RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 30. november 2010

SÕLTUMATU INFOKESKUSE TEADE

1. detsembri riigipöördekatse mahasurumisel hukkunute mälestuskoosolek Trüki E-mail
30. november 2010

SI-319

Kolmapäeval, 1. detsembril kell 15 korraldab IRL Ühendus Rahvuslased kõnekoosoleku Tondipoiste mälestusmärgi juures, et mälestada kadette, kes hukkusid 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumise ajal.

1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus hukkunud kadettide monument on püstitatud neljale sõjakooli kadetile Aleksander Tombergile, August Udrasele, Arnold Allebrasele ja Aleksander Tederile, kes hukkusid 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus. Mälestussamba kavandas Amandus Adamson. See avati 1928. aastal. 1941. aastal see lammutati. Mälestussammas taastati ja taasavati 2009. Skulptuuri taastas Jaak Soans.

`See monument näitab eestlaste rahvuslikku võitlusvaimu ja meelekindlust, kahetsusväärselt on 1. detsembri sündmused vajumas unustusehõlma, kuid nagu me teame on ajalool omadus korduda, meenutame kasvõi 2007. aasta aprillimässu. Kindlasti tuleb Tallinnas edasi minna Kommunismiohvrite monumendi rajamisega, mis on meie võlg kommunismiohvrite ees,` lausus Tallinna linnavolikogu liige Tarmo Kruusimäe, kes on ka üks kõnekoosoleku esinejaist.

Riigipöördekatse taustast annab ülevaate Vello Salo:

1. detsembril 1924 toimus relvastatud riigipöördekatse Eesti liitmiseks Nõukogude Liiduga, mis pidi haarama mitut linna, ent piirdus varahommikuse tulevahetusega Tallinnas ega häirinud sealgi tavalise tööpäeva kulgu. Veretöö, milles sai surma 37 isikut, viis läbi Eestimaa Kommunistlik Partei. Partei keelustati ja kadus Eesti avalikult poliitiliselt areenilt kuni nõukogude okupatsioonini, mis tegi sündmusest „töörahva ülestõusu“ müüdi.

1. detsember oli üks Kominterni korraldatud relvaoperatsioonidest maailmarevolutsiooni eskaleerimiseks (nt Gruusias 1921, Saksamaal 1923, Bulgaarias ja Mongoolias 1924, Hiinas 1927). Interventsiooni teostamiseks Eestis loodi Moskvas 16. IX 1924 „Kominterni Eesti sektsiooni sõjaline kolmik“, millele lubati Punaarmee staabi „täielikku salajast toetust ja kaasabi“. Kolmikusse kuulusid Otto Rästas, Rudolf Vakmann ja sõjalise spetsialistina Punaarmee peastaabi ohvitser Harald Tummeltau. Punaarmees teenis tollal palju eesti päritolu N Liidu kodanikke, kellest loodi interventsioonisalk. See pidi haarama võimu, kuulutama välja „töörahva valitsuse“ ja kutsuma selle nimel appi riigipiiril ootavad Punaarmee üksused. Eestis värbas osalejaid Jaan Anvelt, kes sai selleks Kominternilt rohket rahalist toetust.

Tegeliku rünnakuplaani järgi, mille koostasid Karl Trakmann (Punaarmee peastaabi ohvitser) ja Nikolai Riuhkrand-Ridolin (endine Punaarmee brigaadikomandör) Tallinnas vahetult enne rünnaku algust, formeerisid Leningradist saadetud  Punaarmee komandörid 14 lööksalka riigikogu, riigivanema, siseministri, sõjaministeeriumi, sõjakooli, mõnede sõjaväeosade, politseiasutuste, raudteejaamade ja peapostkontori hõivamiseks. Ründajate staabiülema (Punaarmee peastaabi ohvitser Karl Rimm) aruande järgi allus talle 249 meest, relvastuseks 3 püstolkuulipildujat, 55 vintpüssi, u 150 püstolit ja 70 käsigranaati. Meestest oli N Liidust saadetuid 40-50 (sh vähemalt 14 ohvitseri); N Liidu palgalistest Eestis (N Liidu saatkond, „Dobroflot“, „Tsentrosojuz“) osales 1. detsembri sündmustes üle 40.

1. detsembril kell 5.15 läks Punaarmee komandöride juhatusel rünnakule u 160 meest (2 salka ei rünnanud). Tulevahetustes langes 9 korrakaitsjat ja 12 ründajat (kokku surmasid ründajad 25 isikut – sh une pealt 4 ohvitseri ja 4 kadetti, tänaval ühe ministri, ühe ohvitseri ja 6 tsivilisti). Tabati 10 punaarmeelast. Venemaa Kommunistliku Partei poolt 29. novembril antud korraldus ettevalmistuste peatamiseks ilmselt Tallinna ei jõudnud.

Interventide juhid (välja arvatud peastaabi komissar Valter Klein, kes põgenes N Liidu saatkonda, kus suri ja kuhu maeti) ning hulk osalejaid pages N Liitu. 19. aprillil 1925 pidasid nad Leningradis aruandekonverentsi.

1. detsembri sündmuste puhul väljakuulutatud sõjaseisukorra ajal hukati välikohtu otsusel 155 veresauna korraldamises osalenut; aastaid hiljem represseeris N Liit hulgaliselt nii intervente (sh Tummeltau, Anvelt, Rimm) kui ka korrakaitsjaid (N Liidu okupatsiooni ajal 1941 Eestis, sh riigivanem Fr. Akel).

Allikas: IRL Ühendus Rahvuslased, Vello Salo
Kontakt: vsalo@solo.ee

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP