja viiekihilise." Seega on Achilleuse kilbi kirjelduse puhul tegemist esimeste kirjalike andmetega mitmekihilisest soomusest!

481–482 kõige pealmise kihi peale "nikerdas kunstikalt sepp kujud".

483–489 joonisel A – kilbi keskkohal on maa ja taevas, meri ja rändav, väsimatu päike, täiskuu ja tähtede plejaadid Orion ja Suur Karu.


Suure Karu nimetamine on tähelepanuväärne, sest Trooja linna piiramisest võtsid osa arkaadialased.
Vana- Kreeka ajaloolased räägivad ka mingist Arkaadiast tulnud suguharust. Nendes paikades oli karu püha loom, rituaalse salakultuse objekt. Arkaadia tuleneb sõnast arkades – karu rahvas. Vanad arkaadialased peavad ennast pärinevaks Arkase maa jumalast. Arkas – karu.
Kreeka mütoloogiast selgub, et Arkas oli nümf Kallistuse poeg. Kallistus on aga väga sarnane jahijumalanna Artemisele. Praegu tähendab Kallistus taevalaotuses Suurt Karu ja Arkas Väikest Karu.
Erilised tootemlikud ja maagilised jõud, mida omistati karule ulatuvad Kreekast kaugele põhjapoolsetele aladele. Merovingide aegsed ardennid selgitavad nime Ursus (lad. karu) andmist kogu kuninglikule dünastiale. Nime jõudu näitab ka selletüveliste nimede levikut nagu Ursula. Ja veelgi huvitavam – gallia keeles sõna art või arth ja sellest tulenevad nimekujud Artur, Arthur (hisp Artus) – kuningas, kes oli merovingide kaasaegne ja kuulus samasse müstilisse karu tsüklisse.
Karu kui jõu ja sigiva energia sümbol on laialt levinud vapiloomana: Berliin, Bern, Ðveitsi kantonite vappidel, Pärnu, Halinga vald jne.
Keskmine ring A on seega kreeklaste kosmos, mis tähendab korda, täpsemalt maailmakorda, millel püsib kõik. Kosmos – ordo, kord on see, mille püsib kõik, kogu elu ta kõikides üksikavaldustes.
Kreeklasele tähendas seega elu püsimine ja selle kaitse eelkõige harmooniat, kooskõla kosmilise maailmakorraga ehk täpsemalt selle kehtestamist ajalises maises elus.

Kosmos, kaos, saatus

Kreeklastele tähendas see kolme mõistet, mida kogeti ja elati läbi elu määravate realiteetidena: kaos, kosmos ja saatus.
Jumalad ja saatus (kr moira) on eksistentsi viimased ja kõrgemad alused, saatus võimu ja valitsemise printsiip.
Kosmos on reaalsus, milles jagamatult valitseb saatus ehk seaduspärasus. Saatus tegutseb ja valitseb kosmoses, kuid kosmos kui kord, millel püsib maailmkõiksus piirneb kaosega. Kaos kui alge (kr arhe) ei tunne ühtegi kõrgemat võimu enda üle. Kaos ja kosmos olid ürginimesele kogu olev, ta oleles selles aga "meiena", sugukonna kehana, kogukonnana, hõimuna. Hõim, kogukond ongi sotsiaalne kosmos, kooskõla sellega on kaose võitmine ja võit saatuse üle. See on iseloomulik mistahes folkloorsele, traditsioonilisele teadvusele.
Tegelikkuses realiseerub see lisaks veel rituaalile, milles need kolm – kosmos, kaos ja saatus korrastavad oma vahekorrad. Rituaal on seose mõistega tabu, püha – ja see on kosmiline, sest rituaalis taasluuakse kosmiline olemine.
"Rituaal on rajatud taeva liikumise pidevusele, nähtuste korrale ja rahva käitumisele maa peal. Kui taevased ja maised nähtused toimuvad regulaarselt, siis rahvas võtab neid eeskujuna, peegeldab taevaste nähtuste selgust ja kooskõlastub maiste ilmingute iseloomuga." (4.saj eKr , raamatust Tso Czyan)
Kosmilise korra jäljendamine on "meie" võit kaose üle ja individuaalsel selle "meie" läbi.
Prevaleerib kollektiivne teadvus. Hõim, kogukond on mikrokosmos, kooskõla sellega on kaose võitmine ja võit saatuse üle.
Kaosena on rituaal orgia, dionüüsoslik müsteerium. Just matriarhaadis valitsesid orgastilised müsteeriumid nagu Kybele kultus, mis hilises Rooma impeeriumis keelati ja selle poolehoidjad hukati Roomas ühe öö veresaunas. Nende aeg oli läbi. Naisvõimu iseloomustavad orgastilised rituaalid, millede elavnemist täheldame jällegi uusimal, modernsel ajal ning see on tähelepanuvääriv ilming. Kaos rituaalis on kosmilise harmoonia ületamine, kaost haaramata jääb inimene saatusele alla. Seda elas kreeklane läbi erilise pingega, see oli aluseks ka tema esteetikale.
Herodotos kirjutab: "Surm on inimesele parem kui elu" (Ajalugu 1, 30) ja iga kreeklane teadis seda. Surm on eelindividuaalne olemine kõigiga kooskõlas, "meie"sees. Indiviid elab selles välise orjuse ja sisemise vabaduse vahelises pinges ja võitluses – see on kangelane.

Kuna Homerose kirjeldatud Hephaistose kilp on kunstiteos, tuleb põgusalt peatuda ka kreeklaste kosmose mõistest tuleneval arusaamal esteetikast.
Kosmos on kreeklasele absoluutse ja esteetilise kooslus, kuna ta oli jumalikkuses määratlematu ja teisalt samal ajal inimlikus dimensioonis selge ja mõistetav. Selles koosluses – poolustes, milleks on jumalik-inimlik ühtlasi täiuslikeim kunstiteos. Kosmilise elu seaduspärasus väljendub esteetilise ja eetilise koosluses, loovas Sõnas, logos’es. Ontoloogilis-esteetiline ja eetiline on tervik, universaalne ja seaduspärane, alati õige, inimene sai selles oma olemise mõtte ja ilu.
Just seepärast dekoratiivne ja konstruktiivne – kunst ja käsitöö oli üks. Ta sai selle mitte iseendalt, vaid kõrgematelt jõududelt – alluvad nemadki saatusele. Selles oli inimeste ja jumalate ühtsus – sillaks nende vahel kangelane.
Kosmose täiuslikkus on selles, et see kord, mis loova printsiibi Logose läbi, mis tähendab ka mõistust, omab sophiat – tarkust, organiseerimisvõimet, kujundamist, ka asjade tegemist; harmooniat, mis korraldab asju ja teeb nad tunnetatavaiks ja ühendab erinevad osad kooskõlaks, olles ühtlasi tervis, hüve ja ilu; sümmeetrias, mis loob tasakaalu ja sümfoonias, mis loob kooskõla.

Kuni püsib kord, püsib maailm – kosmos. Korralagedus, korra vastand – see on häving. Korralagedus, korra puudumine ei ole vabadus. Korralageduse sallimine on haiguse, seega hävingu sallimine. Kord ise on sallimatu korralageduse suhtes nagu tõde vale suhtes. Tõde ja vale, kord ja korralagedus ei saa asetseda ühel tasandil, valitseb emb-kumb ja vastastikune sallimatus.

490–509 I annab Homeros värvika pildi kirevast linnaelust rahu ajal: rahvarohkes linnas on pulmad ja pidu, laulud ja tantsud, lüürad ja vilepillid, pikk lõik kirjeldab kohtumenetlust ja sellega kaasnevat rohket rahva osavõttu, st kohtupidamine on avalik-õiguslik toiming.

509–540 II pikk kirjeldus sõjaajast, millest võtavad osa ka jumalad Ares ja Pallas Athena. Pikk lõik käsitleb karjaröövi, mis sel ajal oli tähtis sõjategevuse objekt.

514–549 III kirjeldab uudismaakündmist paarishärgadega, kus adra ümberpööramiskohal kostitati kündjat veinipeekrist. Et kullast tehtud maa kilbil mustana paistis, on meistri eriline kunst.

550–560 IV kirjeldab saagi koristamist valitseja silma all ja toidu valmistamist vilja lõikajatele.

561–572 V on eraldi pühendatud tähtsale kultuurile – viinamarjadele. Viinamarjakoristamine on rõõmus töö, mida noorukid teevad lauldes ja tantsides.

573–586 VI on juttu kõrgesarvisest veisekarjast ja karjatamisest, millega kaasnes alati metsloomade, kiskjate rünnakuoht. Lõvide rünnakut karjale püüavad tõrjuda koerad ja karjased.

587–589 VII eraldi lõik pühendatud tähtsale karjakasvatuse liigile – lambakasvatusele.

590–606 VIII kõneleb tantsudest ja lauludest, ringtantsu lauldes tantsivatele noortele, täis rõõmu ja elulusti, mida rahvas vaatab pealt taevaliku lauliku lüüra saatel.

607–608 IX viimaks tagus ta kilbile ürg-Okeanuse igitormava jõe sõõrina ümber kilbi.


"Nii tagus valmis kilbi suure ja kindla Hephaistos."

Sepp Hephaistose tehtud Achilleuse kilp on saanud omaette teadusliku huvi objektiks, põhjustades kommentaare ja interpretatsioone.

Pontiuse Heracleides oma traktaadis "Homerose allegooriad" nägi kilbis maa ja taeva sümboolset kujutamist, samuti Philostrates Noorem juba 3. sajandil –

Homerose järgi on see kilp ümmargune, samuti rõngas kilbi ümber – sõõr, ookeani jõgi.
A – taevas ja tähed.
W.Schadewalt (Von Homers Welt und Werk, Leipzig 1944), kes on teemat põhjalikult käsitlenud, teeb kokkuvõtte: kilbil on kujutatud kogu inimese maine elu nagu seda mõistab Homeros, elu kõigi oma vastuolude ja igavese tähendusega. Valmistatuna lahinguks on ta ühtlasi elu sümbol nagu eepos ise, kujutades sõda ja surma on maailma ja üldinimlikku elu hõlmav apoteoos.
Kuid siin on ka kontseptsioon kaitsest. Kaitse koosneb mitte ainult relvastatud jõududest, vaid kogu maa ressurssidest ja tahtest seda kaitsta. Seega Achilleuse kilp on kaitserelvana ühtaegu nii see, millega kaitstakse, kui see, mida kaitstakse. See on sügavalt läbitunnetatud olemine, mis on ühtaegu universaalne, kosmiline, maailmakõiksust haarav ja sinna kuuluv, kui lokaalne, kohalik, vaid ühte rahvast haarav seisund. Kuid selle kohaliku ja lokaalse nägemine avaras elu ja olemasolu universaalses kontekstis on suurejooneline. Siin on loodud olemasolu universaalne tervik ja selle läbielamine kriisisituatsioonis – sõjas.


Heraklese vägiteod

Kui lakatakse küttimast ja keskendutakse põllumajandusele ja karjakasvatusele, saavutab inimene suurema sõltumatuse loodusjõudude stiihiast, nõrgeneb inimese ja metsloomade vaheline kokkukuuluvustunne, aga ka metsloomade kui loodusjõudude kartmine. Inimene eraldub Suurest Emast, Loodusest ja hakkab ise kehtestama valitsust Natura – loodusjõudude üle. Viimaste kehastuseks ühiskonnas oli naine, naisvõim, mis oli tingitud eluviisist , kus rahvastiku taastootmine toimus olukorras, kus mehed olid enamasti jahil ja röövimas ning seetõttu määratleti lapsed mitte isade, vaid emade järgi. Isadus ei olnud määrav.
Heraklese vägiteod pärinevad nimelt sellest üleminekuajast, mil looduslik naisvõim võidetakse ja saab alguse meeskeskne kultuur.
Kõigis Heraklese vägitegudes (Nemea lõvi tapmine, Lerna Hydra tapmine, Artemise kuldsarvede ja hõbedajalgse põdra kinnipüüdmine ja Mükeenesse viimine, Erymantose mäe metskuldi tapmine, Augeiase tallide puhastamine, Stymphalose linna puhastamine kiskjatest lindudest, Kreetalt metsiku sõnni toomine, kuningas Diomedese inimsööjate hobuste taltsutamine ja kuninga söötmine hobustele, Hippolyte vöö toomine, hiiglane Geryoni karja röövimine ja Mükeenesse toomine, hiiglaste võitmine, hesperiidide aiast kolme kuldõuna toomine, Prometheust piinava kotka tapmine ja inimsoo heategija vabastamine, põrgukoer Kerberose toomine allilmast) väljendub selgelt üks mõte – kangelane, meesprintsiip, kasutades mõistust ja füüsilist jõudu, saavutab võidu kõigi loodusjõudude üle.
Üheks olulisemaks vägiteoks on Heraklese võit amatsoonide üle kui meesprintsiibi võit naisprintsiibi üle.

Kuninganna Hippolytel on sõjajumal Arese kingitud vöö, mis sümboliseerib naise seksuaal-agressiivset jõudu. Armudes Heraklesse lubab ta vöö mehele, seega – väärilise mehe ilmudes tunneb naine end naisena ja alistub. Amatsoonid, kartes, et Herakles röövib neilt kuninganna, ründavad raevukalt Heraklese väge, kuid langevad enamasti Heraklese löökidest ja ülejäänud koos Hippolitega võetakse vangi. Hippolite annab Heraklesele oma kuldvöö kui naisvõimu, matripotentsi sümboli.

Sama idee on kujutatud kreeka vaasimaalil (~ aastast 540 eKr, Briti Muuseum), kus Achilleus tapab Penthesilea – meesprintsiibi, meeskeskse ajastu saabumisel Natura – naiselikkuse alistamine.

Meie jaoks kõige huvitavam ja olulisem on see, mis tegelikult toimus kultuuris Kreekas Homerose – Heraklese ajastul. Kreeka kui kogu Euroopa kultuuri häll on seega kogu euroopaliku kujunemise ja euroopa kaudu – sest just Euroopa oli see, kes läks kogu maailma – palju avarama tähendusega.
Mis toimus üleminekul pronksiajast rauaaega, missugune kardinaalne toimus kultuuritüübis ja miks see on oluline praegusele ajale? Seepärast, et Heraklese isikus teostub kultuuris täielik pööre: Herakles – heroe, kangelane, on mehelikkuse arhetüüp ja seega klassikalise hellenistliku kultuuri algus, mis kristluses saavutas oma kõrgeima teostuse ja nimelt: looduse, natura, naispooluse metsikud jõud (Kybele kultus ja selletaolised müsteeriumid) allutati ja korrastati käsualuseks. Kõrgem kultuur saab olla ainult mõistuse, teadmise, tahte ja vastutuse kultuur. Emotsioonide-ja stiihiamaailm peab olema allutatud mõistuse ja tahte läbi teadmisele – tunnetatud universaalsele maailmakorrale, hierarhilisele korrale, kus valitseb meesprintsiip. Vaim pidi hakkama keha üle valitsema.
Hellenism valmistas teed ette kristlusele, kus see leidis oma täiusliku kuju munkluses, mille koht kultuuris on võrreldav tippsportlaste omaga spordis.
Amatsoonid on naisjõu avaldus, loodusjõu avaldus – need tuleb hävitada, alistada meesprintsiibile, mõistusele, teadmisele ja tahtele. See on üks osa terviklikust kaitsetahtest – mehelikkuse printsiip. Soorollid viiakse vastavusse kosmose korraga, maailmakorraga.
Herakles tapab amatsoonid, allutab metsikud loodusjõud, kuis samatähenduslik on kentaur Nessose, loominimese ehk inimlooma ehk looma tapmine inimeses. Algab uus ajastu kultuuris – mõistuse ja harmoonia valitsus, mis klassikalises antiik-kreeka kultuuris kujuneb aluseks, mille kristlus, lisades sellele Vaimu, viib täiuslikule tasandile.

Vaadates maali amforal (510. eKr), kus on kujutatud lavatsil poollamavas asendis einestavat Heraklest, keda teenindab naine, meenub tahtmatult Nietzche ütelus: "Der Mann soll zum Kriege erzogen werden und das Weib zur Erholung des Krieges: alles Andre ist Thorheit!" (Meest tuleb kasvatada sõjale, naist sõjamehe kosutajaks, kõik muu on rumalus.) Fr.Nietzsche "Also sprach Zarathustra." Alfred Kröner Verlag in Leipzig 1925. S.96


Universaalne maailmakord ja kaitsetahe

Trooja sõja ajast on maailm palju muutunud, ja teisalt ei ole Trooja sõja ajast maailmas midagi muutunud. Kõikide ajastute ja aegade rahvad läbi terve ajaloo on oma olemasolu säilitamises määratlemises samas olukorras.
Riigikaitse koosneb kogu riigi ressursist, milleks kõigepealt on rahvas ise, tema maa, oma toit, mida rahvas oma tööga oma maal toodab see on mida kaitstakse ja see kõik koos on see, millega kaitstakse, kuid kõige selle aluseks on arusaam universaalsest maailmakorrast, mis tähendab, et kogu inimühiskonna elu püsib siis kui elukorraldus vastab kosmose korrale, loodusseadustele, mis viiakse ellu sootsiumis, vastavuses sama objektiivse kõlblusseadusega. See eeldab terveid vaiste, võimsat enesesäilitusinstinkti, kus kõik on juhitud mõistusest ja tunnetusest ja viiakse ellu tahte läbi. Kaitsetahte puudumine on tunnus nürinenud vaistudest, nõrgast enesesäilitusinstinktist, mõistuse jõuetusest ja tunnetuse puudumisest. Lühidalt – kõik sõltub eluenergiast.
Vanadele kreeklastele oli see filosoofilisel tasandil selge ja Achilleuse kilbi tsentrum – kosmos ja elu viimine harmooniasse ja sümfooniasse sellega. Herakleiidide alustatud hellenistlik kultuur leiab oma täiusliku väljenduse hellenismi esteetikas ja kogu elukorralduses. Pärast antiigi lõppu saab kogu Euroopa kõrgkultuuri kujunemise aluseks hellenistlik-kristlik kultuuritüüp, milles kogu elu pidi olema allutatud pideva pingutuse läbi mõistusele, teadmisele, tahtele, millega kaasnes ka vastutus.
Siia juurde kuulub ka maailmakorrale ja loodusseadustele vastav soorollide jaotus kui terve ja kaitsetahtelise ühiskonna alus.
Heaoluühiskonnas oma tarbimismeelsusega nürinevad inimese terved vaistud ja enesesäilitusinstinkt.
Aetakse segamini soorollid, mis toob kaasa tervikliku perekonna lagunemise. Feminism ja naisõiguslus on mäss universaalse maailmakorra ja loodusseaduste vastu. Mõistuse ja teadmise valitsuse asemel propageeritakse ja levivad lodevad eluhoiakud, milles määravaks ei ole enam mõistus ega teadmine, vaid tungid. Filmid propageerivad naisamatsoonlust, milledes kleenukesed tütarlapsed peksavad läbi toatäie turskeid mehi. Need filmid on kauged lihtsast meelelahutusest ja kujutavad endast tegelikult ideoloogilist propagandat ja tegelikult toimub protsess tagurpidiselt ajaloolisele progressile – tagasiminek Heraklese- eelsesse aega.
Just kohustuslik ajateenistus on see, mis peab moodustama ühiskonnas meeskodaniku kasvatuses selle, mida tunneme ürgse initsiatsiooniriitusena – mehe eksamina. Ürgses ühiskonnas, kus tajuti teravalt elu ohustatust, teati, et rahva kaitsetahe ja võime sõltuvad mehe kasvatusest ja seega võeti seda erilise tõsidusega, mille tõttu ka noorukist meheks saamise riitused olid väga julmad ja esitasid kanditaadile mitmekülgselt kõrgeid nõudmisi nagu näiteks Spartas.
Seega palgaarmee on kogu ühiskonna säilimisele väga ohtlik variant ja viib meessoo mandumisele, feminiseerumisele. Meessoo mandumine toob aga paratamatuilt kaasa naise protesti, mis pahempidi pööratult väljendub feminismis. Selle tulemuseks omakorda on, et naised tahavad teha sageli kõike muud, ainult mitte täita oma loodusseaduslikku põhirolli – emadust.
Seega toimub kõrgtehnoloogiaga käsikäes ühiskondliku elu tasandil inimsuhetes ja soorollide jaotumises tagasiminek ürgaega – toimub piltlikult öeldes kentauri taassünd. Inimese taasloomastamine on ta orjastamine. Kui inimese sisemine vabadus on mõistuse valitsemises tungide üle – siis orjastamine algab tungide vabastamisega, ka loomuvastaste tungide legaliseerimisega, mis teeb inimese nende orjaks ja mida ta ise peab ekslikult vabaduseks. Seespidisele orjusele lisandub aga alati ka välispidine.
Selles on IT ajastu uusbarbaarsus.

Kasutatud kirjandus

1. Homeros "Ilias". ERK, Tallinn 1960, lk 317–320.
2. Heinz Machatscheck "Unterhaltsame Wappenkunde", Verlag Neues Leben Berlin 1981.
3. Meyers Großes Konversations-Lexikon, Sechste Auflage, 17. Band Leipzig und Wion 1907.
4. J.C.Cooper "Lexikon Alter Symbole", VEB E.A. Seemann Verlag, Leipzig 1986. S.159.
5. A.S. Losjev "Istorija antitšnoi estetiki (ranjaja klassika)", Moskva, 1963.
6. Filostrat Staršij i mladšij "Kartinõ. Kallistrat. Statui". 1935.
7. W.Schadewalt "Von Homers Welt und Werk", Leipzig, 1944.
8. La Roche "Die Homeriche Textkritik in Altertum", L., 1866.
9. Markiš "Gomer i jego poemõ", Moskva, 1962.
10. Augustinus "De Ordo", käsikiri.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP