RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 13. juuni 2014

PAUL TAMMERT: Keda teenib ülikool?


bureaucracy II
Eesti ja ka muu maailma ülikoole reformitakse jätkuvalt: nende õppekavasid ja teaduskondi koondatakse, õppeained pannakse kokku ja nende õpetamiseks kulutatavat aega vähendatakse. Õppejõududelt nõutakse järjest enamate õppeainete paralleelset õpetamist ja seda ajal, mil teadmiste sisu igal erialal muutub ja nende maht kasvab kiiresti.
Kui ma 1994. aastal hakkasin õpetama maksundust Tallinna Tehnikaülikoolis, siis anti mulle selleks 68 kontakttundi. Järgmise kümne aasta jooksul oli mul võimalus õpetada noori lisaks TTÜ-le ka teistes kõrgemates õppeasutustes, kuid igal pool valitses sama trend – kontakttundide arvu vähendati. Ja ametnikud muudkui seletasid, et “õpeta vaid olulist ja unusta kõik muu!” Lõpuks nõudsid EBS’i ametnikud, et kõikide maksundust käsitlevate teadmiste õpetamiseks piisab 16 kontakttunnist. Aeg on raha!
Tänases Eestis ja kogu arenenud maailmas oleme jõudnud tähelepanuväärsesse olukorda: kõikjal domineerivad ametnikud ja elukutselised organisaatorid, kes “loovad korda” … oma huvidest lähtudes. Seejuures pole vahet, kas tegemist on avalik-õigusliku ülikooli või eraõigusliku kasumit taotleva äriühinguga: töö tegija lauale jäävad vaid raasukesed ning tarbija maksab hingehinda. Eelöeldu kehtib ka hariduse osas, kuigi nüüd tasub arved maksumaksja.
Eesti akadeemilisel haridusturul on see protsess jõudnud absurdi. Meie poliitilised ametnikud ning ülikoolide/rakenduskõrgkoolide juhid keelavad hariduse pakkumist väljapool ametlikuks kuulutatud formaati ehk tasuta haridust! Ehk: enam ei saa oma raha eest, eesti keeles Eesti “Vabariigis” õppida.
Ma ei tea, kas põhjuseks on seda maad valitseda tahtva eliidi hirm eestlaste liigse harituse pärast või tuleneb see lihtsalt kõrgeauliste ametnike soovist näidata ülejäänutele, kus on nende koht. Tulemus on igatahes üks – akadeemilise kraadi vaevaga omandanud inimestelt on võetud võimalus jagada oma teadmisi soovijatele ja saada oma töö eest tasu.
Eesti noorte – ja mitte üksnes – hulgas domineerib samal ajal ülalpeetava mentaliteet, mis ilmneb „hea isa“ otsingutes. Ikka ja jälle on kuulda sõnavõtte stiilis, “Ei miks MINA pean seda tegema” või „Miks valitsus juba midagi ei tee“! Üha kasvav hulk inimesi on veendunud, et keegi peaks hoolitsema nende harituse, tööhõive, toimetuleku ja heaolu eest – ilma, et nad ise peaks midagi tegema, s.t ohverdama oma füüsilist ja/või vaimset energiat.
Siinkohal tahaks heale lugejale taaskord meenutada, et selles maailmas ei ole midagi tasuta. Kõik riigi poolt pakutav saab teoks vaid meilt maksudena äravõetud rahade eest, kuid sellest maksurahast kulub üha kasvav osa aparaadi kulude katmiseks.
Kas haridust saaks pakkuda/omandada bürokraatia vahelesegamiseta? Ilma, et keegi kusagil – kes ise millestki aru ei saa – määrab: mida, kui suures mahus, millal ja kellele võib õpetada.
Mida sina – hea lugeja sellest arvad?
Avalda oma arvamus Facebooki lehel: Õppejõud.

Allikas: http://paultammert.wordpress.com/2014/06/13/keda-teenib-ulikool-2/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP