95 aastat Eesti rahvusväeosade loomisest
Reede, 20 aprill 2012 11:45
Tänasel päeval 95 aastat tagasi e. 20. aprillil 1917 said alguse
sündmused, mis viisid meie rahvusväeosade loomiseni, mis omakorda pani
aluse Vabadussõja edukusele.
I maailmasõja ajal oli vene tsaariarmeesse mobiliseeritud kümnete ja kümnete tuhandete kaupa eestlasi, kes püss käes tsaaririigi poliitilisi huve kaitsesid. Kui veebruaris sotsialistid, sotsiaaldemokraadid ja konstitustioonilise monarhhia pooldajad ühiselt mässu tõstsid ning tsaari troonilt kukutasid, siis tekkisid omalaadsed kohalikud võimuorganid nõukogude näol, millised panid aluse kaksikvõimu tekkele venemaal.
See kaksikvõim omakorda lõi ühiskonnas eeldused veelgi suuremate segaduste vtekkeks, mis tipnes sotsiaaldemokraatide poolt juhitud (teise järjestikuse) riigipöördega (kutsutakse ka Oktoobrirevolutsiooniks), kus vene sotsiaaldemokraatliku partei bolševike tiib kogu võimutäiuse enda kätte haaras ning verise diktatuuri kehtestas. Oktoobrirevolutsiooni käigus sündinud riigi õigusjärglaseks (s.o. sama riik) on praegune vene riik, eesotsas (sisuliselt eluaegse) juhi Putiniga.
Meie rahvusväeosade teema juurde minnes peab siiski pöörduma tagasi Veebruarirevolutsiooni juurde, mille käigus küll kukutati tsaarivõim, ent püüti venemaa pöörata demokraatlikule teele. Selle riigipöörde käigus sündis Venemaa Vabariik eesotsas ajutise valitsusega. Tegemist oli väga segase revolutsioonijärgse ajaga, mida iseloomustab ka asjaolu, et Venemaa Vabariigi eksistentsi 8-9 kuu jooksul oli riigil neli valitsust, mida kahel korral juhtis vürst Lvov (1861 - † 1925) ning kahel korral Aleksandr Kerenski (1881 - † 1970).
Ent Venemaa Vabariigil oli üks kindel välispoliitiline suundumis, milles teda toetasid ka endised tsaaririigi liitlased (vt. ANTANT) - sõdida I maailmasõjas võiduka lõpuni Saksamaa vastu.
Kuivõrd aga revolutsiooni tagajärjel oli ühiskondlik süsteem lagunenud, inimesed vaimselt laostunud ja sõjaväe moraal ülimadal, millega seonduvalt ka võitlusvõime oli märgatavalt langenud, siis üheks toona väljapakutud ideeks sõjaväe võitlusvaimu tõstmiseks oligi rahvusväeosade loomine. See idee levis vene armees kiiresti ja leidis loomulikult palavat toetust erinevate rahvaste esindajate poolt.
Ei olnud see teisiti ka eestlastest sõjameeste seas. Nii algatatigi märtsi lõpul 1917 Rewel'i (Rävala, nüüd Tallinn) eestlastest sõjaväelased mõtte luua eesti rahvusväeosad. Aprilli alguses (12. aprillil) andis Venemaa Vabariigi Ajutise Valitsuse sõjaministeerium vastava nõusoleku ning mai alguseks oli Rewelisse koondunud juba ligi 4000 eesti sõdurit.
Ent 20. aprillil võttis Petrogradi Nõukogu (sotsiaaldemokraatlik kaksikvõimu organ) vastukäiguna omakorda vastu eesti rahvusväeosade moodustamist keelava otsuse, kuna nood lõhkuvat armee ühtsust. Seepeale otsustas ka Tallinna Tööliste ja Soldatite Nõukogu 29. aprillil saata juba formeeritud 1. eesti polk laiali.
Nüüd korraldasid eesti sõjaväelased selle otsuse vastu 1. mail manifestatsiooni ning Jüri Vilms suutis uut sõjaministrit Aleksander Kerenskit veenda lubama eesti polgul formeeruda Rävala (Rewel, Tallinn) asemel Wesenbergis e. Rakovoris (Rakvere nimi tuleb venekeelsest nimetusest Rakovor).
1.-2. juulil 1917 peeti seal eesti sõjameeste konverents, kus valiti Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee. 18.-22. juulil istus Tallinnas koos esimene Eesti sõjaväelaste kongress ligi 50 000 delegaadiga. Valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimeheks sai Konstantin Päts. Suurte vaidluste järel võeti vastu resolutsioon, mis nõudis sõja kiiret lõpetamist ning rahuläbirääkimiste alustamist.
Kui oktoobrirevolutsiooniga Venemaa Vabariik hävitati ning uus venemaa (nõukogude venemaa) I maailmasõjast välja astus, oli püsside all ligikaudu 100 000 eesti sõjameest. See oli märkimisväärne potentsiaal tulevase Eesti Vabariigi kaitse organiseerimiseks.
Muide, kas siis juhuse tahtel või teadliku valiku abil asutati Eestis täpselt 90 aastat hiljem - 20. aprillil 2007. aastal Eesti Leegioni Sõprade Klubi. Seega möödub selle klubi asutamisest täna täpselt 5 aastat. Palju õnne!
Allikas: http://bhr.balanss.ee/
I maailmasõja ajal oli vene tsaariarmeesse mobiliseeritud kümnete ja kümnete tuhandete kaupa eestlasi, kes püss käes tsaaririigi poliitilisi huve kaitsesid. Kui veebruaris sotsialistid, sotsiaaldemokraadid ja konstitustioonilise monarhhia pooldajad ühiselt mässu tõstsid ning tsaari troonilt kukutasid, siis tekkisid omalaadsed kohalikud võimuorganid nõukogude näol, millised panid aluse kaksikvõimu tekkele venemaal.
See kaksikvõim omakorda lõi ühiskonnas eeldused veelgi suuremate segaduste vtekkeks, mis tipnes sotsiaaldemokraatide poolt juhitud (teise järjestikuse) riigipöördega (kutsutakse ka Oktoobrirevolutsiooniks), kus vene sotsiaaldemokraatliku partei bolševike tiib kogu võimutäiuse enda kätte haaras ning verise diktatuuri kehtestas. Oktoobrirevolutsiooni käigus sündinud riigi õigusjärglaseks (s.o. sama riik) on praegune vene riik, eesotsas (sisuliselt eluaegse) juhi Putiniga.
Meie rahvusväeosade teema juurde minnes peab siiski pöörduma tagasi Veebruarirevolutsiooni juurde, mille käigus küll kukutati tsaarivõim, ent püüti venemaa pöörata demokraatlikule teele. Selle riigipöörde käigus sündis Venemaa Vabariik eesotsas ajutise valitsusega. Tegemist oli väga segase revolutsioonijärgse ajaga, mida iseloomustab ka asjaolu, et Venemaa Vabariigi eksistentsi 8-9 kuu jooksul oli riigil neli valitsust, mida kahel korral juhtis vürst Lvov (1861 - † 1925) ning kahel korral Aleksandr Kerenski (1881 - † 1970).
Ent Venemaa Vabariigil oli üks kindel välispoliitiline suundumis, milles teda toetasid ka endised tsaaririigi liitlased (vt. ANTANT) - sõdida I maailmasõjas võiduka lõpuni Saksamaa vastu.
Kuivõrd aga revolutsiooni tagajärjel oli ühiskondlik süsteem lagunenud, inimesed vaimselt laostunud ja sõjaväe moraal ülimadal, millega seonduvalt ka võitlusvõime oli märgatavalt langenud, siis üheks toona väljapakutud ideeks sõjaväe võitlusvaimu tõstmiseks oligi rahvusväeosade loomine. See idee levis vene armees kiiresti ja leidis loomulikult palavat toetust erinevate rahvaste esindajate poolt.
Ei olnud see teisiti ka eestlastest sõjameeste seas. Nii algatatigi märtsi lõpul 1917 Rewel'i (Rävala, nüüd Tallinn) eestlastest sõjaväelased mõtte luua eesti rahvusväeosad. Aprilli alguses (12. aprillil) andis Venemaa Vabariigi Ajutise Valitsuse sõjaministeerium vastava nõusoleku ning mai alguseks oli Rewelisse koondunud juba ligi 4000 eesti sõdurit.
Ent 20. aprillil võttis Petrogradi Nõukogu (sotsiaaldemokraatlik kaksikvõimu organ) vastukäiguna omakorda vastu eesti rahvusväeosade moodustamist keelava otsuse, kuna nood lõhkuvat armee ühtsust. Seepeale otsustas ka Tallinna Tööliste ja Soldatite Nõukogu 29. aprillil saata juba formeeritud 1. eesti polk laiali.
Nüüd korraldasid eesti sõjaväelased selle otsuse vastu 1. mail manifestatsiooni ning Jüri Vilms suutis uut sõjaministrit Aleksander Kerenskit veenda lubama eesti polgul formeeruda Rävala (Rewel, Tallinn) asemel Wesenbergis e. Rakovoris (Rakvere nimi tuleb venekeelsest nimetusest Rakovor).
1.-2. juulil 1917 peeti seal eesti sõjameeste konverents, kus valiti Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee. 18.-22. juulil istus Tallinnas koos esimene Eesti sõjaväelaste kongress ligi 50 000 delegaadiga. Valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimeheks sai Konstantin Päts. Suurte vaidluste järel võeti vastu resolutsioon, mis nõudis sõja kiiret lõpetamist ning rahuläbirääkimiste alustamist.
Kui oktoobrirevolutsiooniga Venemaa Vabariik hävitati ning uus venemaa (nõukogude venemaa) I maailmasõjast välja astus, oli püsside all ligikaudu 100 000 eesti sõjameest. See oli märkimisväärne potentsiaal tulevase Eesti Vabariigi kaitse organiseerimiseks.
Muide, kas siis juhuse tahtel või teadliku valiku abil asutati Eestis täpselt 90 aastat hiljem - 20. aprillil 2007. aastal Eesti Leegioni Sõprade Klubi. Seega möödub selle klubi asutamisest täna täpselt 5 aastat. Palju õnne!
Allikas: http://bhr.balanss.ee/
0 kommentaari:
Postita kommentaar