RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 24. juuni 2014

Leo Kunnas: Kas USA pingutab Baltikumi kaitsmiseks rohkem kui Balti riigid ise?

www.DELFI.ee

Filmivõtted Toompea nõlval
Meil oli kaks aastakümmet aega, et rahulikult oma kaitsevõimet arendada, kuid lasime selle aja käest: kuigi meile pakuti tasuta meremiine ja sada tuhat eurot maksvaid Leopard 2A4 tanke, ei kasutanud neid võimalusi.
Eelmises loos kirjeldasin samme, mida peaksime astuma, et Eesti sõjalist valmisolekut viivitamatult tõsta. Nüüd pikemaajalistest abinõudest.
Uues, teravnenud julgeolekuolukorras vajab Eesti rohkem kui kunagi varem erakondadeülest riigikaitsekokkulepet. Oma nõuandes kaitseministrile 16. jaanurist 2012 soovitasin: erakondadeülene riigikaitsekokkulepe peaks määratlema vähemasti riigikaitse üldised põhimõtted, rahuaegse rahastamise taseme, sõjaaja kaitseväe ja Kaitseliidu üldsuuruse ning komplekteerimisprintsiibid, samuti kriisi- ja sõjaajal rakendatavate ressursside mahu. Riigikaitse ei tohiks olla erakondadevahelise kemplemise, lehmakauplemise ega ärategemise koht.
Kui Ukrainas toimuv ei sunni meid takka, siis tuleks küll küsida: „Mis olukord see ülepea oleks, kus Eesti poliitikud ennast liigutama hakkavad?"
Erakondadeülese riigikaitsekokkuleppe üks võtmepunkte on loomulikult kaitsekulude suurus. „Külma sõja" ajal olid NATO riikide kaitsekulutused keskmiselt 2,5-3,5%, mõnel rohkem ohustatud või suuremate sõjaliste ambitsioonidega liitlasel ka üle 4-5% SKTst. Kas tõesti tahtsid alliansi liikmed tollal sõjalisele riigikaitsele üleliia kulutada? Ei tahtnud. Nad olid selleks sunnitud.
Erinevalt NATO Lääne- ja Kesk-Euroopa tuumikriikidest, mida Venemaa suurriiklikud ambitsioonid ei ohusta, on alliansi ääreriigid, eriti Baltikum, oma geopoliitilise asukoha tõttu otse uue „külma sõja" rindejoonel. Läti on teatanud, et planeerib tõsta kaitsekulutused 2% tasemele SKTst, kuid alles aastaks 2020.
Praeguses julgeolekupoliitilises olukorras kõige enam ohustatud NATO-liitlase jõupingutused oma kaitsevõime tugevdamiseks on pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Kui lõunanaabrid Läti ja Leedu ei pinguta, suurendab see paratamatult meie koormat.
Küsimus ei ole tegelikult selles, kas Eesti peaks kaitsekulutusi tõstma, vaid tõusu ulatuses. On see siis 2,3%, 2,4% või 2,5% SKTst, selle peakski erakondadeülese riigikaitse kokkuleppega paika panema.
Milleks seda raha vaja läheks?
Tänasel Eesti kaitseväel on kolm olulist võimelünka - miiniveeskamise ja rannakaitse, soomusmanöövrivõime ning keskmaa õhutõrje puudumine. Meil oli kaks aastakümmet aega, et rahulikult oma kaitsevõimet arendada, kuid lasime selle aja käest. Meile pakuti tasuta meremiine ja sada tuhat eurot maksvaid Leopard 2A4 tanke, aga me ei kasutanud neid võimalusi.
Moraalse vastutuse taak lasub kõigil poliitikutel ja riigiametnikel, kes sääraseid otsuseid tegid. Nüüd oleme sunnitud likvideerima needsamad võimelüngad kiiremas korras. Mingist „jõukohasest arengust", mis sisuliselt tähendas mugavusprintsiibist lähtumist, ei saa enam juttugi olla.
Keskmaa õhutõrje osas oleks parimaks lahenduseks pöörduda abipalvega meie kõige olulisema liitlase Ameerika Ühendriikide poole. Loodan, et Eesti valitsus on seda ametlikult juba ka teinud. Heal juhul võib USA kongress otsustada Baltikumi paigutada isegi kaugõhutõrje üksused Patriot-tüüpi õhutõrje-raketikompleksidega.
Ülejäänud võimelünkadega peame ise toime tulema. Ilma tankideta ei saa soomusmanöövrivõimest rääkida, ei ole mõtet hankida jalaväe lahingumasinaid või ammugi liikursuurtükke, kui tanke pole.
Kõige lihtsam viis asjaga edasi minna oleks hankida ühekorraga, juba käesoleval aastal, kompaniijagu (10-13) tanke ja samavõrra jalaväe lahingumasinaid. See on võimalik olemasoleva kaitse-eelarve piires. Tuleb meeles pidada, et kulub minimaalselt kaks aastat, kuni suudame esimese soomusüksuse ette valmistada ning õpime seda tõhusalt kasutama, s.t sellest on lahingus tõesti kasu.
Edaspidi on võimalik juba suurendada neid üksusi pataljonisuurusteks. Tankipataljon on oma ülesehituselt võrdlemisi kompleksne üksus. Lisaks vähemalt 31 tankile kuuluvad selle koosseisu remonditankid, sillatankid, lähiõhutõrjeallüksus ning opereerimiseks vajalik logistika. Mobiilne lähiõhutõrjevõime on tankiüksuse kui terviku seisukohast väga oluline ning sellest kujuneb üsna kaalukas osa üksuse tervikmaksumusest.
Pole meremiine, pole riigikaitset
Meremiinide hankimise ning miiniveeskamise võime loomisega ei maksaks samuti viivitada. Miiniveeskamise võime puudumine on Eesti sõjalise riigikaitse kõige olulisemaks võimelüngaks üldse.
Ka meie Läänemere-äärsed liitlased likvideerisid selle võime „külma sõja" järgses eufoorias kui ebavajaliku (see on veel üks argument, miks peaksime toetama Soome ja Rootsi NATOga liitumist, sest nemad seda viga ei teinud). Seepärast ei seilagi praegu Balti riikide akvatooriumil NATO miiniveeskajad, vaid miinitõrjelaevad, mis mõeldud veesatud miinide kahjutustamiseks. Miiniveeskamise võime on võimalik üles ehitada praeguse kaitsekulutuste taseme juures.
Järgmine samm oleks juba kaldal baseeruvate raketikompleksidega rannakaitsevõime loomine. Säärane lahendus palju odavam, kui paigutada samad raketikompleksid laevadele. Rannakaitsevõime, samuti soomusmanöövrivõime ülesehitamine kiirendatud korras on erakondadeülese kaitsekokkuleppe küsimused, sest ei mahu praegusesse kaitsekulutuste raamistikku (2% SKTst).
Miks just mina pean eluga riskima?
Eesti sõjalise riigikaitse raskuspunkt seisneb teatavasti kodanike tahtes ja valmisolekus riiki kaitsta. Kui agressiivse suurriigi naabruses paiknev väikeriik ehitab üles riigikaitsesüsteemi, kuhu on valikuliselt kaasatud vaid osa võitlusvõimelistest meeskodanikest, on säärasesse süsteemi isikkoosseisu demoraliseerumise oht algusest peale sisse programmeeritud. See võib ära nullida kõik ülejäänud jõupingutused, mis sõjalise riigikaitse ülesehitamiseks on tehtud ja tehakse.
Oluline küsimus, mis igal ajateenistuse läbinud ja sõjaaja ametikohale määratud reservväelasel paratamatult tekib ning kriisi- ja sõjaajal eriti teravalt esile kerkib, on see, et miks mina pean võitlema ja eluga riskima, kui minu eakaaslased ei pea seda tegema. Suurimad sõjalise riigikaitse vastased ning enamik ükskõikselt suhtujaid on need, kes pole riiki kunagi teeninud ning kellel pole sõjaaja ametikohta.
Meil on esitatud väiteid, nagu oleks vaid pooled Eesti kutsealustest vaimselt ja füüsiliselt terved. Kui need väited peaksid paika, oleks Eesti riik, kus elaksid maailma kõige viletsama tervisega inimesed. Küsimus on hoopiski kutsealuste tervisenõuetes ja nende praktilises rakendamises. Näiteks Soomes kutsutakse ajateenistusse keskmiselt umbes 80% kutsealuste aastakäigust.
Ajateenistuse mahtu tuleks suurendada umbes 4500 kutsealuseni aastas. See võimaldaks minna üle kahele 6/12-kuulise teenistusaja pikkusega ettevalmistustsüklile aastas, nii et eelmisest kutsest väljavalitud juhid ja spetsialistid lõpetavad teenistuse koos järgmise kutse reakoosseisuga, kelle seast valitaks omakorda juhid ja spetsialistid järgmise kutse jaoks.
Eelmises loos väitsin, et võimaliku „vaikse sõja" ennetamiseks ja ärahoidmiseks peaks edaspidi pataljonisuurune üksus olema igal ajahetkel käepärast võtta. Kahe üksuste ettevalmistustsükliga süsteem muudaks selle vajaduse rahuldamise tunduvalt lihtsamaks.
Poliitiliste otsuste vastu võtmine venib
Järgmisel aastal on kaitseväel kavas läbi viia mastaapne, umbes 12 000 kaadrikaitseväelast, kaitseliitlast ja reservväelast hõlmav sõjalise valmisoleku ja mobilisatsioonisüsteemi kontrollõppus. See on õige ja väga oluline samm. Kuid veelgi olulisem - õppuse käigus tuleks ühtlasi harjutada sõjalise valmisoleku tõstmist kahe astme võrra, s.t tõrjevalmidusse, koos kõigi vajalike poliitiliste otsustusprotsesside läbimängimisega.
Kardetavasti on just siin meie riigikaitse Achilleuse kand. Esimeste „roheliste mehikeste" ilmumisest Krimmi on möödunud pea kolm pool kuud, kuid alles eelmisel nädalal langetati esimene poliitiline otsus (peale liitlastelt abi küsimise), millest on sõjalise valmisoleku tõstmisel tõesti kasu - hankida Ameerika Ühendriikidest keskmaa tankitõrje-raketisüsteeme „Javelin". Kuna tegu on „riik-riigile" hankega, jääb ära pikaajaline ja vaevaline hankeprotsess ning saame relvasüsteemid, laskemoona ning muu varustuse kätte kiiresti ning sama hinnaga, nagu USA armee.
Viimane, kuid kaugeltki mitte vähetähtis küsimus - kuhu majutada Eestisse saabuvad liitlasvägede üksused? Selge see, et telkidesse elama neid ei pane. Kuhu majutada meie oma üksused, kui ajateenistuse mahtu suurendada ning rohkem reservväelasi õppekogunemistele kutsuda?
Keskmaa- või kaugõhutõrje üksuse loogiline paiknemiskoht on Ämari. Olen olnud kriitiline Tagalapataljoni Ämarisse paigutamise suhtes, kuid õnneks kuluvad sinna ehitatavad kasarmud muud rajatised liitlasvägedele marjaks ära. Seetõttu ei pääse me lõpuks ikkagi üle ega ümber uuest linnakust Jägalas (mis oli sees isegi eelmises koalitsioonilepingus, aga visati sealt välja juba enne, kui Isamaa ja Res Publica Liit ise valitsuskoalitsioonist välja lendas).
Barack Obama teatas äsja miljardi dollari eraldamisest USA vägede paigutamiseks ja roteerimiseks Ida-Euroopas. Kas tõesti pingutavad Ameerika Ühendriigid Balti riikide kaitsevõime ja sõjalise valmisoleku tõstmiseks rohkem kui Balti riigid ise?

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=68841441

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP