RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 16. september 2012

Lugu koolisööklast: poiss, kes tahtis ühepajatoitu taskus koju viia

Delfi Rahva hääl
Lugu koolisööklast: poiss, kes tahtis ühepajatoitu taskus koju viia
Foto: Hendrik Osula
Nagu igal teiselgi päeval, on ka täna koolisöökla täis kilkeid, naeru ja rüselemist. On neid, kes rõõmustavad lihtsalt vähe pikema pausi üle. On ka neid ja mitte vähe, kellel süljenäärmed töötavad juba mitu eelmist tundi.
Korisev kõht pole tunnis parim kaaslane. Ning kui väikesele hajevil mõtetega ilmakodanikule tunnis õige vastus kohe meelde ei tule, küsib õpetaja, et kas tal on ”suu vett täis”. No tegelikult ju ongi, otseses mõttes. Väikemees unistab nimelt priskest võileivast, sellisest kahekäe omast, vorst kaks korda paksem, kui saiaviil. Jah, sellisest hommikueinest võib poiss vaid unistada. Paraku oli tema ainus amps linnupetteks leivaviil, millel kirme margariini peale tõmmatud. Et süda vesiseks ei läheks, raputab asine mehehakatis sinna tavaliselt ka pisut soola.
Paraku ei jagu sellest kauaks, juba peale teist koolitundi hakkab mehepoja kõhust kostma kummalist mürglit. Pole siis ime, et tema lemmiktunniks koolis on söögivahetund.
Vastupidiselt paljudele teistele, ei häiri teda isegi juba uksel vastu tulev spetsiifiline lõhn. Täna on menüüs nimelt ühepajatoit. Teadagi, paljud lapsed ei salli keedetud porgandit, kaalikast rääkimata. Aga järjekord on ikkagi üsna pikk. Hea, et korv leivaviiludega on kohe esimesena käeulatuses. Pisut häbelikult ringi piiludes, pistab poiss taskusse mõned palad. Hea koduteel nosida. Ja kuna kõht on ikka väga tühi, ampsab ta ka kohe mõne ampsu  leevenduseks.
Kuiva leiba suus nämmutades, vaatab väikemees teisi järjekorras toimetajaid. Ei mõista ta, kuidas küll mõned lapsed saavad-julgevad praest loobuda. Ja isegi magustoidu, milleks on täna kohupiim kisselliga, peale kirtsutavad nad nina! Ta ei saa aru, miks see temast aasta vanem, muide, imeilus tüdruk, poisi salajane unistus, oma portsust loobub. Ta ostab hoopis energiajoogi ja saiakesi. Oma raha eest!
Poiss vaatab ja püüab meenutada,mis maitse on kreemisaial. Seda, kuidas see kummaline “võlujook” ka mekib, ta muidugi ei teagi. Aga teistelt küsida ka ei julge.
Huvitav, kas see tüdruk sööb ka kodus hommikuti vaid paljast leiba soolaga. Või parematel päevadel eelmise päeva praetud makarone? Ega vist. Aga poisis ei tekita see ei viha ega kadedust. Tema maailm on selline, ta on sellega harjunud ega pea viha. Lihtsalt vahel, eriti, kui telerist nii ahvatlevad reklaamid tulevad, tahaks ka teada. Ikka seda, kuidas need asjad küll mekivad.
Üks unistus on poisil eal koolsööklas veel. Ta tahaks olla juba suur. Selline, nagu need kümnenda klassi poisid seal eespool. Sest nemad julgevad küsida sõbra poolt hüljatud portsu endale. Ja see topeltports seal taldrikul on nii ahvatlev, peaaegu, nagu ilus unistus. Küsiks ka!?
Kui poisi järjekord lõpuks toidujagajani jõuab, vaatab ta aga häbelikult maha. Ei küsi ta midagi. Võpatab hoopis hirmunult, kui söögitädi talle vaikselt ütleb, et tulgu ta peale tunde sööklast läbi. Punastades otsib väikemees vaba koha, tühi kõht on häbist suurem. Toitu ahmides kummitab peas paraku vaid üks mõte. Miks ta siia kutsuti? Kas tõesti märgati, et ta leiba võttis? Kas ta on nüüd varas?
Terve ülejäänud koolipäeva on poiss mures ja hajevil. Viimase tunni lõppedes seab raske südamega sammud söökla poole. Seistes juba tegelikult suletud söökla ukse taga, ei taha käsi kuidagi linki vajutada. Ometi ta teeb seda ja piilub sisse. Kohe kergem hakkab, kui näeb, et seal on teisigi. Nii tema klassist, kui ka nooremaid. Ja nad kõik vadistavad rõõmsalt ning istuvad koos söögitädiga laua ümber.
Meie väike tuttav mehehakatis läheneb pea maas häbelikult lauale. Suur on tema üllatus, kui söögitädi, kes talle millegi pärast vanaema meenutab, ta istuma sätib ning magustoidu kausi lähemale lükkab. Küsimusele, et ehk tahab poiss ka soojendatud lõunast ühepajatoit, noogutab ta vaid vastuseks pead. Täis suuga ei ole ju viisakas rääkida. Ja suu on tõesti tegevuses, samal ajal, kui silmad söövad juba järgmist portsjoni. Ainus,millest poisil tol hetkel kahu on, on see, et toitu ei saa taskus kaasa võtta. Aga oma mõttes ta lubab, et õhtused praekartulid jätab ta väikesele õele. Ei söö kohe suutäitki, sest õekesele maitsevad need ju nii väga.
Lõpuks sätib kamp rüblikuid end koduteele. Kõik saavad kaasa sooja kalli ja pai söögitädilt. Rõõmsalt sädistades lahkuvad nad sööklast ega märka, kuidas memm pühib vaikselt põselt pisara. Sest nemad ei muretse veel homse pärast ega ka mõista, et tühi kõht on suurem probleem. Mitte ainult koriseva kõhu omaniku mure.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=64915510

__________________
Eestis elab praegu ligi 50 000 nälgivat last, kellest vaitsus eriti ei hooli.
M.I.

1 kommentaari:

Anonüümne 16. september 2012 13:26  

Vaikse sõja ja sotsiaal inseneerluse viljad annavad end ka veel 20.a peale tänaseid sündmusi tunda. See pole ei esimene ega viimane oma taoline lugu.
Mõeldes,millised inimesed kasvavad neist,kes jäetakse nii oma riigi,vanemate kui ühiskonna poolt jumala armust elama ning kasvama.Tekib küsimus,et kas lääne tsivilisatsioon ei ole juba praegu end oma topeltmoraali ja silmakirjalikkusega nurka mänginud?
Siin ma näen ka ohtu,et neid näljast ja vaesusest kurnatuid hakkab teine seltskond enda tarbeks ära kasutama ja võimurite vastu ükskord üles ässitama. Ah,et kellega tegu? Mõelge nüüd ajaloole ja vaadake,mis on toimunud ühiskondadega,kus riik on rahvast võõrdunud absurdsuseni.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP