RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 24. september 2012

VEIKO RÄMMEL: KAS SOTSIAALTÖÖTAJA VÕI KLIENDITEENINDAJA?

Veiko Rämmel
Alltoodud lõik demonstreerib ilmekalt Eesti sotsiaalsüsteemi ehk siis selle olemust. Lühidalt, sotsiaaltöötaja on klienditeenindaja ja abivajaja klient.

Olen selle küsimusega palju kokku puutunud ja ka teemast kirjutanud. Isegi peale Tartu Postimehe lugu ei ole keegi huvi tundnud, ning jalutu mees elab edasi telgis.
Tartus Rahu tänav 8 maja õues asub telk, milles on terve pika suve elanud jalutu mees Enn.
Ma tean seda meest ja olen ka kokku puutunud. Jah, ta on õnnetu, jah tal puudub minu hinnangul elutahe, jah ta joob kah. Selline "aitamine" nagu paistab Tartu Ropka piirkonna sotsiaalklienditeenindaja (minu termin) Marju Tarkuse sõnadest aga ei aita kedagi, kindel mis kindel ja näha kirjeldatavast näitest.
Tartu asutuse Varjupaik sotsiaalmajutusteenuse sotsiaaltöötaja Katrin Kotšergina ütleb Ennu nime kuuldes, et ta teab, kellest jutt. Ennul oli nende juures õnn saada päris omaette tuba. Elekter, vesi, teler, voodi, voodipesu, öökapp, tool, laud – kõik oli olemas. Aga kord on seal sotsiaalmajutuse poole peal range.
Kui inimene saabub õhtul rohkem kui 0,4-promillise joobega või püüab alkoholi kaasa tuua, siis see on korrarikkumine. Ennul oli kirjas kuus sellist rikkumist. «Tavaliselt me lõpetame lepingu kolme rikkumise järel,» ütleb Kotšergina. «Me tulime talle isegi vastu!»
Mis saab?
Ropka piirkonna sotsiaaltöötaja Marju Tarkus ütleb, et Enn teab väga hästi, kust teda leida. Enn ise on veendunud, et Lubja 7 majja tema minna ei kavatse ja jutul lõpp.
Mis aitaks?

Julgen pakkuda, et alustada tuleks süsteemi muutmisest ehk suhtumise muutmisest. Seni kuni abivajaja on klient ei muutu midagi. 
Riik ja KOV pakuvad abivajale teatud tingimustel peavarju (0,4 promilli!), kristlikud abiorganisatsioonid (Päästearmee ja Tartus Pauluse Kirik) süüa. Kuid hingehoid? See viimane oleks too, mida õnnetu inimene enim vajab. Paistab, et Eesti sotsiaalsüsteem on senini arvamusel, et inimene on hingetu olend ja kui lobi ees ja kate peal, siis asi on korras. 
Teinekord piisaks lihtsalt kuulamisest ja heast sõnast, pluss suunamisest. kuid jah, kes maksab sellise töö eest? Sest töö see on ja kusjuures ränkraske tegijale. Tean millest räägin, sest olen proovinud.
Meie sotsiaaltöötajad näivad juhinduvat Stalini motost - ei ole inimest, ei ole probleemi. Järelikult mida rutem kooleb seda parem, nii ametnikule kui süsteemile.
 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP