RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 16. august 2018

Lugesin K.-O. Veskimägi raamatut "Nõukogude unelaadne elu".

Juba 1996.a ilmunud, tsensuurist Eestis. Eesti Vabariigi aegsetest raamatutest keelati ära hinnanguliselt 85%. See tähendas enamjaolt hävitamist, näitena on toodud otsus, mis kohustas põletama kõik raamatukogudes hoitud Eesti Entsüklopeediad (suured ja väikesed) ning ajakirja "Looming" kõik numbrid. Aga keelatud olid ka lasteraamatud, ka väikelastele mõeldud ("Jutupauniku seiklusi", "Hiirepere elupäevi" jms).

Toon kokkuvõttena ära väljavõtte leheküljelt 307:
„Tsensuur ENSV-s järgis sedasama ühte eesmärki, mida nõukogude tsensuur tervikuna, kuid üks täpsustus on vajalik – ta järgis Moskva võimu taotlusi. Kommunismi ehitamise ja Moskva taotluste vahele võrdusmärki panna ei saa, sest esimene oli vorm, aga teine sisu ja sisuks oli impeerium (selle laiendamine, tugevdamine jne.). Järelikult tsensuur ENSV-s, mis algas 1940 ja jätkus 1944, oli venestamise tööriist kommunismiehitamise sildi all: öeldi internatsionalism, aga mõeldi vene šovinismi all purjetamist.

Permanentse tsensuuri puhul on venestamise eesmärk ilmne. See oli ikkagi vallutaja sissetungimine teise kultuuriruumi, selle purustamine ja tekitatud vaakumi täitmine oma sisuga. Nii tõlkelise kui ka tellituga.
Kui rääkida eesti kultuuri vastu toimepandud kuritegudest, siis see algas eesti raamatu keelamisest. Mõeldes kultuuri all seda vaimuvara, mille oleme pärinud esivanemailt ja mille me omakorda pärandame tulevastele põlvedele, siis tuleb tõdeda – meil on sellest, mida saime, vähe pärandada.“

Paar seost tänapäeva: 1. "sissetungimine teise kultuuriruumi, selle purustamine ja tekitatud vaakumi täitmine oma sisuga" on see sama, mida siin ka praegu teha püütakse, seekord "Euroopa väärtuste" või "kaasajastumise" sildi all;
2. Narvas keelati meie haridusministril eesti keeles rääkida ja see kuuletus nagu lammas.

Allikas: Tiit Kärner, Facebook

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP