RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 4. oktoober 2018

“Rumaluse vastu on ka jumalad võimetud!”

Tiit Madisson. Foto: Objektiiv

Valimisteni on jäänud veel viis kuud. Rumaluse ja lootuse üle poliitikas ja ühiskonnaelus mõtiskleb Tiit Madisson.

Selle loo pealkirjaks oleva tsitaadi autoriks peetakse Muinas-Kreeka filosoofi Sokratest (469–399 eKr), nii nagu tema kaasaegsed (peamiselt Platon) on kirja pannud, sest Sokrates ise ei olevat ühtegi rida kirja pannud. Elu ja iseennast tundma õpetav filosoof käsitles peamiselt avalikes kohtades Ateena linnriigi kodanikega asetleidnud vestlustes ja dispuutides selliseid teemasid nagu kõlblus, õiglus, eetika, voorus, vaprus, teadmised jne. Kahtlemata oli Sokrates tark mees, kelle filosoofiast tasub õppida ka tänapäeval. Mistõttu leian, et tema mõttetera rumalusest on vägagi asjakohane ka tänases Eestis.

Kuna ma ei pea end mingiks poliitikuks, vaid vastupanuvõitlejaks, ega pürgi võimu juurde, siis ei ole vajadust “armsatele valijatele” meeldida ja võin omi mõtteid avameelselt avaldada – kartmata kedagi riivata või solvata. Mul on 1979. aastast, kui liitusin noore mehena tollase vastupanuliikumisega, väga kindlad rahvuslikud põhimõtted, mida olen suutnud enda arvates ka järgida. Vaatamata sellele, et need on tervele ühiskonnale (või vähemalt suurele osale sellest) mingil ajal meedia taganttõukamisel vastumeelsed olnud ning mulle endalegi repressioone kaasa toonud. Näiteks reageerimine esimesele Hirvepargi meeleavaldusele 1987, kui olin ilmselt Eesti enim sõimatud persoon tollases meedias, mille järel mind ENSV-st välja saadeti.

Rumalus ja põhimõtete puudumine kui eestluse eksistentsi  põhiprobleeme
Seetõttu leian, et rumaluse lokkamine ja põhimõtete puudumine meie kallil sünnimaal ongi peamiseks probleemiks (peale orjameelsuse), mis takistab eestlaste oma riigi normaalset eksisteerimist, et siin tunneksid end hästi kõik rahvuskaaslased. On ju rahvusühtsuse idee rahvusluse põhipostulaadiks! Kus oleks garanteeritud meie põhiseaduse eessõnas kirjapandu, et Eesti riik, “mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele” ning “mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”, oleks toimiv ka igapäevases elus ja omavahelistes suhetes. Ikka olen püüdnud mõtiskleda, et miks ei suuda talentide suhtarvult nii andekas ja töökas rahvus enda riiki pidada. Ei leia muud põhjust, kui lokkav rumalus, mistõttu sipleme kui kanad takus ja suudame vaid “oksendava siili” taolisi  kujundeid välja mõelda ja nende loojatele priskelt maksta!
Põhiseaduse preambulisse kirjapandu kõlab ju hästi ja lootusrikkalt, kuid paraku on need ilusad põhimõtted jäänud vaid paberile ja panevad elukogenud kodaniku vaid kurvalt muigama või lausa jõuetult rusikat taskus hoidma. Sest Eesti riiki valitsema asunud poliitikuist hoolib põhiseadusesse kirjutatust vaid kaduvväike osa, julgen ma oma rohkete (elu)kogemuste varal väita. Nagu demonstreerib üsna kiire parteide vahetamine, puuduvad enamusel meie poliitikuist ka igasugused (poliitilised) põhimõtted, kellest mitmed on püüdnud end ka EKRE-sse sättida. Peaasi, et säiliks “magus” koht Riigikogus võimu lähedal. Kuna erakonna toetus on kõrge, garanteerides Riigikogus ca 20 kohta.
Samas on parteide tagatoad otsinud häälepüüdjaina oma erakonna nimekirjadesse tuntud sportlasi, vaimu- ja teleinimesi, et need suurendaksid häälesaaki. Ja see võte toimibki, sest suurem osa valijaist on poliitiliselt harimatud ega suuda aru saada Riigikogu ülesannetest ja funktsioonist. Eesti tuntud sõdadevahelise aja rahvateadlane Oskar Loorits, kes tundis etnoloogina ülihästi eestlaste arengut ja hingeelu ning on kirjutanud eestlusest palju raamatuid; on 1955. aastal paguluses ilmunud teoses “Eestluse elujõud” tunnistanud, et eestlastel puudub poliitilise mõtlemise võime, kuigi on tugev kultuuriline identiteet.
Mistõttu on aastate jooksul Riigikogust minema pudenenud mitmedki telenäod. Kes on avastanud, et on satutud üsna amoraalse ja isegi julma parteilise võimuvõitluse sekka. Kus on lubatud moraalivabad võtted, et oma kamba “lobiküna” sisu oleks ikka rammusam. Mõni inimene on riigikoguja üsna priske palganumbri tõttu küll vapralt Riigikokku paika jäänud, kuid pole kolme aasta jooksul riigikogu kõnetooligi sattunud.

EKRE-t valitsevad ohud
Tunnistagem ausalt, et võimalike häälemagnetite senine otsimine võib saatuslikuks saada ka EKRE-le, kui ei hoolita erakonna poliitilistest postulaatidest, millele vastuolek kartellimeediale teatavaks tehakse. Mistõttu ongi Jaan Männiku ja Siiri Sisaskiga ämbrisse astutud. Millest loodetavasti EKRE juhid on võimelised järeldusi tegema, et võimaliku häälemagneti partei põhimõtetele vastandumine võib erakonnale kalliks maksma minna.
Hindan väga kindlaid põhimõtteid ja perekonna mõiste laiendamine, kus vanemateks võivad olla ka kaks meest või naist ja homoabielu reklaamimine kindlasti ei kuulu minu põhimõtete hulka. 2007. aastal esimesel nn Pride-paraadil minu abikaasa munade loopimine oli ühtlasi ka minu veendumusavaldus. Tunnen isiklikult õige mitmeid mõttekaaslasi, kes erinevatel põhjustel on EKRE-st välja astunud (milliseid ka mina osaliselt aktsepteerin!). Kuid konservatiive sunnib mind toetama kindel veendumus, et mingit alternatiivi Eesti poliitikas, keda toetada tasub, minu arvates ei ole. Mistõttu jäin valimistest alates 1999. aastast kõrvale, kuna ei soovinud valida katku ja koolera vahel!
Aga ilma lootuseta on minu arvates väga nukker elada, uskuge mind! Olin 2010. aastal sunnitud peale EV aastapäeva “pingviinide paraadi” (kui Tartu Vanemuises priiskas ladvik, kus peeti kõnesid Eesti edukusest ja head-paremat näost sisse aeti, kuid ühiskonnas valitses sel ajal ülisuur tööpuudus koos sellest tulenevate hädadega), kui püüdsin organiseerida avalikku protestiaktsiooni Tartus. Olgugi, et kokkutulnud sõid ära organisaatorite pakutud 300 portsu maitsvat hernesuppi, julges Kanal 2 ja Yle telekaamerate ette tulla vaid ca 50 kogunenut. Mispeale veendusin, et lokkava rumaluse ja orjameelsete ühiskonnas pole minusugusel “igavesel mässajal” kohta ja siirdusime abikaasaga Hispaaniasse pagulusse, kuhu lausa mõni meelsuspolitsei provokaator meid laimumaterjali koguma saadeti. (Kirjutasin sellest raamatus “Minu võitlus”.) Peale perekonna ja traditsiooni kaitsjate (SAPTK) rahvarohke, 4–5 tuhande osalejaga meeleavaldust Toompeal 2014. aastal (mille video on YouTube’ist “haihtunud”!) ja EKRE pääsemist riigikokku 2015. aastal tuli lootus tagasi. Et äkki ei olegi kõik veel kadunud? See oli põhjuseks (peale mu ustava kaaslase haigestumist), miks elame alates 2016. aasta suvest taas sünnimaal.

Eesti kui saamameestest poliitikute hästi elamise projekt
Kuna meie sünnimaast on saanud vastutusvõimetu korrumpeerunud poliitladviku hästi elamise projekt, mis sunnibki taolisele mentaliteedile vastu hakkama. Eesti establishment, kes harjunud aastate vältel võimul püsimise nimel kinni mätsima kõik riigivargused ja rumalusest tingitud ebakompetentse tegevuse (kas keegi on kokku arvestanud, kui palju läksid riigile maksma majandusministri Juhan Partsi karjuvalt rumalad otsused?); võimulolijate ahnuses varastatud hiigelsummad, mille kujukaks näiteks Siim Kallase VEB-fondi afäär ja 10 miljoni dollari riigi raha “kaotamine”, millest peamine asjaosaline on puhtalt välja tulnud, on selle ilmekaiks näiteiks!; rahvusriigi vastased ja rahvuse elujõudu hävitavad teod, nagu nt omaaegne maaelu ja -majanduse hävitamine, mistõttu Eesti ei suuda end ära toita; eestlaste tegemine Rootsi Wallenbergide pangaorjadeks ja  välispankade hiigelkasumite väljavedu riigist, mille eest vääristati “demokraatia edendamise” eest Mart Laari Milton Friedmani preemiaga; Danske panga Eesti filiaali rahapesu hiigelafäär, mida püütakse “neljanda võimu” poolt maha vaikida (vastutusele võtmisest rääkimata!), mis rumala ja osavõtmatu kodanikkonna ükskõiksuse ja rumaluse tõttu ilmselt ka õnnestub; kus au sisse on tõstetud igasugused skeemitamised ja sulitsemised ning riigi raha väljapetmised, mille kujukaks näiteks ekspresidendi Toomas Hendrik Ilvese “ärmatamine”; ühiskonnas, kus puudub elementaarseim moraal ja eetika ning valetamine on muutunud igati aktsepteeritud tegevuseks  jne, jne. Ja sel taustal heidetakse EKRE juhtidele veel ette, et nad kasutavad liiga “kanget” kõnepruuki Eesti elu iseloomustamisel!
Tunnistagem, et vaid omakasust lähtuvad poliitikud ei ole saanud oma ametikohtadele mitte “havi käsul”, vaid nad on Riigikogu valimiste teel sinna hääletatud (valiku teevad paraku parteide tagatoad) just rumalate valijate poolt, kelle mälu pikkus küündib vaevalt pikemaks kui haugil. Kes arugi ei suuda saada, mis ümberringi tegelikult toimub, ja annab valimistel oma hääle mõnele tuntud inimesele, kes pole minevikus poliitika vastu huvigi tundnud. (Eestlaste “intelligentsust” näitaks Baruto häälesaak valimistel.) Mistõttu ei maksa imestada, et valituteks osutuvad kuulsuste häälte abil, mitte ainult vastutustundetud, vaid ka rumalad poliitikud. Kel jätkub küll nupukust isikliku tasku täitmiseks, kuid mitte idealismi riigiasjade ajamiseks. Kuid just seesugused kuuluvad kartelliparteide tagatubadesse ja moodustavad Eestit seni valitsenud poliitkartelli, millest selgelt paistab oma pätitegudega silma Reformierakond, kes Eestit on valitsenud 17 aastat ja pääseb “pumba juurde” ilmselt ka peale 2019. aasta valimisi. Mille järel võetakse kõik, mis võtta annab. Seetõttu on minu arvates tõele lähedal need rahvuskaaslsed, kes kutsuvad Eestit tõsimeeli lollidemaaks!

Maailma Uue Korra ehitajad kasutavad ära rumalust ja naiivsust
Kui peavoolu meedia, mida silmakirjalikult ka neljandaks võimuks kutsutakse, ei aitaks kartellipoliitikuid individuaalse mõtlemisvõimeta kodanike ajupesus musta valgena kujutada, pääseks ausus ja moraalsus isegi ehk ühiskonnas peale eetilist tervisekuuri kunagi ka võimule. Enne kui Eesti mõtlemisvõimelistest inimestest täitsa tühjaks ei jookse. Seega aitab rumalus luua türanlikku Maailma Uut Korda, mida nii prohvetlikult on kirjeldanud George Orwell teoses “1984”.
Kahjuks on nn keskmine eestlane harjunud uskuma seda, mida ajalehes kirjutatakse või “telepurgis” räägitakse/näidatakse, vaevumata mõtlemiseks oma pead kasutama. Seetõttu küüniline vale, mida ühiskonnale peale surutakse mingite liberaaldemokraatlike “euroopalike väärtuste” pähe, suudabki valitseda ja lihtsameelseid (loe: rumalaid) mõjutada.
Kõigele lisaks püütakse ühiskonna perverteerimise läbi kõik ühiskonnagrupid omavahel tülli ajada ja massilise sisserände ja geiagenda propageerimise ning seadustamise abil hävitada vastupanu “uut maailmakorda” loovatele sorostele-rothchildidele. Kes pururikaste investeerimispankuritena inimvaenulikke poliitmänge rahastavad. Selle takistajaid, kes püüavad põhiväärtusi kaitsta, sildistab ajupesumeedia kõikvõimalike nimedega: vihakõneleja, nats, putinist, Kremli kasulik idioot, äärmuslane, populist jne.
Peale Eesti liitumist Euroopa Liiduga 2004. aastal hakkaski olukord järk-järgult kardinaalselt muutuma, kui Euroopa Komisjoni poolt asuti looma föderaalriiki, mis peaks valmis saama juba 2025. aastal, nagu Junckerid-Merkelid-Macronid planeerivad. See ei tõota alla miljonilisele eesti rahvale midagi muud kui aeglast väljasuremist, kuna meie poliitladvik teeb kõik, et Brüsselile meeldida ja rahvas välja vahetada ja eesti keelest teha “köögikeel”. Kui EKRE püüab seda üldsusele selgitada, nimetavad kartellipoliitikud ja ajupesumeedia seda hirmutamiseks.
Eestis valitsenud rahvusriikluse meelsetele lootusetus olukorras suutsid pöörde tuua 2015. aasta Riigikogu valimised, kui parlamenti pääsesid peale kartellierakondade kaks uut jõudu: Vabaerakond ja EKRE. Esimene neist küll üllatavalt kiiresti kartellistus, kuid seda positiivsemalt suutis üllatada seitse parlamendikohta saanud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes on suutnud Riigikogus oma joont ajada. EKRE on kolme aasta jooksul tõestanud, et ollakse eesti rahvuse eest väljas. Millest mõtlemisvõimelised eestlased, kellele läheb rahvuse saatus korda, ka aru on saanud.
Vaatamata poliitkartelli ja äraostetud ajakirjanduse propagandistide katsetele EKRE-t iga hinna eest demoniseerida ja diskrediteerida, on suudetud enda ümber koondada stabiilne ja seni lojaalne, ca 20-protsendiline (iga viies mõtlemisvõimeline eestlane!) toetajaskond, mis tagaks valimistel väga soliidse toetuse. Väga paljud rahvusmeelsed inimesed, kel läheb korda eesti rahvuse tulevik, on otsesõnu deklareerinud, et konservatiivid on nende viimaseks lootuseks. See lubab arvata, et toetajaskond ja erakonna liikmeskond paneb kogu energia välja, et valimistel toetajaskonda veelgi suurendada.
Analüüsivõimelise inimesena, kes kuulub veendunud rahvuslasena kindlalt (siiski veel!) EKRE toetajate hulka, kaldun arvama, et valimisteni jäänud kuude jooksul ei ole toetajaskonda võimalik oluliselt enam suurendada. Takistuseks saab Eesti ühiskonnas massiliselt leviv rumalus, lootusetus ja ajupestus, kui individuaalsest mõtlemisvõimest ilmajäetud kodanikkond võtab puhta kullana ERR-i pakutud propagandat ja Postimehes või Delfis kirjutatut. Kuna EKRE-l on stabiilne toetajaskond, mille ärapeedistamine ilmselt ei kanna tulemusi, on kartelli lootuseks veel oma poliitilist eelistust mitteomavat kontingenti, mis hõlmab 30–35% kodanikkonnast, mõjutamine. Sellega ongi seletatav EKRE vastane propagandasõda, et selle partei toetust vältida. Seega pean nõustuma Nõmme Raadio toimetaja, oma kauaaegse kamraadi Margus Lepa arvamusega, et valimised on kodanike intelligentsuse prooviks.

Lootus ei ole kustunud!
Kuna suur osa valijaskonnast käitub valimiskasti juures oma isikliku rahakoti paksuse järgi, mis mõjutab kindlasti seni kindla eelistuseta valijaskonna (“soo”) käitumist ka selle sõprus- või sugulaskonna ebameeldivad kogemused. Kui kellegi lähedane on eriarsti ülipikas järjekorras oodates ära surnud või on ettevõtlusega tegelemist liigse (riigi)bürokraatiaga takistatud, siis võib suure tõenäosusega arvata, et see kodanik võimulolijaile oma häält ei anna. Kui palju on suutnud aga juhmid ametnikud valijaid kottida, mistõttu on haldus- ja kriminaalkorras karistatuid lausa üle poole elanikkonnast! Mis iseloomustab seadusandjate ajuvaba püüet iga hinna eest riigikassat trahvide abil täita. Mõtlemata, et sel moel diskrediteerivad nad ise riiklust.
Kuna suurem osa kodanikkonnast ei suuda kohtust ülikõrgete advokaaditasude ja pikkade järjekordade tõttu õigust otsida, siis sööb seegi usaldust riigi vastu, mida rumalad valitsejad muidugi ei märka. Eelkirjeldatud näited  tulevad pikema mäluga kodanikel valimiste eel meelde, mis võib toetust EKRE-le suurendada. Kuid ei pruugi, sest rumaluse vastu on ka jumalad võimetud!
Meie rumalate ja vastutustundetute valitsejate juhmust demonstreerib seegi, et arutlusele tuleva riigieelarve projektis ei ole sätestatud nt raha Lätti viiva alkoholi ja kütuseaktsiisi langetamine. Kuigi valitsuspartei poliitikud seda korduvalt “lubasid kaaluda”, mis veelkord tõestab, et kartellipoliitikute jutte ei tasu uskuda, eriti valimiste eel! Mis  omakorda tõestab, et Stenbocki maja tegelikust elust täielikult irdunud seltskond on ka õppimisvõimetu.
Liigset optimismi aitab jahutada minu arvates asjaolu, et kindla eelistuseta kodanikud võivad riigis täielikult pettunuina üldse valimistest kõrvale jääda. Mistõttu selliste häälte püüdmine ja kulutuste tegemine on minu arvates perspektiivitu. (Eks selgub, kui pärast valimisi tehakse vastav statistika avalikuks, kas mu arvamus pidas paika või mitte.) Arvan, et paljud meist on kohanud rahvuskaaslasi, kes (kui jutt poliitikale läheb) on hakanud hüsteeriliselt kahe käega vehkima, et ei taha mingist poliitikast mitte midagi kuulda. Mida kuidagi ei saa heaks kiita (sest kui me ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika meiega!), kuid võib inimlikult täiesti mõista, sest poliitikute ja meedia  Eesti mannetu olukorra ilustamine/valetamine on paljudele nii vastu hakanud, et ei taheta mingist riigistki midagi teada, vaid igapäevase eluga kuidagi hakkama saada. Eks massiline väljarännegi on suures osas tingitud just lootusetusest, et meie riigist võiks asja saada. Kui püüdsin kuuendat aastat Inglismaal elavalt tütrelt uurida, et kas ta ei mõtle sünnimaale tagasi pöörduda, vaatas ta mulle otsa nagu elukaugele ullikesele!llikas
Muidugi mängis massiemigratsioonis rolli ka tööandjatele omane ahnus, kes ei raatsinud eestlastest töötajaskonnale (kes mujal maailmas väga hinnatud on) väärilist tasu oma töö eest maksta, sundides neid võõrsilt inimväärset elu otsima. Mis muidugi võimulolijaid ei kottinud. Nüüd survestatakse tööandjate poolt riiki, et lastaks sisse tööorje Ukrainast, kuna tööjõust olevat puudus, nagu meedias hädaldatakse.
Valimisteni on jäänud veel viis kuud ja Brüsseli rahvusriikluse vastast agendat toetavad Eesti võimutsejad jõuavad selle aja jooksul piisavalt oma rumalust ja halvasti varjatavat vaenulikku suhtumist eesti rahvusesse veel küllaga demonstreerida. Pealegi ei saa EKRE kohta mingeid suuremaid konkreetseid möödalaskmisi ette heita, sest erinevalt kartellipoliitikuist ei ole konservatiivid võimul olnud ja millegi eest pole neil vastutada.
Seega võiks oma loo pisut küüniliselt lõpetada omaaegse antikommunistliku Poola ametiühingukoondise Solidarność hüüdlausega: “Mida sitem, seda parem!”

Kirjutis väljendab autori isiklikke arvamusi.

Allikas: http://objektiiv.ee/rumaluse-vastu-ka-jumalad-voimetud/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP