RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 21. september 2012

Tunnistagem, et homoseksuaalne käitumine on ebatervislik

David van Gend - 20.09.2012

Organisatsiooni Australian Christian Lobby juhataja Jim Wallace sattus hiljuti avaliku kriitikarahe alla, sest ta väitis ühe debati raames, et homoseksuaalselt käituvate inimeste elustiil on vähemalt sama ebatervislik kui suitsetajate oma. "Suitsetamine lühendab inimese eluiga keskmiselt 7 kuni 10 aastat, mistõttu õpetame koolis lastele, et nad peaksid suitsetamisest hoiduma. Peaksime aga endile aru andma, et homoseksuaalne eluviis kätkeb endas samu probleeme."

Need tähelepanekud põhjustasid th ka Austraalia peaministri vihapurske. "Võrrelda suitsetamisest põhjustatud terviseriske paljude homoseksuaalsete austraallaste eluraskustega kaasaegses ühiskonnas on südametu ja vale," väitis Julia Gillard. Alljärgnevalt kommenteerib dr David van Gend kõnealust konflikti näidates ära, et meeste omavaheline seksuaalne läbikäimine on mitte igati tervslik seksuaalsuse variatsioon – nagu homoaktivistid tavatsevad väita –, vaid vägagi tervist kahjustav.

Ka praegu Eestis aset leidev arutelu homoseksuaalsetele liitudele seadusega perekonna staatuse omistamise kohta ei tohiks eirata tõde homoseksuaalse käitumise kohta.

* * *

Vasakpoolsed teavad, kui suur võit on nende haardeulatuses: iga seadus, mis määratleb abielu õiguslikult ümber, kutsub mitte-diskrimineerimise seadustele tuginedes esile uue abielu definitsiooni kultuuris laiemalt ning viib sellega 60-ndate seksuaalrevolutsiooni lõpule.

Just seepärast on organisatsiooni Australian Christian Lobby (ACL) juhataja Jim Wallace püüdnud aidata inimestel teadvustada, et homoabielu seadustamine viib paratamatult nende lapsevanemate südametunnistuse vabaduse allasurumiseni, kes ei nõustu koolides homoseksuaalse käitumise propageerimisega (isegi, kui seda nimetatakse "alternatiivsete seksuaalsete identiteetide tutvustamiseks" vms-ks).

Eelmise aasta detsembris kirjutas Wallace: "Kui meie koolid teevad pingutusi heidutamaks lapsi suitsetamast, sest see lähendab inimese eluiga keskmiselt 7 kuni 10 aastat, siis kuidas me saame ausameelseks jäädes õhutada praktiseerima elustiili, mis lühendab meeste eluiga keskmiselt vähemalt kaks korda enam?"

Kui Wallace tegi sarnase sisuga avalduse eelmisel nädalal roheliste partei juhi Christine Milnega peetud debatil, siis esitasid rohelised tema peale Inimõiguste Komisjonile kaebuse. Peaminister Julia Gillard tühistas reaktsioonina oma esinemise ACL-i korraldatud konverentsil, kus ta pidi iroonilisel kombel rääkima teemal "religioosne vabadus sekulaarses ühiskonnas".

Wallace esitatud väidetel on aga tugev faktiline alus. 2009. aastal raporteeris üks homoseksuaalselt käituvate inimeste lobby-grupp, et regulaarselt meestega seksuaalselt läbikäivate meeste eluiga on keskmisega võrreldes ligi 20 aastat lühem (vt lisaks samateemalist artiklit "HIV remains a gay disease" homoseksuaalse suunitlusega portaalis The Washington Blade). 2008. aastal avaldati maailmakuulsas meditsiiniajakirjas Lancet uurimus, mille kohaselt on noortel HIV-positiivsetel meestel ka parimast meditsiiniabist hoolimata keskmisest ca 17 aastat lühem eluiga. Samas on HIV/AIDS Austraalias endiselt ülekaalukalt just homoseksuaalselt käituvate inimeste probleem – Wallace osundas korrektselt Kirby Instituudi tuvastatud asjaolule, et enam kui 80% uutest HIV/AIDS-i juhtumitest Austraalias ilmnevad "meestega seksuaalvahekorda praktiseerivatel meestel".

Miks siis püüavad nii mõnedki seadusandlike kogude liikmed institutsionaliseerida sellist käitumist abielulisena, olgugi et see on nii meditsiiniliselt kui ka moraalselt sedavõrd problemaatiline?

Eeldatavasti heast tahtest kantud poliitikud tunnetavad teatud paratamatust ennekõike kolme punkti osas: nad usuvad, et seksuaalne atraktsioon oma soost inimeste suhtes on kaasasündinud ja muutumatu isikuomadus, mida see aga ilmselgelt ei ole; nad arvavad, et homoseksuaalsete kalduvustega lapsi kiustakse enam kui teisi lapsi, hoolimata suurepäraste uuringutega kinnitust leidnud tõsiasjast, et see ei vasta tõele; ja mis ehk peamine: nad usuvad, et peamiselt AIDS-i ja enesetappudega seonduv keskmise eluea lühenemine on tingitud ühiskonna "homofoobsusest" ning et nn homoabielu seadustamine on vajalik homoseksuaalsete kalduvustega noorte inimeste vaimse tervise toetamiseks.

Samas on nt University of Western Australia professor Rob Cover tuvastanud oma uuringutega, et "abielu õigusliku määratluse ja GLBTIQ noorsoo tervise ja heaolu suhe on märksa keerukam ning on oluline mitte eeldada, et seadusandlikud muudatused toovad iseenesest kaasa kõnealuste noorte enesetappude arvu languse".

Päris kindlasti ei langenud enesetappude arv mitmeid aastaid pärast seda, kui nn homoabielu seadustati Kanadas ja Massachusettsi osariigis USA-s.

Minu tähelepanekud võimaldavad väita, et pinged, mille all noored homoseksuaalselt käituvad mehed kannatavad, on pigem seesmist kui välist laadi: teatud äratundmine, et sügaval sisimas on midagi läinud väga valesti; depressiivsus, mis kaasneb oma seksuaalse käitumise tunnetamisega kompulsiivsena (sunduslikuna); lahenduseta viha, kus oma seksuaalset segadusesolekut nähakse lapsepõlves või noorukieas esinenud lähedase inimese poolse ärakasutamise tagajärjena.

Süüdistada kõigis homoseksuaalse kalduvusega inimeste hädades "homofoobset" ühiskonda tähendab ka selliste inimeste kannatuste trivialiseerimist, keeldumist neid kannatusi tõsiselt võtta. Sellega seonduv väide, et parlamendid peavad seadustama nn homoabielu või kandma vastutust homoseksuaalselt käituvate inimeste enesetappude eest, on lihtsalt narrus. On absurdne pöörata ühiskonna aluseks olev institutsioon pea peale – koos kõige sellega kaasneva kahjuga, mh lastelt õiguse võtmisega omada nii ema kui ka isa ning lapsevanematelt õiguse võtmisega suunata oma laste moraalselt kujunemist – justkui see oleks käsitletav psühhoteraapilise aktina depressioonis vaevlevate inimeste suhtes. Tarvis on hoopis professionaalset abi ning inimlikku hoolivust, mida nn homoabielu seadustamine ja homoseksuaalse käitumise käsitlemine koolides terve seksuaalkäitumise variatsioonina endast mitte kuidagi ei kujuta.

David van Gend on perearst Toowoombas, Queenslandis, ja Austraalia Abielu Foorumi president. Artikkel avaldati algselt 14. septembril ajalehes The Australian.
Vt seonduval teemal:

Allikas: http://www.decivitate.ee/?go=index

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP