TARMO PREIMAN: SÜLITADA VASTU TUULT! KAS VÄLJAKUTSE LOODUSSEADUSTELE VÕI LOOJA SEADUSTELE?
Ametliku, st rahva poolt valitud Eesti valuliselt pseudoempaatiline reaktsioon Kiriku altaril mürglit ja protesti tegevate NAISpunkarite vastutusele võtmise protest näitab taas, et oleme tuulte tallermaa. Täpsemalt öeldes on Eesti rahvas taldamiseks ja produktipressi tooraineks.
Kas Eesti ei kuulugi enam kristlikku kultuuriruumi? Kas eestlane, kes seljatanud häda ja ohu, ütleb lõdisedes, et Jaak kurat, jalad põhjas? Ning säästab lühtri kui küünlad? Sest oht ju möödas.
Aastaid tagasi oli Eestis suur poleemika selle üle, kas Notke kuulus „Surmatants“, mis asub Tallinnas Niguliste kirikus, mitte lülitada ametlikult Tallinna ja ka Eesti turismimagnetite hulka. Selle tantsu ja tralli eestvedajaks ja apologeediks oli tuntud germanist ja veel mitmelgi „alal“ tuntud „igalepoolejõuabmees“ L. Priimägi. Ohtralt murti vaimseid piike, käristati alasti nii südametud kui südamlikud. Kuna meie tavamõistes Dantelik põrgu polnud enam nii atraktiivne mõjutusvahend, siis võeti appi nii India, Hiina, Egiptuse, maiade jt, „uskmatute“ manitsusallikad. Tantsiti ja trallitati Notke ümber, kuniks võhm sai otsa ja saabus tõdemus, et trallivallita kuidas tahes, Surmale pead ikkagi kord tere ütlema. Ja asuti oma igati väljateenitud rasvalürbet luristama. (Mäletate ju küll, kuidas vaene keetis endale supilurri, tänas jumalat...ja äkki Jumal vastas, ütles, et annan sulle niipalju hõbeseekleid, kui palju on rasvakettaid supilurris. Ja saigi vaene rikkaks. Rikas siis kuulis seda diili. Tegi ka söögi. Tänas Jumalat ja jäi vastust ootama. Kuniks tema supikaussi sulpsas üks vaskmünt. Rikas, püha solvumist ja viha täis, nõudis Jumalalt aru. Kes siis vastas, et no ma ju lubasin, et saad nii palju, kui palju on rasva su lurris. Sina ju keetsid pea kogu rasva ära. Mistõttu su kaussi kattiski vaid üks rasvakiht. Üks rasvaketas. Vaesel aga, kel rasva eriti põldki, oli mul pärast tegu, et neid ülipisikesi rasvakettaid kokku lugeda).
Elades pole üldiselt tähtis, kus või millistes oludes Surm meid tervitab. Elades aga tähtsustame surnute olemasolu, nende kestvust. Eeskätt oma meenutuste, mõtete ja emotsioonide läbi. Püsivamaks aga osutub koht-haud. Olgu see siis või kadunukese tuhaurn. Me tunneme aukartust Surma ees. Ja see ongi loomulik. Erinevalt sünnimomendist, eelnevast viljastumisest jne. Teatab meie teadvus äraminekut-surma. Surnutel on ilmselt ükskõik, kes nende haua peal tantsivad. Aga elavatel mitte. Välja arvatud erandid.
Vene tüdrukud röökisid ortodokssel altaril. Nii öelda protestiks. Punkarinnad protestimas!
70-ndate lõpus olin ise ka, vähemalt välimuselt punkar. Eesti esimesse lainesse kuuluja. Kui Moskva Suures Teatris haaknõelte kolisedest pehmale istmele prantsatasin ja frakkides-ballikleitides „mingi muu“ maailm mind jõlltama jäi, siis mõtlesin, et NEMAD on eksinud! Kohaga!
Sest mina ju esitasin „mandunud „ maailmale väljakutse. Mis sest, et punkmuusika algselt oli vaid disharmooniline räuskamine. Selles tundus olevat jõudu-powerit! Sedavõrd powerit, et tagajärgedele mõtlemata sülitad seni toimuvale ja igikestvale. Oli tunne, et polegi kunagi sündinud, vaid ainult elanud ja jäädki elama.
Usk on antud ja tuleneb Jumalast. See on Tahtest, mis seisab meie tahtmisest valjaspool. Väljaspool meie teadvust. Religioon on aga tahe uskumust korrastada. Süstematiseerida ning nagu me peame sünnipäevi, seda ka traditsionaliseerida.
Inglased ütlevad, et traditsiooniks saab nimetada seda, mis on vähemalt 100 aastat järjestikku toiminud.
Äärmiselt naeuväärseks tegi president Ilves meid kogu maailma ees. Kui läks õhtusöögile Troitskiga. Troitski kui isiksus ei puutu asjasse. Tundsin teda Tartu Muusikapäevadelt. Aga erinevalt nüüdsest oli Troitski EESMÄRK ja Ilves riigi esindajana VAHENDIKS. Toona oli vastupidi.
Ilves ja need riigikogulased, kes K.J. Raidi provokatsioonile kaasa hääletasid, on ju kristlased. Ja kui nad seda ei tunnista, siis ometi kristlikus kultuuriruumis sündinud ja kasvanud. Ei usu, et neil oleks ükskõik, kas nende haual röögiksid ja trambiksid punkarid või ...kasvõi RAMi kvartett. Keda valida? Või saaks üldes valikuta?
Ilves leiab, et Vabale Tahtele on liiga tehtud! Tema sõnumi retooriline absurdsus väljendub, et noored naised-emad pandi kinnimajja! Taas ilmneb sellest totalitaarne suhtumine kus nähakse vaid tagajärge ja seega süüdistatavat. Põhjuse ja tagajärje seos on pahupidi pööratud. Aga tahaks teada, kuidas reageeriks Ilves ja seltskond, kui ühel päikeselisel hommikul kohvi juues hakkaks akna alla „muusikat“ tegema metslangetajate brigaad. Löönud oma mootorsaed „helisema“ hakkavad erineva kiiruse ja jõudlusega erinevaid materjale saagima. Teoreetiliselt annaks sellest esiti näivast kakofooniast ju päris harmoonilise teose välja saagida. Ja kui see metsameeste brigaad, tossutanud bensuvinguga pool Kadriorgu täis, hakkavad nõudma, et kutsutagu võimukandjad Jumal ja jumalasulased korrale. Kuna tellija on usklik ja ei luba pühapäeval tööd teha... Aga nemad tahavad riiki, rahvast ja ka...njah???...teenida, st ka pühapäeval tööd teha.
Selles sakraalsuse irvitamises presidendi poolt tahaks teada, näha, kas ta Suurel Reedel, ametlikul riigipühal julgeb enam Jumala sõna suhu võtta? Või laseb ennast pressi poolt komandeerida Walt Disneylikule Libasaartele Maarjamaa ordenit üle andma.
0 kommentaari:
Postita kommentaar