RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 5. juuni 2014

Kui inimsõbralik on Eesti maksusüsteem?



Andro Roos

Aeg-ajalt ilmuvad ajakirjanduses ülevaated sellest, kui kõrge on Eesti maksukoormus. Suuremad meediaväljaanded on erinevatele uurimustele tuginedes väitnud, et see on 39%-49% sisemajanduse kogutoodangust (SKP). Samuti mainitakse, et võrreldes teiste riikidega ning kõiki asjaolusid arvestades peame olema õnnelikud, et meie kodumaal ikkagi suhteliselt madalad maksud on. Võiks ju olla palju hullem! Tuleb rahul olla!
Kui arvestada, et sotsiaalmaks on 33%, tulumaks 21%, kogumispensioni makse 2%, töötuskindlustusmaks 1,4% + 0,6% = 2% ja käibemaks 20%, siis juba neid maksumäärasid kokku liites saame tulemuseks, et igal Eesti inimesel on maksuameti ees 78% eest kohustusi. Näeme jämedat vastuolu ajakirjanduses esitatud suhteliselt tillukeseks väidetud maksukoormusega. Milline siis on tegelik maksukoormus? Vaatleme seda koos lihtsa näite ning väikeste arvudega.
Ettevõte (riigi juriidilised isikud) maksab inimesele (riigi füüsilised isikud) palka 100 (minu pärast kasvõi miljardit) eurot puhtalt kätte. Ja nüüd vaadakem seda, mida inimene tavaliselt ei näegi ja mille nägemise võimalus talle pähegi ei tule. Lisaks makstud 100 eurole kannab ettevõte maksuametile üle:
töötukindlustusmakse                  5,52 eurot;
tulumaksu                                 26,58 eurot;
sotsiaalmaksu                           43,42 eurot;
ja kogumispensionimaksu            1,32 eurot,
Kokku siis makse maksuametile 76,84 euro eest. Ja pole mõtet rääkida, et see või teine makse läheb tegelikult ettevõtte arvelt – inimene saab 100 eurot ja maksuamet saab 76,84. Ettevõtte palgakulu on kokku 100 + 76,84 = 176,84 eurot ja kui tootlikkus ei suurene, ei saa ka sellest summast rohkem palka maksta. Oleks nagu sellega kõik? Aga ei!
Järgmises vaatuses läheb inimene poodi ja ostab saadud 100 euro eest süüa, söötes ühtlasi riiki käibemaksuga, mis on (100 - 100/1,2) = 16,67 eurot. Pood ja tema manulised saavad kauba eest tegelikult ainult 100 - 16,67 = 83,33 eurot.

Kuid ka see pole veel kõik. Minu kirjelduse esimesse otsa tagasi minnes avastame, et ettevõte pidi maksmise alguseks tekkiva 176,84 euro (tegelikult küll pangateenustasude võrra rohkema) oma kontole saamiseks maksma ära „jumaliku isetekke“ põhise käibemaksu, mis oli antud summalt 35,37 eurot. Nüüd vast alles on üks ring täis saanud. 176,84 eurost erasektori töötajate tööga loodud rahast saab riik 128,88 eurot ehk peaaegu kolmveerandi (72,9%, kui jätta aktsiisid, trahvid ja viivised välja) millest 35,37 eurot peab olema eelmise perioodi jääk või kui eelmist perioodi ei olnud, siis lihtsalt „tekkinud“ osa.
Märkus võimalikele vastuargumentidele. Riik saab ka 176,84 eurolt, mis ettevõte enne palga maksmist käivet tegi, käibemaksuna - see on fakt. Aga see on selles mõttes problemaatiline, et osa käibemaksu saaks ettevõte tagasi hankekulude pealt. Antud juhul neid küll polnud, aga samas pole toodud kirjeldus ka päris realistlik ning ma usun, et see 72,9% on teoreetiliselt "ülekohtune" isegi praeguse korra suhtes. Ent tõdegem - mõttekäik on põhimõtteliselt õige!
Järgmisel kuul on erasektoril palkade maksmiseks 47,96 eurot. Korrates eeltoodud kirjeldust, alustades ja lõpetades käibemaksuga, kugistab riik sellest summast mõnuga esmalt ettevõttelt palgamaksudena 20,84 eurot ja siis töötaja netopalgalt (27,11 eurot), kui ta poest sisseoste tehes tarbijaks muutub, käibemaksuna 4,52 eurot.

Kolmandal perioodil ehk kvartali viimasel kuul, on erasektoril kasutada eelmise perioodi 47,96 eurot miinus maksudeks läinud 25,36 eurot, seega tervelt 22,6 eurot. Ettevõte maksab töötajale palka 12,77 eurot ja maksuamet saab käibe- ja palgamaksudena kokku 11,96 eurot.
Neljandal kuul on erasektoril raha alles vaid 10,64 eurot. Palka saab maksta 6,02 eurot, maksuamet maksu 5,02 eurot. Viiendal kuul on erasektoril raha alles 1 euro, millest maksudeks läheb 0,52 eurot ja erasektorile jääb kuuendal kuul palkade maksmiseks 0,48 eurot. Kuuendal kuul läheb maksudeks 0,26 eurot ning seitsmendasse kuuse palkade maksmiseks 0,23 eurot. Seitsmendal kuul saab töötaja palka 0,13 eurot, palgamaksudeks läheb 0,1 eurot ja käibemaksuks 0,02 eurot. Kaheksandal kuul saab töötaja palka 0,06 eurot ja maksuamet vennalikult samuti 0,06 eurot. Üheksandal kuul on töölise palk 0,03 eurot ning maksuamet 0,02 eurot.
Kümnendal, üheteistkümnendal, kaheteistkümnendal kuul ja edaspidi jäävadki jõuvahekorrad selliseks: töötaja saab palka 3 eurosenti ja maksuamet maksu 2 eurosenti. Saabunud on rahu ja stabiilsus!
Kõik see ilus arutelu kehtib aga vaid tingimusel, et vahel pole panka, mis võtab intressi ning kui ei ole muid kulusid peale söögi, kui ettevõte ei taha kasumit ning kui riik ei tee inimesele vahepeal trahvi, ei võta kütuse-, tubaka- ega alkoholiaktsiisi, mis jätab töötaja ilma sellest viimasestki kolmest eurosendist. Võib aga küsida, mis saab siis maksurahast? Tuleb see ju läbi riigieelarve kodanikule tagasi? Ei tule. Õige vastus on: maksuraha „kulub“ ära, sest raha rahasisaldus on väike.

Elu- ja töökindel oleks vaid niisugune rahanduskord, kus raha antakse keskpangast käibele tegeliku töö tagatisel igale inimesele vaid niipalju, kui palju suudab see inimene anda oma tõestatud ja kasuliku töö panust ühiskonna arengusse. See aga nõuab ühiskonna arengule eelkõige selget eesmärki. Täna näikse eesmärk olevat krabada palju, õgida palju ja sellest tulenev kolmas tegevus, mille pärandame järeltulevatele põlvedele.
Ülalkirjeldatud raha käibele toomise põhimõtte juures saab juba raha käibeleandmise hetkel suunata teatud protsendi sellest ühiskonnaeluks vajalike hoobade ülalpidamiseks. Ja kui kirjeldatud ühiskond on veel sotsiaalselt õiglane ega jaga raha tiitlipõhiselt, siis tõenäoliselt suunatakse sellest ühest maksukesest laekuv raha tagasi ühiskonnaliikmete ühishüvesse, et need veelgi loovamalt edasi saaksid töötada. Rõhutan: kirjeldatu ei ole eesmärk vaid on pelgalt vahend eesmärgi poole liikumiseks. Mis aga on ühiskonna, hõlmaku see või tervet planeeti, eesmärk, sellest võiks iga mõtlev lugeja oma kaastööga teada anda.
Minu jaoks on riigi eesmärk kodanike õnn, õiglus, õigus ja vabadus, mis on kaitseks riigi sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis omakorda peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Vabadus üksikisiku tasandil tähendab õigust ennast loovalt teostada. Täna on see aga võimatu, sest riik, mis peaks olema kõigi kodanike ühistu, on toppinud oma vargakäe sügavale inimese taskusse. Rõhumisega on loovust saavutada raske. 



4 kommentaari:

Anonüümne 5. juuni 2014 12:27  

Maksuvabamiinimumi tuleks ka arvesse võtta ja otseseid ning kaudseid makse ei saa niimoodi kokku liita. See annab väära tulemuse. Aga maksukoormus on meil suur, kuskil 60% kogutulust.

Anonüümne 5. juuni 2014 16:57  

Kurb kui rahvuslased ilma kriitikameeleta avaldavad oma ametlikul kodulehel - propagandalehel - kontrollimata sisuga artikleid.

Niivisi võib jääda mulje, et rahvuslased tahavad end rahva silmis täis sittuda.
Aga nad ei taha ju?

Palun tehke otsing andro roosi kohta netis ja lugege tema poolt avaldatud artiklite või intervjuude kommentaare. Saab lõbus lugemine olema.

Anonüümne 5. juuni 2014 22:57  

https://www.youtube.com/watch?v=jLemqmva2Zg
sellist kala söövad eestlased

Matti Ilves 6. juuni 2014 10:49  

Anonüümsele teadmiseks, see pole siin mingi rahvuslaste ametlik koduleht, vaid lihtsalt ühe rahvuslase blogi.
Lubage ka tähendada, et ma pole teie räige kriitikaga nõus. Mõnel väliskapitali teenril on ikka väga raske taluda, et Tartu Hoiu-laenuühistu tegutseb Eesti huvides.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP