Võttes maakeeli räägitu kokku, saame järgmise arutelukäigu. Meie inimene tahab liiga palju palka ja seetõttu on tööjõukulud väga suured. Kuna meie inimene tahab liiga palju palka, siis peab riik sisse tooma piisavalt võõrtööjõudu, et väikest või veel väiksemat palka edasi maksta. Riik peaks vist garanteerima ka välisturu, sest muidu ei saavat automatiseerida. Riik andku, riik garanteerigu, riik tehku! Tõeline kapitalism ja turumajandus! Peaaegu juba samasugune arusaam, nagu filosoofiadiplomiga lõpetanud bakalaureusel, kes imestab, et riigi töötukassas polegi eraldi lahtrit nimega «filosoof».
Sellisele suhtumisele terava kontrastina kangastusid kohe eduka ja kasumliku Palmse Mehaanikakoja omaniku Anti Puusepa sõnad aastast 2013. Ta mainis, et eelistab ikka kohalikke töötajaid, kelle brutopalk 2000 eurot. Kohalik elu vajavat edendamist. Kõige selle põhjenduseks tõi ettevõtja välja lihtsa tõe: «Mul on piinlik maksta palka, millega ma ise hakkama ei saa. See on olnud mu põhimõte. Meilt pole keegi vabatahtlikult ära läinud. Mitu meest on Soomest hoopis tagasi tulnud.»[4]
Hämmastav kontrast kahe mõttemaailma ja ka kahe ärimudeli vahel. Üks nõuab riigilt abi peaaegu kõiges, maksab vähe palka ja soovib madalate palkade jätkusuutlikkuse tagamiseks tuua sisse odavat lihttööjõudu. Teine aga tõdeb, et kui ettevõtja tahab head töötajat – sellist, kes ka Soomest tagasi tuleb –, peab talle maksma vähemalt sellist palka, millega ka omanik ise toime tuleb. On ka selge, et konkurentsivõimelise palga lubamiseks on ettevõtja tõenäoliselt valinud tegevusala, millel on reaalne turg, ning asunud tootma, arendama ja automatiseerima sel moel, mis tagab piisava kasumi.
Kas niigi madalate palkade säilimise nimel vedada Eestisse «orje», kes on nõus töötama vähema eest kui kohalikud ülbed pärismaalased; või kohaneda turgudega, areneda, tegutseda perspektiivikal alal, automatiseerida?
Kuid üks moraalselt häbiväärne aspekt on ihalusel võõrtööjõu järele veel. Nii Saksamaal kui ka meil räägitakse tihti Lähis-Ida pagulaskriisi kontekstis eelkõige saabuvate töökäte olulisusest Euroopa majandusele. Vananev Euroopa ei suutvat ilma uute inimesteta hakkama saada. Ka Brexitiga seoses räägitakse, et britid ei jaksa piisavalt õdesid ega arste koolitada ja ainus pääsetee olevat väljast sissetoomine, aga mitte kunagi omaenda lonkava haridussüsteemi ümberkorraldamine.

Madalama haridustasemega ja kohati radikaalselt lääne elukorraldusest ja haridustasemest erinevate kultuuride «lihttööliste» ja «mittetöötavate» suure kontsentratsiooni tekke puhul imestab lääs aga selle üle, kust tuleb kuritegevus, vaesus, ka terrorism. Süüdlaseks tuuakse tihti rassism ja ksenofoobia – «valged» diskrimineerivad, ei anna piisavalt tööd. Kuid on elementaarne, et vaesus ja harimatus kasvatavadki vaesust ja harimatust. Ilma oskuste ja hariduseta inimene ei saagi töötada spetsialistina ja saada suurt palka.
Tekib nõiaring, kust väljapääsu leida on peaaegu võimatu. Inimesed, kes võiksid olla oma kultuuris väärikad panustajad, ei panusta enam vastuvõtnud riigi majandusse, ei soovi tagasi pöörduda ega ka integreeruda. Selleks pole ka motivatsiooni, sest rikka lääne sotsiaalsüsteem garanteerib ellujäämise vähemalt meeldivas vaesuses kõigile.
Kuid peaksime ka pagulaskriisi üle arutledes lähtuma sellest, et maailma vanimad tsivilisatsiooni hällid ja rahvad, kes on järjepidevalt kirjakultuuri viljelenud peaaegu 5000 aastat järjest, saaks jääda püsima. See saab toimuda aga ainult siis, kui põgenenud inimesed lähevad koju tagasi oma ühiskonda üles ehitama. Me soovime majandushüvesid ühe piirkonna katastroofi taustal, himustades nii sealseid ajusid kui ka töökäsi.
Oleme omandanud «euroopalikel väärtustel» põhineva kolonialistliku ja rassistliku mentaliteedi ja nimetame seda hoopiski hoolimiseks ja sallivuseks. Saame aga sotsiaalse kaose nii lääne ühiskondades kui ka aastakümneid taandarengut kriisikolletes. Selle asemel, et aidata nii ennast varsti juba ületamatutena näivate sotsiaal- ja haridusprobleemide lahendamise kaudu; nagu ka kriisides ja vaesuses virelevaid riike. Või vähemalt plaanides ja mõeldes, kuidas seda teha.
Ka Eestisse on juba täna kõik siin päriselt funktsiooni omavad inimesed ju teretulnud. Idee konkureerida aga Aasia või Aafrika odavtööjõuriikidega odavas tootmises odavat tööjõudu kasutades tuleks kiirelt maha matta ning mõelda, kuidas kohaneda uutes oludes, kus Eestist on juba saanud kõrgelt arenenud innovatiivne ühiskond. Ja ka oma peldikuid peaks iga rahvas küürima ise, mitte lootma kuskilt kaugelt lõunamaalt saabuva abi peale.

[1] http://epl.delfi.ee/news/lp/kristjan-jarvi-eesti-on-eriline-siin-pole-mul-kunagi-tunnet-et-olen-provintsis?id=80703341
[2] https://arvamus.postimees.ee/4363147/toomas-tamsar-toojoupuudus-silmad-parani-kinni?_ga=2.167073982.1676653100.1514647504-1131129029.1501032164
[3] https://majandus24.postimees.ee/4270315/toidutoosturid-ka-lihttooliste-leidmine-on-iga-kuu-aina-keerulisem
[4] http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/maalehe-arhiivist-ettevotja-habi-on-maksta-meestele-kehva-palka?id=66385162

Allikas: https://arvamus.postimees.ee/4373203/peeter-espak-orjapidamine-kui-eesti-uus-ideaal