RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 27. august 2018

Ruuben Kaalep: ärkamisaeg ei tule tagasi, vaid ärkamisaeg läheb edasi

Ruuben Kaalepi sütitav kõne leidis sooja vastuvõtu.

Hiljutisel Hirvepargi miitingul esines Sinise Äratuse esimees Ruuben Kaalep emotsionaalse ja sütitava kõnega, mis tõi korduvalt kaasa siira aplausi. Uued Uudised vahendavad Ruubeni väljaöeldud mõtteid.

“Mis on kõige radikaalsem mõte, mis on siin Hirvepargis kunagi kõlanud? Las ma küsin: mis on kõige julgemad sõnad, mis on siin vabadusse pääsenud? Kas samad tunded, mis 31 aastat tagasi siinsamas paisu tagant vallandusid, impeeriume raputasid, meie rahvusele tuld pimeduses ja teed enesemääramise poole näitasid, kas needsamad tunded ootavad veel täna oma aega, et uuesti Eestit ja Euroopa rahvaid äratada?

Kuidas kõlab tänasel päeval vaba mõtte eriline lend, mida igatseb eestlane sügaval hingepõhjas, kui ta on vaba kammitsatest: pealesurutud valikust ida ja lääne vahel, majanduslikust kitsikusest või igavast edukusekultusest, meile võõra liberaaldemokraatia ja inimõiguste moraali taustast?

Me pole siin täna ja ei olnud siin 31 aastat tagasi kui üksikisikud, me oleme sisemise rahvusliku ärkamise kaudu viimas oma teadvust kvalitatiivselt teisele tasandile, kus me oleme rahvus. Ja ka rahvus igatseb vabadust, ja ka rahvus igatseb oma saatust ise kujundada, ja kui me tõelises vabaduses säilitame oma rahvusliku eneseteadvuse, siis igatseb rahvus ka enese teostamist, jälje jätmist ajalukku. Läbi eneseteostuse saab meie ajalugu ja saatus selliseks, kus meie mineviku ja oleviku ja tuleviku sündmused võtavad sellise kuju ainult ja üksnes selle pärast, et me oleme eestlased.
Sellepärast las ma jagan teiega oma radikaalseid mõtteid, mis pole põrmugi erinevad kõige radikaalsematest mõtetest 31 aastat tagasi, sest ärkamisaeg ei tule tagasi, vaid ärkamisaeg läheb edasi.

Esimene radikaalne mõte on rahvaste vabadus ja enesemääramine. Tõeline vabadus ja enesemääramine ei tunnista ideoloogiaid. Globalismi tunnuseks on ühele totalitaarsele ideoloogiale allutatud rahvaste vanglate loomine. Nõukogude impeerium tunnistas sõnades rahvaste enesemääramist, aga kõik rahvad pidid olema kommunistlikud. Nõukogude impeerium varises olematusse. Lääne liberalism tunnistab sõnades rahvaste enesemääramist, aga kõik rahvad peavad olema liberaaldemokraatlikud ja tunnistama inimõiguste ülimuslikkust oma kultuuri ees.
Tõeline enesemääramine tähendab midagi muud. Me ei lähe Aafrikasse tsivilisatsiooni viima, sest tsivilisatsioon ei kuulu Aafrikasse, see on kultuuriline vägivald aafriklaste vastu. Ja samamoodi ei tule keegi Aafrikat Eestisse tooma. Sest Eesti on Eesti. Meil on aeg lammutada see Lääne globalistlik süsteem samamoodi, nagu me aitasime lammutada Nõukogude Liitu.

Ja selles on endiselt meie lähimad liitlased Baltimaad ning teised Läänemere ja Musta mere vahel asuvad riigid ja rahvad: Poola, Ungari, Ukraina, Rumeenia, Horvaatia ja nii edasi. Täna viis aastat tagasi said Lätis Bauska linnas kokku Eesti, Läti ja Leedu rahvuslaste juhid, kes kirjutasid alla Bauska deklaratsioonile. Seal kuulutati muuhulgas: „Me kinnitame oma rahvaste suveräänsuse ülimuslikkust rahvusüleste institutsioonide ees ja me seisame vastu igale katsele lülitada meie iseseisvaid rahvusriike Euroopa Ühendriikide koosseisu.

Me jälgime hoiatava näitena Lääne-Euroopa riikide immigratsioonipoliitikat. Meie demograafiline olukord ei luba mingisugust uut massilist sisserännet meie riikidesse. Me peame põhilisteks väärtusteks perekonda ja isamaad, vaatamata terendavatele kultuurilise marksismi, postmodernistliku multikulturalismi ning hävitava liberalismi ideedele. Meie väärikus ega armastus oma kodumaade vastu ei luba meil astuda kõledat maailmakodanike teed.“

Meie liitlased Lätis ja Leedus on jäänud nendele sõnadele kindlaks. Aga sama oluline on olnud rahvuslike jõudude tõus kõikjal Euroopas. Ungari ja Poola eeskujul on need Euroopa riigid, kes kannatasid kommunismi all, tagasi lükkamas ka Lääne versiooni samast globalismist. Ja tänu sellele me teame, et oma rahvuslikku enesemääramist uuesti teoks tehes ei jää Eesti üksi. Me oleme koos oma tõeliste liitlastega Euroopa rahvusriikide eest.

Siit tulebki teine radikaalne mõte: Eesti iseseisvus ja sõltumatus. Justkui harjumuspärane ja enesestmõistetav, kuid samas nii harva tõeliselt teoks saanud ideaal, ja palju aastaid hoopis salajane unistus, tuha all ootav tuli, mälestus esivanematest ja lootus järeltulijate peale. Mis on Eesti riigi päris, sügavam tähendus? Mitte see, mida kujutavad ette mandunud poliitikud, kes labastavad mitte ainult Delfi uudistekvaliteeti, vaid ka riigi enese kõla ja ilu. Nemad ei ole Eesti riik, sest nende eneseteadlikkus ei küüni kõrgemale bürokraatia masinavärgist ja Brüsselist laenatud ajastuvaimust, mis neil ümberpööratud liivakellana käest libiseb ja sellega koos ka nende võimalus Eesti ajalugu kujundada.

Aga Eesti riik eksisteerib hoopis igas Eesti kodanikus, kelle läbi saab teoks eesti rahvuse vaimne iseseisvus. Selles iseseisvuses annab endast märku Eesti riigi olemus. Eesti riik – see on EKRE programm, ja mitte Jüri Ratase pastakatõmbed printerisoojal paberil. Eesti riik on midagi enamat ja see on püha, sest Eesti riik on eestlaste riik.

Ja see on kolmas radikaalne mõte. Kui eelmine rahvuslik ärkamine poleks alanud 31 aastat tagasi, vaid näiteks kümme aastat hiljem, oleksime me eestlased oma kodumaal juba olnud vähemuses. Meie elukeskkond oleks üle võetud võõrliigi, vabandust, võõrrahvuse poolt. Liigid ja rahvused surevad välja samadel põhjustel, ja globaliseeruv-urbaniseeruv maailm jääb järjest vaesemaks. Me jääme ellu, kui meil on kodu. Meie kodu on Eesti. Ja loomulikult ei ole Eesti koduks ainult eestlastele: siin elab koos meiega euroopa naarits, lendorav, pruunkaru, suitsupääsuke, kukeseen. Me oleme koos nendega üles kasvanud, meie rahvuse häll on see meri ja põlismetsad ja puisniidud ja järved ja rabad.

Aga meie rabasse pole teretulnud neegrid ja slaavid. Me lihtsalt paneme piirid kinni. Ja muidugi tulevad hingetud, silmitud ja tundetud vasakpoolsed, kes pole eales oma kodutalu kaevu veepeeglis näinud linnulaulu lõhna, ja ütlevad: see on vihakõne, see on rassism. Ja ma ausalt ei viitsi hakata neile seletama, et ma pole rassist, sest mulle väga meeldivad austraalia aborigeenide müüdid unenägude aegadest. Ma küsin hoopis, mis on rassismis halba, kui see teeb meid õnnelikuks? Uskuge mind, see moment, kui me saame Eesti piirid kinni panna ja immigrantidele ust näidata, see on üks kõige imelisemaid momente meie, minu ja sinu elus.

Ja kui nad tulevad Brüsselist lennukiga, siis me näitame neile ust ja kui nad ujuvad üle Piusa jõe, siis me näitame neile ust ja kui nad tulevad Rootsist laevaga, siis me näitame ust ja me ei väsi neile ust näitamast, sest me saame omaenda maa tagasi ja me oleme selle üle uhked ja me oleme õnnelikud.

Neljas radikaalne mõte oleme meie ise. Eesti ajalugu lainetab nagu mere tujud, mis ometi teevad ta kauniks ja kütkestavaks. Põlvest põlve tuleb läbi teha rahvuslik ärkamine, mille laineharjal sünnivad imed ja etnilise rahvusriigi vabadus saab teoks. Olles taas Hirvepargis, me mäletame, kuid meie pilk on suunatud tulevikku. Rahvuslik ärkamine toimub sügaval kollektiivse teadvuse tasandil, nähtav poliitika on üksnes selle väljund. Uus rahvuslik ärkamine ei kuulu ühelegi erakonnale, küll aga saab erakond kuuluda uuele rahvuslikule ärkamisele. Uus rahvuslik ärkamine toimub meis endas ja levib globalistide õuduseks nagu viirus: me levitame seda oma pereliikmetele ja sõpradele ja naabritele ja töökaaslastele.

Enne rahvuslikku ärkamist igatseme me sünnipäevaks näiteks uut autot või köögikombaini. Aga kui rahvuslik ärkamine on toimunud, igatseme me ka Petserit tagasi ja et Mart Helme saaks peaministriks. Ja eesti rahvuse ühise tahte suunatud ürgse väe kaudu me selle vältimatult ka saavutame.

Just see on meie sügavam eesmärk täna siin Hirvepargis. Võib ju küsida, miks teha sõnu, kui saab teha tegusid. Esiteks, ka sõnadega saab teha tegusid, sest kõigil eestikeelsetel sõnadel on juba muistsete soomeugri arbujate poolt ära testitud vägi. Sõnad teevad nähtamatut tööd ja sõnadega saan ma tuua teid lähemale sellele rahvuslikule eneseteadvusele, mille äratamine on meie siht ja saatus. Mu sõnad võivad homme jõuda Delfi esilehele ja selle kaudu vihastada kümneid, kuid äratada sadu.

Teiseks, ükskõik mida need mandunud bürokraadid meid ei taha mõtlema panna, aga poliitika ei ole ega tohigi olla ratsionaalne ega masinlik. Poliitikasse on vaja tagasi tuua tunded ja emotsioon, ja see ongi EKRE sügavam roll Eesti ajaloos. Oma järeltulijatele tuleviku ehitamine ei saa olla matemaatika, see on kunst.

Sellepärast nad meid kardavadki. Me valdame kunsti, mida nemad ei tea, me kõneleme eestluse kollektiivse teadvusega rahvustunde keeles. Ja see äratab meie esivanemate väe, et luua võimas saatus meie järglastele. EKRE on juba tuleviku ajalooõpikutes sees. Järgmine peatus märtsis 2019.

Eesti eest!”

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/ruuben-kaalep-arkamisaeg-ei-tule-tagasi-vaid-arkamisaeg-laheb-edasi/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP