RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Ilmunud on „Rahvusliku Teataja” jaanuarinumber

„Rahvuslik Teataja” on paberkandjal igakuiselt ilmuv parteipoliitiliselt sõltumatu ühiskondlik-poliitilise alternatiivmeedia väljaanne. Alates 2015.a algusest ilmub kaheteistkümnel A3 leheküljel. Ühes lehenumbris on keskmiselt 25-30 erinevat artiklit nii päevakajalistel kui majanduslikel teemadel. Kodulehel: rahvuslikteataja.ee on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida iga numbri lühikese sisukokkuvõtte. Enama huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada: 51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:


Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com;
Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee
Tartus: Meelis Kaldalu: meelis@tartu1000.ee

TELLIJATE NIMEKIRJA EI OLE ARVUTIS. SEE ON SALAJANE. LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS

„Rahvusliku Teataja“ jaanuarinumbrist:

Arvustus Jüri Lina raamatule „Skorpioni märgi all”
NÕUKOGUDE LIIT JÄTKUB


Avaldame Pavel Bondarovski sulest valminud arvustuse Jüri Lina raamatule „Skorpioni märgi all”. Väga hea raamat – lugege kindlasti!  Millegipärast ükski Eesti väljaanne polevat soovinud kirjutist avaldada. Arvustuse on vene keelest tõlkinud  Tõnu Kalvet.
                              
            Toimetus

9. detsembril 1991 kella kahe paiku öösel helises nüüdseks endise NSVL-i endise välisministri, Eduard Ševarnadze kabinetis telefon. Suurbritannia välisminister Douglas Hurd tahtis rääkida oma Venemaa kolleegi Andrei Kozõreviga. Too oli Belovežje ürgmetsas, sestap võttis telefoni ta asetäitja Georgi Kunadze. Hurd palus Kunadzet Kozõrevile öelda, et Venemaa peab kohe kuulutama end  NSVL-i jätkajaks. Nõukogude Liidu õigusjärglaseks on kõik endised liiduvabariigid, ent ainult üks neist võib olla ta jätkaja ja pärida Nõukogude riigi rahvusvahelised õigused ja kohustused, saatkonnad, koha ÜRO julgeolekunõukogus jne. Kunadze edastas kuuldu Kozõrevile, Kozõrev Jeltsinile ja samal päeval kuulutas Venemaa end „NSVL-i jätkajaks” (Galina Sidorova, „Välisministeeriumi katuse all”, „Radio Svoboda”, 15. 05. 2016).
 
Sel staatusevahel on Venemaale rohkem kui vaid õiguslik tähendus. Venemaa on Nõukogude Liidu jätk otseses mõttes – ainult ilma liiduvabariikideta. See selgitab väga palju nii Venemaa poliitika osas kui ka seda, miks Venemaa juhtkonnal, sõjaväel ja eriteenistustel on nii palju ühist Lenini, Trotski, Stalini, tšekaa, GPU, NKVD, KGB strateegia ja taktikaga… Olemuselt on see riik, mis tekkis 1917. aasta oktoobris ega ole kuhugi kadunud, vaid on vahetanud üksnes värvi ja vormi. Saja aasta eest loodud süsteem on nii vastupidav, et pärast mõneaastast palavikku paranes see isegi nii rängast vapustusest nagu NSVL-i lagunemine. Kirjanik Aleksandr Zinovjev ütles 1984. aastal ajakirjanik George Urbanile: „Nõukogude režiim on igavene, nõukogude ühiskonda pole võimalik lõhkuda isegi tuhande aastaga… Nõukogude süsteem jääb alles kuni inimkonna ajaloo lõpuni.” Zinovjev teadis, mida rääkis.
 
Jüri Lina, omaaegne nõukogude dissident ja praegune rootsi kirjanik ja dokumentalist kirjutas „Skorpioni märgi all” ajalooteosena. Esmatrükk ilmus Rootsis 1994. On tulnud kolm rootsi- ja kolm ingliskeelset trükki, avaldatud ka prantsuse, hispaania ja nüüd ka vene keeles. Autor kavandas teose lääne lugejale. 1990-ndatel ja pärast 2000-ndat ilmus Venemaal hulk endisi NLKP ja KGB arhiivide saladokumente ja nende põhjal kirjutatud raamatuid. Külluslikust, aga hajutatud teabest on kasu vähe, kui puudub üldpilt, kus info oleks reastatud kronoloogiliselt, ajalooliselt ning – parema arusaadavuse huvides – esitatud ka konkreetsete elulugude kaudu. Kõik see on olemas raamatus „Skorpioni märgi all”, mille nimeregister sisaldab 1700  nime.
 
Teose venekeelne väljaanne sai päevakajaliseks pärast Venemaa Ukraina-vastast agressiooni, mil FSB ja GRU kasutasid hübriidsõja-taktikat, kus polnud raske ära tunda Lenini ja Trotski  meetodeid.
Vene Föderatsioon pürgib Nõukogude Liidu jätkajana Lenini eesmärgi poole – vallutada maailm „kommunistliku maailmarevolutsiooni” ekspordi abil. Et Vene propaganda väldib sõna „kommunism“, ei muuda asja olemust, nagu ei muutnud midagi ka tšekaa ümbernimetamine GPU-ks, GPU sai OGPU-ks, OGPU sai NKVD-ks, NKVD sai KGB-ks ja viimaks sai KGB-st FSB.
Veel kevadel 1917 ei uskunud Lenin revolutsiooni edusse Venemaal, leides, et maailmarevolutsiooni võiks alustada Šveitsist. Kommunistliku diktatuuri kehtestamine Venemaal ei olnud eesmärk omaette. Eesmärk oli maailmarevolutsioon, mille vältel Venemaast sai vaid platsdarm. Seepärast asusidki bolševikud pärast Oktoobripööret looma lääneriikides agendivõrku, seejärel ka idamaadel (Süürias juhtis seda tööd 1928 Jakob Blumkin, Trotski usaldusisik ja Sergei Jessenini mõrvar).
Lenin kirjutas 1915 „Maailma Ühendriikidest” (Ülemaailmsest Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidust). See idee väljendus ka NSVL-i riigivapil – sirp ja vasar maakera kohal. Mõte jäi keskseks kogu Nõukogude Liidu olemasolu vältel, tänapäeval on aga täheldatav Vene Föderatsiooni agressiivses poliitikas. Vahetult enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist, mil Venemaal valitses ränk majanduskriis, kulutas riik sõjamasinale rohkem kui kunagi varem. Vaatamata riigieelarve kriitilisele seisule ja elanikkonna vaesumisele tänapäeval, kulutab Venemaa üha rohkem raha relvatootmisele. Müüt NATO ohust Venemaale ei ole küünemustagi väärt, sest kui see oht oleks tõeline, toodaks Venemaa kaitserelvastust, tema aga toodab eranditult ründerelvi, mis rünnaku korral kasutuks osutuvad. 
 
Nõukogude Liit pole ammu üksikasjalikult väljatöötatud plaani viimane etapp. Kust ilmus kommunismi kontseptsioon ja ideoloogia? On küllalt tõendeid, et Marxile õpetas „marksismi” hoopis Moses Hess. Pankur Nathaniel Rotschild kirjutas Marxi nimele välja vähemalt kaks tšekki. Too pankur telliski „marksismi”. Müüdist, mis kujutab marksismi töölisklassi vabastamiseõpetusena, ei  jää kivi kivi peale.
Ainuüksi allikaviiteid leidub raamatus üle kuuesaja. Autor ei piirdunud viidetega teiste autorite kirjatöödele, vaid käis ise Ingolstadti arhiivis Baieris, USAs ja mujal, kus nägi dokumente oma silmaga.
Lenin ja tema bolševikud jätsid oma kuritegudest maha palju tõendeid. Nad olid kindlad oma karistamatuses ja et osava propagandaga õnnestub inimesi lollitada.
Lenini elulugu anti muudetult välja korduvalt, eelmised trükid hävitati, viimaks jäädi pidama 1970. aasta variandi juurde. Lenini teoseid ka tsenseeriti: seal puudub varasemate trükkide kirju ja muid dokumente, mahtu aga suurendati Kremli õukonnaajaloolaste kommentaaridega. 
 
Jüri Lina näitab veenvalt, et USA abita poleks bolševikud Venemaal võitnud ega suutnuks võimul püsida. Kaug-Ida ja suurt osa Siberist vallutasid neile ameeriklased. Ameerika pankurid  maksid kinni nõukogude võimu kulutused ka pärast, kui kõik bolševike riisutud (tsaari)riigi ja kiriku väärisesemed müüdi maha Berliini ja Londoni oksjonitel. Saksamaa, kellega Venemaa justkui sõdis, andis Lenini käsutusse tuhandeid sõdureid, kes läksid nõukogude ajalukku „läti küttidena”, kuigi lätlasi oli nende hulgas vaid mõni üksik. Prantsusmaa ja Inglismaa ainult teesklesid valgekaartlaste toetamist, tegelikult aga petsid neid ja aitasid bolševikke. See näitab, et Vene „revolutsioon” polnud venelik, nagu arvatakse, vaid rahvusvaheline. Mis jõud seda mahitasid, millised olid eesmärgid ja kuidas neid aeglaselt, ent kindlalt tänapäevalgi ellu viiakse – sellest raamat „Skorpioni märgi all” üksikasjalikult räägibki.

              PAVEL BONDAROVSKI
 Autor (sünd. 1953 Moskva oblastis) on vene kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija. Tõlkinud inglise, prantsuse ja ungari keelest. Elab aastast 1991 Prantsusmaal.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP