RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 20. september 2012

VABAMÕTLEJA: Demokraatia asemel oleme loonud reflektoorselt toimiva ühiskonna

Autor: Einar Eiland
Refleksidele rajanevale ühiskonnale on omane olukord, kus inimene ja sellest tulenevalt ühiskond suudab vaid teataval kindlal viisil reageerida väliskeskkonna mõjudele. Aja möödudes muutub aga sõnumite arv sedavõrd suureks, et suudetaksegi vaid reageerida, mitte luua, areneda ega realiseerida lahendeid, sest mõttest ja sellele järgnevatest tegudest ollakse võõrdunud. See võimaldab isegi ebanormaalsusi hakata aegamööda pidama kultuuriruumi vältimatuks osaks. Selles ühiskonnas on tähtis kuvand mitte sisu, sest sisu järgi nõudlus puudub; reflektoorselt saab reageerida vaid kuvandile. Säärasele ühiskonnale on omane, et siseriiklikud arenguvisioonid asendatakse välisriiklikega. Peamine et see looks kindlustunnet, sest väljastpoolt tulev on näiliselt läbiproovitud ja seega usaldusväärne.
See sisendab kindlustunnet – sest teised kirevad ka! – ja nii tuntakse ennast seotuna kultuuriruumiga. Reaalsuses aga kaugenetakse kultuurist kui kogemuste kogumist ellujäämise eesmärgil, sest kogemusi küll saadakse, kuid kultuurilise jätkusuutlikkusega neil side puudub. Nõnda pannakse alus pseudokultuurile ja ilma kodu ning maata ühiskonna arengule.
Kui ühiskond rajaneb reflektoorsetele alustele, siis programmeerib see toimima kui Pavlovi kukk, oleks vaid eestkirejaid kellest lähtuda. Kogu ühiskonnasüsteem allutatakse aga kirikukorrale omastele toimimisreeglitele, kus käilakujud regulaarseid kõnesid peavad, kuid retoorikaks see paraku jääbki, sest kui vaadata meie madalat sündivust, palkasid ja vaimunõtrust, siis peale kiremissüsteem enam muud ei võimaldagi. Tagajärgede sobivust siinse kultuuriruumiga ei küsi aga keegi, ainus mida teada võime saada on protsesside paratamatus, kuid ilmselt ei teadnud ka Pavlovi kukk seda, miks ta kirema pidi. Tähtis oli see, et ta kiremine toimuks teatavate märguannete peale. 
Ühiskondlikud muutused leiavad reflektoorses ühiskonnas aset vaid siis, kui  ühiskonna arengupeetus muutub väljakannatamatuks. Kuid isegi selle väljakannatamatuse äratundmine muutub probleemseks, sest see ei ole reflektoorne tegevus vaid analüüs. Reflektoorsus toob omakorda kaasa ühiskonna ressursikaod seda nii elavjõus, mateerias kui rahas ning sellega kaasneb ühiskonnanormide lõhkumine. See soodustab veelgi ühiskonna otsustusvõime asendumist reflektoorse käitumisega, kus poliitilist sooritusvõimekust hinnatakse selle järgi kui palju rahvast suudetakse ühe või teise indikaatori ilmnemisel enda taktikepi järgi kirema panna. Tulemuseks on, et kogu ühiskond hakkab toimima reflektoorsetel, mitte intellektuaalsetel alustel ja jällegi jõuame vastava „kultuuriruumini“.
Sellele reflektoorsele ühiskonnale on omane, et ühiskonnas toimuvad protsessid toimuvad olenemata ühiskonna tahtest või soovidest. Selles ühiskonnale on tähtis, et tuleb toimida nii nagu enamus. Peagi kinnistub see kui ainus õige käitumisvorm. 
Reflektoorse ühiskonnamudeli levitamine on lihtne, seda saab teha läbi žestide, raamatute, ajalehtede, kõnemaneeri või mõttemaneeri. Selleks saab omakorda edukalt kasutada kaasaegseid kommunikatsioonisüsteemi vahendeid. Reflektoorne ühiskond levib kui viirushaigus või laulupidu, millest kõik peavad osa võtma. Sellele ühiskonnale on iseloomulik, et ühiskonnas on valdavaks, hirm tuleviku ees, mida kinnitavad ka vastavad sotsioloogilised uuringud. Selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et kiremise äraõppimine ei tähenda veel olukorrast arusaamist ega lahendusvõimekust. Seda indiviidi kui ühiskonna tasandil. Hirmu peamiseks põhjuseks on seega ümbritsevast arusaamise puudumine, sest on õpitud elama reflektoorses maailmas. Kuni selleni, et kui keegi takti ette ei löö siis puudub ka arusaamine toimuvast. Takti löömine sisendab aga turvatunnet ja traditsioonide jätkumist ning seega  kindlustunnet. Ühiskonnas lavastatakse protsessid nii, et tähtis on stabiilsus mitte etenduse sisu ja protsessi areng. Kuni selleni et võimaldab eestkirejatel keskendudagi vaid kiremisele ja seega vabaneda igasugusest tegevusest ja vastutusest. Seega muutub reflektoorses ühiskonnas võimu funktsioon. Tema ülesandeks on loosung-religioosse mitte teadmistepõhise ühiskonna arendamine, mida kinnitab aina laienev ääremaastumine.
Reflektoorsele ühiskonnale on omane, et kõrgetel ametikohtadel olevad inimesed peavad oskama kireda nagu Pavlovi kukk, mitte omama erialalisi teadmisi või juhiomadusi. Teadmiste puudumine, et olukorrast aru saada ja lahendada, ongi hirmu leviku allikas, sest teadmatus ei võimalda olukordi õieti lahendada. Ning rahvas õpib igast järgmisest otsusest rõõmu tundma selle üle, et „hea et niigi läits“ ja „oleks võinud oluliselt hullemini minna“. Peamiselt tähendab see hirmu tuleviku ees ja see kinnistub juba lapsepõlves.  Kui tulevik puudub langeb ka ühiskonna üldine haridustase ja toimetulekuvõime. 
Isegi rahvavõimu aluseks peetavaid debatte peetakse selles ühiskonnas nii, et debatti peavad vaid väljavalitud ja ülejäänute ülesandeks on Pavlovi kuke kombel reageerida. Nii hakkavadki teatavad protsessid reflektoorses ühiskonnas teatava intervalliga korduma ja ühiskond on selle üle õnnelik, sest saab tuua reflektoorseid paralleele möödunuga. Samas on äratundmina aga ainus rõõm, sest sügavamaid seoseid ei võimalda reflektoorsus enam ära tunda.
Veelgi võikam on fakt, et poliitiline tasand on avastanud, et reflektoorset ühiskonda saab väga edukalt demokraatia pähe esitleda, sest kõik avaldavad kooris „enda arvamust“. Kuid siiski avaldavad ja see on juba demokraatia ilming. Ühelt poolt avaldab arvamust rahvas, et palgad on madalad ja teiselt poolt võimuesindajad, et tegemist on paratamatusega. Nii sumbubki võimaliku lahendi leidmine teadmatusse. Ainuke asi mis selles ühiskonnas puudub, on arengudebatt ja avatus uutele arengutele, sest see on uudne ja võõristav. Kui täpsem olla, siis puuduvad selle debati ja arengu järgi nii vajadus kui ka sooritusvõimed, sest ühiskonnale on tähtis Pavlovi kuke kombel reflektoorselt kireda, mitte ühiskondlikest protsessidest aru saada ja laheneid pakkuda ning veel vähem realiseerida, sest sellega kaasneb ka vastutus. Võimueliidi tegevuseks reflektoorses ühiskonnas on aga pühakirjatekstide vorpimine mitte arengute tagamine. Pühakirjateksti saab kasutada ühiskonna reflektoorseks suunamiseks ning et see paremini usutav oleks, tuleb need   ühispalvustega kinnitada. Nii luuakse sõnum millele rahvas suudab jällegi vaid reflektoorselt reageerida – stiilis meeldib, ei meeldi.
Seega ei ole tegevusjaotus eesmärgiks. Edasine on aga võimuriituse küsimus, kuidas need seadused ühiskonda peksta. Nii ongi meie poliitpartorgia tagajärjel kujunenud ebaõnnestumiste jada, mida ühiskond reflektoorse eksistentsimudeli tõttu korrale kutsuda ei suuda. Kuni selleni, et eliidi korralekutsumine ei kuulu enam kultuuriruumile omaste tegevuste  hulka.

1 kommentaari:

Anonüümne 20. september 2012 21:48  

Pilt on väga tabav loole 5/5!

Vaatamiseks mitme osaline video:
http://www.youtube.com/watch?v=1BQGa22QlYE

Meid juhitakse läbi salajaste kokkulepete ja kabineti valitsuse tasandil. Avalik demokraatia on vaid suitsukate tegelike plaanide varjamiseks.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP