RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 27. juuni 2014

Olgem sõbrad, aga jäägem isiksusteks!



Demokraatia on enamuse võim vähemuse üle ja tema kõige suurem vaenlane on kollektiivne lojaalsus ehk eesti keeli rühmaustavus. Alustamata targutust rühmaustavuse, demokraatia ning patriotismi seoste üle, vaatame lähemalt, kuidas „ustavad“ meid ohustavad.
            Inimese omaduste hulgas on soov võita. Ja kui ise võita ei suudeta, siis soovitakse olla vähemalt võitjate poolel, väljendades võitjale oma ustavust või ehk pigem „ustavust“, sest tänane võitja võib olla homne kaotaja ning siis tuleb ju väljendada „ustavust“ temale, kiruda oma kannatusi eelmise võitja all jne. Niisugust tegevust kutsutakse viisakas seltskonnas konformismiks, ausate hulgas aga reeturluseks, mida ei saa iial põhjendada muu kui omakasuga, sooviga olla „pirukale“ lähemal.
Kujutame ette 101 inimese hääletamist mingi olulise probleemi üle, mille tulemusel sünnib häältejaotus 51/50. Kas nii jääbki? Saadame reporteri kontrollima ning saame teada, et… jäärapäiselt ja solvunult kinnitavad oma otsuse õigsust vaid alla jäänud grupi ladvikusse kuuluvad isendid, ülejäänutest suur hulk aga väidab, et nii ongi õigem ja nemad ainult juhtkonna survel jne jne. Tegelik jaotus, mis tekib, võib olla hoopis 76/25. Kas see on nüüd õige? Ei ole, sest ka võitnute grupis oli sama olukord, kus 25 inimest hääletas „kohusetundest“. Nüüd võiks küsida, et miks siis need grupid kohti ei vaheta? Ja vastata, et isegi kui vahetaksid, ei muutuks sellest midagi – julgust oma arvamust väljendada neil tegelikult pole ega tule! 
Samuraid põlgasid vääritut elu ja ütlesid: „Samurai elu ei mõõdeta pikkusega.“ Jäägu see lause lugejale mõtteaineks.
Võõrsõna „konformism“ tähendab muganemist, sotsiaalsete standarditega kohanemist, nende järgimist ning seostub otsesemalt kohanemisega sotsiaalsete ja ideoloogiliste nõuetega, mida millegipärast nimetatakse ühisteks väärtusteks. Või teiste sõnadega: inimene allub grupi survele, loobub oma tõekspidamistest, püüab elada, mõelda ja toimida nii nagu „kõik teised“.
Konformismi põhijooned on sisendatavus ehk siis pime usk „kõrgemalt poolt“ öeldusse või kellegi vahendatusse, emotsionaalselt surnud seis (a´la „See on poliitiline nali, mina ei naera!“), alaväärsustunne („…ah, mis mina väike inimene…“ või „…mida meie siin suudame…“) ja muidugi mure teiste heakskiidu või hukkamõistmise pärast („…mida teised arvavad?!“ ja „…kui kiidavad, siis äkki ülemusele ei meeldi…“).
Konformism on seda tugevam, mida rohkem on grupis liikmeid; siit ka massipsühhooside ajuvaba võimsus, kus massis olles usutaksegi oma tegevuse õigsusse. Näiteid võib tuua möödunud sajandi Saksamaalt meie laulva revolutsiooni või aprillimässuni. Ega siis George Carlin asjata öelnud: „Ärge kunagi alahinnake hulkadesse kogunenud rumalate inimeste ühist jõudu!“
Konformism kasvab välja püüdest olla tubli, toimida õigesti ja toetuda seejuures teiste antud normidele. See on orja püüd olla tubli oma peremehe silmis. Siia lisandub püüd meeldida oma kaaslastele või ehk hirm nendeltki tappa saada; mängu tuleb nüüd juba reeturlus mõlema poole, nii peremehe kui kaaslaste, suhtes. Ja siia vundamenti kuulub ka püüd saada peremehelt tasu sobiva käitumise eest ja vältida karistusi ebasobiva käitumise eest; seda juba nii peremehe kui kaaslaste suhtes. Ja katsuge nüüd siia leida koht väärikusele! Ei mahu kuidagi, sest äkki peremehele ei meeldi…
Lühidalt ja kokkuvõtvalt on konformism kollektiivne lojaalsus lärmakale juhtlollile pluss püüd kallutada kaaslasi samale teele ja mõjuda nende hulgas väikese juhina, kelle selja taga on suur peremees. Siia alla käib veel üks meie jaoks uuevõitu kategooria: need, kes kommentaariumites oma õige nime ja näopildi alla niisuguse vurinaga võimutsejatele poevad, et ikka kõik näeksid, kuidas just nemad oskavad „võitjate“ poolel olla.
Olgem siis Ühistu liikmed, aga jäägem isiksusteks ja olgem selle läbi võitjad, et märkame kõiki ebakõlasid, millest võib lojaalse peanokutamise tulemusel välja kasvada oht meie püsimajäämisele! Olgem ausad ja heas mõttes isekad.
Muide, kas teate, mis põhjusel lükati ühes USA kirjastuses tagasi romaani „Loomade farm” käsikiri? Õige vastus on: „Ameerikas on võimatu müüa loomajutte!”

            Toimetus

1 kommentaari:

Anonüümne 27. juuni 2014 13:04  

"Konformism on seda tugevam, mida rohkem on grupis liikmeid; siit ka massipsühhooside ajuvaba võimsus, kus massis olles usutaksegi oma tegevuse õigsusse. Näiteid võib tuua möödunud sajandi Saksamaalt.."

Autori enda poliitkorrektne konformism(kohustuslik sovjetlik ajaloohinnang) tuli ka natuke välja.

Aga muidu hea lugu ühistulehest siin blogis

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP