RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 18. juuni 2014

Majandusteadlane Ivar Soone: Eestis valitseb röövkapitalism

,
Arvutus näitab, et tänu maksusoodustustele on firmaomanikel ja -juhtidel Eestis kuni 2,5 korda odavam paljusid hüvesid nautida  kui väikesepalgalisel töölistel. „Kui muudes arenenud riikides on inimelu püha, siis meil on mammona püha,“ mainib majandusteadlane Ivar Soone.
Mis on Eesti majanduse häda, et paljud inimesed ikkagi rikkamaks ei saa, kuigi seda neile kogu aeg lubatakse?
Kui Soome majandus on suunatud võrdsustamisele, siis Eestis vastupidi – rikkamate kapitali kasvule. Seda nimetatakse ka vara- või röövkapitalismiks. Kui muudes arenenud riikides on inimelu püha, siis meil on mammona püha, ja see pole niisama sõnakõlks. Seda loeb otseselt või varjatult välja paljudest seadustest, ning ka ühiskonna väärtused ütlevad sama – sa oled see, mida sa omad. Ja mida rohkem omad, seda rohkem inimene oled. Selliselt koguvadki paljud endale varandust iga hinnaga ja on valmis hambad selle nimel üksteisele kõrri lööma.
Tundub, nagu saaks sama raha eest Eestis üha vähem osta, kui poodi lähed, ja ka sotsiaalpoliitikat pole ollagi.
Valdava osa Eesti inimeste ostujõud ei ole jõudnud isegi kriisieelsele tasemele. Lisaks iseloomustab Eestit lahja sotsiaalpoliitika, töötajate madal turvalisus ning kapitali kõrge kontsentratsioon. Selline olukord käristab lõhet kõrgema ja madalama sissetulekuga inimeste vahel. Pikaajaliselt on see suunatud eliidi tekkele, sest jõukamatel inimestel ja nende lastel säilib oluliselt parem ligipääs nii paremale haridusele kui ka ringkondadele, kus otsustatakse olulisi küsimusi, rääkimata kultuurist, tervishoiust ja muudest võimalustest.
Miks siis rikkad Eestis rohkem „võidavad“, kas asi on maksusüsteemis?
Suurel osal eestlastest ei jätkugi palgast tõesti palju rohkemaks kui elementaarseks äraelamiseks – eluasemeks, toiduks ja riieteks. Vaadates, kui suure osa võtavad kulutused vaesemate Eesti inimeste palgast ja kui suure osa rikkamate inimeste sissetulekutest, siis vahe on kolossaalne. Lisaks – kõik muu, mis ei puuduta esmavajalikke kulutusi, tuleb rikkale firmaomanikule tema madalapalgalisest töölisest märksa odavamalt kätte. Telefon on firma kulul, auto firma kulul, isegi lõunasöögi saab hea tahtmise juures kuludesse kanda, Kanaaridele sõidab „konverentsile“ ja sünnipäevapeo korraldab ka firma kulul. Arvutus näitab, et tänu maksusoodustustele on firmaomanikel ja -juhtidel Eestis kuni 2,5 korda odavam paljusid hüvesid nautida  kui väikesepalgalisel töölistel.
 Valitsus kuulutab pidevalt, et keskmine palk tõuseb. On see nii?
Keskmise palga number on tühi aritmeetiline keskmine, mida ei tasu päris üks ühele võtta. Reaalset sissetulekut ja inimeste ostujõudu tegelikult kusagil statistikas ei kajastata. 2/3 eestimaalasi saab palka ikka alla Eesti keskmise, vireldes puhuti toimetuleku piiril. Käputäis jõukaid kasvatab samas aasta aastalt oma pangaarvet (ja seega keskmise palga numbrit) ning naudivad hüvesid, mida Eesti riik on neile seadustega kätte mänginud.
Tööandjad räägivad kogu aeg eestlaste viletsast efektiivsusest, mis ongi madalate palkade põhjus.
Mida tähendab madal efektiivsus? Kes seda hindab? Loomulikult firmajuhid ja -omanikud. Ega Eesti R-Kioski töötaja ei liiguta ennast aeglasemalt kui Soome R-Kioski töötaja. See, et meil on madal tööefektiivsus, on juhtide hinnang, sest nemad hindavad efektiivsust rahas, mitte tööpanuses. Aga rahaline väljund sõltub paljuski sellest, mida firma toodab – kas palke, saematerjali või mööblit. Selge on see, et viimane on väärtuslikum kui toore. Kuid see, mida toota, on ikkagi firmajuhi, mitte tööliste otsustada, see sõltub firmajuhtide oskusest turul toime tulla. Seega pigem on Eestis madal juhtide, mitte lihttööliste efektiivsus. Tegelikult on eestlased väga töökad, see on üks meie rahvusjooni.
Valitsus õigustab ka majanduskriisidega Eesti olukorda, et muidu oleksime jõukamad.
Majanduskriisi sellisel rängal kujul, nagu ta Eestisse jõudis, oleks olnud võimalik leevendada ja osaliselt isegi ennetada. Et midagi sellist juhtuda võib, tulnuks juba 20 aastat varem ette näha ja majandusstruktuur normaalseks arendada, 20 aasta jooksul ei ole see esimene kriis maailmas. Kriise tuleb aeg-ajalt ikka ette ja majandus ongi tsükliline, seega väited, et seda ju ei saa ette näha, ei pea paika. Eesti-taolisi väikese avatud majandusega riike, kes tahavad toota samu tooteid samal viisil samadele turgudele nagu kõik teised, aga teevad seda kehvemini ja kõrgema hinnaga, tabavad sellised kriisid kõige valusamalt. Seega on tarvis leida Eesti tee, mida meie esimene president Meri otsis ja mis on vahepeal unustatud.
Meil ei saanud mõned otsustajad kuni masu lõpuni väga hästi aru, et midagi võiks teha. Ansip ütles veel kriisiaja lõpus: „Mina ei näe meil mingit kriisi.“ Loomulikult oli siis hilja miskit muuta.
Mis võimalused on seda olukorda muuta, või valitsus ei soovigi seda?
On ridamisi hoobasid, millega saaks vaeste ja rikaste sissetuleku vahet kui mitte koomale tõmmata, siis vähemasti hoida seda jätkuvalt rebenemast. Võimalusi on palju – eelarvepoliitikast kuni maksuküsimusteni, samuti seaduslikud normid. Ometi soosib praegune valitsuspoliitika jätkuvalt neid, kellel niigi hästi läheb. Meil ettevõtlusvabadust ei piirata, nagu seda teevad teised Euroopa riigid. Kui Tallinn tahtis Suur-Karja tänava meelelahutusasutustes lahtiolekuaega piirata, siis olid kõrtsiomanikud tagajalgadel: meie õigusi ja ärivabadust rikutakse ja see on kuritegu demokraatia vastu! Samas Kopenhaagenis tehakse samamoodi ja keegi ei tule selle pealegi, et protestida.
Mujal Euroopas ohjatakse ebavõrduse tekkimist näiteks astmelise tulumaksu ning dividendide sotsiaalmaksustamisega, mis oleks igati head meetmed meilgi. Ent kuni nendeks otsusteks rahva poolt tõuget ei tule, pole oodata, et midagi muutub. Kas te arvate, et Eesti majanduspoliitilised klannid ja perekonnad on astmelisest tulumaksust või dividendide sotsiaalmaksustamisest huvitatud? Muidugi mitte. Sellistel asjadel lihtsalt ei lasta niisama sündida.
 Nii et rahvas peaks ikkagi barrikaadidele minema?
Kui rahvas ei protesti, siis milleks peaksid poliitikud tõmblema? Nagu üks mu ammune tuttav ja praegune europarlamendi kandidaat tabavalt ütles: lambad ongi pügamiseks, miks peaks siis neile villa alles jätma?

Allikas: http://www.pealinn.ee/koik-uudised/majandusteadlane-ivar-soone-eestis-valitseb-roovkapitalism-n17193

1 kommentaari:

Anonüümne 20. juuni 2014 20:54  

Seda hästipajatatud juttu on muidugi tervendav lugeda. Kuid üks asi on kahe silma vahele jäänud -nimelt-kuidas peab seadusekuulekas rahvas oma reeturlikud valitsejad kukutama?See tänitav orjajutt on ilgeni ära tüüdanud ja nüüd,härra Soone, osundage ka hoovadele, millega muuta kurssi. Uskuge, kogu eesti rahvas tormab kaasa -paksmaod ja reeturid välja arvatud -õiglust kehtestama. Kas tõesti -ja paistab, et te ei taha teha üleskutset -on ainus tee peksta kõik maatasa? Ja tänavatel?On ju teilegi päevselge, et rahvas pole passiivne, vaid segaduses. Näidake kätte siis tee.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP