RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 2. aprill 2012

Friedrich Nietzsche – surmakultuuri arhitekt

Donald DeMarco - 20.03.2012

Järgneva kahe nädala vältel avaldame De Civitates koostöös Elukultuuri Instituudiga mõned peatükid vastvalminud teosest "Surmakultuuri arhitektid", milles on vaatluse all mitmete viimase kahe sajandi jooksul Lääne kultuuriruumi tugevalt mõjutanud inimeste elu ja ideed ning nende vahelised seosed. Teiste hulgas on fookuses Arthur Schopenhauer, Friedrich Nietzsche, Charles Darwin, Karl Marx, Jean-Paul Sartre, August Comte, Sigmund Freud, Alfred Kinsey ja Margaret Sanger. Raamatu esitlus leiab aset esmaspäeval, 2. aprillil kell 18.00 VHK gümnaasiumis (vt lähemalt siit). Raamatu eessõnaga, mis on juba varem De Civitates avaldatud, saab tutvuda siin.

Oli aasta 1870 ja Prantsuse-Preisi sõda oli just alanud. Üks rinde poole teel olev kahekümne viie aastane filoloog jälgis, kuidas ratsaväe lahinguüksus ratsutas uhkeis mundreis ja relvade kõlinal muljetavaldava toredusega läbi Frankfurti linna. Vaatemängust haaratuna sai noor õpetlane nägemuse, millest kasvas välja kogu tema filosoofia: “Ma tundsin esimest korda, et tugevaim ja kõrgeim elutahe ei väljendu mitte armetus võitluses olemasolu pärast, vaid sõja-, võimu- ja allasurumistahtes”.[1]

“Nägemus” kuulus Friedrich Nietzschele ning tema elu ja teosed andsid sellele keha ning kuju. Grandioosne visioon nägi ette üleinimese ilmumist, kelle raudne julgus ja brutaalne teostusjõud paneksid värisema kõik nõrgemad hinged. Vilets silmanägemine ja hobuse seljast kukkumine muutsid ta tegev-väe jaoks kõlbmatuks. Selle asemel asus ta teenistusse laatsaretis, kus töötas innukalt. Ometi ei sobinud ta kehaliste eelduste tõttu sõja võigaste tagajärgedega tegelemiseks. Vere nägemine ajas teda iiveldama. Ta haigestus difteeriasse ja düsenteeriasse ning saadeti laostunud tervisega koju. Kui Nietzschest võis veel saada tema nägemuste üleinimene, siis mitte enam lahingu- väljal, vaid pigem auditooriumis või trükisõnas.

Nietzsche vapustavat nägemust valmistasid ette kaks põhjuste ahelat, millest üks oli negatiivne ja reageeriv ning teine positiivne ja elavdav. Koos andsid nad jõulise sulami, millest sündiski tema elukäiku määrav impulss.

Friedrich Nietzsche sündis 1844. aastal luteri kirikuõpetaja pojana. Mõlemad vanemad olid pärit pika traditsiooniga vaimuliku perekondadest ning kõik pereliikmed lootsid, et ka Friedrich saab ühel päeval kirikuõpetajaks. Isegi koolikaaslased kutsusid teda “väikeseks kirikuõpetajaks”. Nietzsche isa, kes oli olnud mitme kuningliku perekonna liikme õpetaja, rõõmustas väga, kui tema ainukeseks jäänud poeg sündis just Friedrich Wilhelm IV sünnipäeval, ning andis poisile kuninga nime.

1848. aastal tabas nelja-aastast Friedrichi tragöödia – tema isa kukkus ja suri. Selle õnnetuse üks tagajärg oli, et Friedrichi jäi üheskoos kasvatama neli naist: tema ema, vanaema ning kaks vanatüdrukust tädi. Lisaks kuulus perekonda veel ainult Friedrichi õde Elisabeth. Naisterahvad “hellitasid teda nii, et ta muutus peaaegu naiselikult peenetundeliseks ja tundlikuks.”[2] tema reageerimine, võib-olla ka ülereageerimine, oli mõistetav. Friedrich tegi otsuse, et ei hakka mitte kunagi kirikuõpetajaks.

1865. aastal avastas Nietzsche Schopenhaueri raamatu “maailm kui tahe ja kujutlus” (Die Welt als Wille und Vorstellung) ning leidis selles “peegli, mille kaudu hakkasin nägema maailma, elu ja oma loomust hirmutavalt suurejoonelises kujutuses.”[3] Ta võttis vaimustunult omaks Schopenhaueri kontseptsiooni instinktiivsest, irratsionaalsest tahtest ning kasutas seda oma filosoofia keskmena. Samuti meeldis talle väga Schopenhaueri “häbenemata ateism,” nagu ta seda nimetas.[4] Nietzsche silmis oli Schopenhauer esimene avalik ja teravakeelne ateist saksa kultuuriruumis. Schopenhaueri eeskujul nõustus ta täielikult seisukohaga, et ateism on filosoofilise mõtte edendamise hädavajalik eeltingimus.

Nietzsche hülgas oma esivanemate ristiusu ning võttis omaks elutahte kui uue jumala. Oma esimeses raamatus, “Tragöödia sünd” (Die Geburt der Tragödie), sõnastas ja ristis sõnameister Nietzsche oma äsja omaksvõetud jumaluse nii:

"Nõnda juhtus, et ... minu eluinstinkt pöördus eetika vastu ja lõi radikaalse, esteetika suunas kallutatud vastudoktriini, et seista vastu kristlikule elu mõnitamisele. Kuid ikkagi oli sellele vaja nime. Mina kui filoloog, nii-öelda sõnade mees, ristisin selle omatahtsi – sest kes võiks öelda antikristuse tõelise nime? – kreeka jumala Dionysose nimega."[5]

Nietzsche oli oma uuest jumalast lummatud. Dionysos (Bacchos) oli elu – instinktiivne ja lahjendamata. Ta süüdistas, et ristiusk pole muud kui “tahe eitada elu”. Ristiusk on “salajane hävitusinstinkt, laimuprintsiip, taandamisvahend – lõpu algus – ja seetõttu ülim oht.”[6] Nietzsche hinnangul on ristiusk algusest peale keskendunud enesepõlgamisele. Ta vihkab seda maailma siin, kardab ilu ja meelelisust ning juhib järgijad elust kõrvale, suunates nende tegelikud, loomulikud huvid “ligimesele” ja “surmajärgsele elule”. [7]

Dionysos, kunsti apoteoos, sai Nietzsche jumalaks ja eeskujuks. Raamatus “tragöödia sünd” kirjutab ta kahest jumalast, keda kreeklased on kunsti kaudu austanud. Esimeseks taoliseks jumaluseks oli Dionysos – laulu ja muusika, tantsu ja näitekunsti jumal. Veel oli ta veini ja pidutsemise, tegutsemisrõõmu, ekstaatilise liikumise, instinkti ja seiklemise ning, mis kõige olulisem, kohkumatu kannatamise jumal. Siis tuli apollon – rahu, vaba aja ja puhkamise jumal ning loogika, kaemuse ja filosoofilise meelerahu jumal. Nietzsche omistab Dionysosele püsimatu, meheliku jõu ning Apollonile vaikse naiselikkuse.

Kuigi Nietzsche kaitseb seisukohta, et ülevaim osa kreeka kunstist ühendab need kaks ideaali, näitavad tema kirjutised väga selgelt, et tema hinge on läbinisti vallutanud Dionysos. Nietzsche jaoks märkis Sokratese ja Platoni ilmumine kreeka mõtteareenile, et Dionysose vaim oli jahtunud ning domineerima hakkas Apollon. Sel hetkel astus instinkti asemele intellekt, filosoofilise luule asemele kriitiline filosoofia, kunsti asemele teadus ning olümpiamängude asemele dialektika. Nietzsche materdab Platonit kui “Kristuse eelset kristlast” ja tembeldab Sokratese nõuande “tunne iseennast!” barbaarseks.[8]

Nietzsche hinnang Sokratesele muutub hiljem kirglikuks vihkamiseks. Viimases, oma eluajal ilmumata jäänud töös “Võimutahe” (Der Wille zur Macht, avaldatud postuumselt 1909-1910) väidab ta, et “Sokrates esindab väärtuste ajaloos kõige sügavama perverssuse taset” ning kasutab ta kohta selliseid nimesid nagu “moraalimaniakk”, “kloun” ja “türann”. Sokraatilist meetodit iseloomustab Nietzsche kui “liialdamist, ekstsentrilisust, karikatuuri”, “enesemõnitust, dialektilist kuivust”.[9]

Dionüüsoslikult maldamatul Nietzschel ei jätkunud kannatust Sokratese, Platoni ja Aristotelese rahuliku kaalutleva mõistuse tarvis. Ta ei näinud filosoofiat mitte niivõrd dionüüsosliku ja apollonliku lähenemise harmooniana, kuivõrd ainult dionüüsoslikuna. “Võimutahtes” väidab ta, et “filosoofia, nagu mina olen sellest aru saanud ja praegu oma elus teoks teinud, on eksistentsi vastumeelsete ja metsikute aspektide vabatahtlik otsimine.”[10] Kas oleks Nietzsche saanud oma dionüüsosliku joovastuse eelistamist veel selgemalt väljendada kui järgnevas lõigus?

Joovastus peab kõigepealt olema kõrgendanud kogu masina erutuvust: kunst ei sünni enne, kui see juhtub. Kõikvõimalikel joovastustel, kui erineva algupäraga nad ka poleks, on võime seda teha: ennekõike joovastusel seksuaalsest erutusest, vanimal ja primitiivseimal joovastuse vormil. Samamoodi pidutsemise, võistlemise, julgustüki sooritamise, võitmise ja igasuguse ärritumise joovastusel; joovastusel julmusest ja joovastusel hävitamisest; joovastusel, mis on tingitud kindlatest meteoroloogilistest mõjutustest, nagu näiteks joovastus kevadest; või joovastusel, mis on tingitud narkootilistest ainetest; lõpuks joovastusel tahtest, joovastusel üleküllastatud ja paisutatud tahtest.[11]

Nietzsche leidis mõneks ajaks, et nii Saksamaa kui ka dionüüsoslik vaim on õitsele puhkenud Richard Wagneri muusikas. “Saksa hinge dionüüsoslikust sopist,” kirjutab ta, “on tõusnud jõud, millel pole midagi ühist sokraatilise kultuuri eeldustega ning see kultuur ei suuda seda seletada ega põhjendada... Ma räägin saksa muusikast selle võimsas voolus Bachist Beethovenini ja Beethovenist Wagnerini. Kuidas tuleks tänase päeva väiklane intellektualism toime koletisega, kes on tõusnud lõpututest sügavikest?”[12] Eriti haaras teda kaasa armastuse ja surma stseen “Tristani ja Isolde” kolmandast vaatusest. Selles koges ta “maailmatahte südamelööke,” tundes, kuidas “taltsutamatu eluiha tungib kõigisse maailma elusoontesse kord mässava vetevoo, kord õrnalt kobrutava ojana.”[13]

Hoolimata ohjeldamatust entusiasmist Wagneri varase loomingu suhtes, ei andestanud Nietzsche “Nibelungide sõrmuse” loojale ometi kunagi “Parsifali” (1882) kirjutamist. See ooper ülistab ristiusku. Teoses leiab pühalikku austust Kristuse küljesse löödud oda ning Püha Õhtusöömaaja karikas. Lisaks on peategelane Parsifal äärmiselt ebanietzschelik karakter – puhas hing, kes suudab vastu seista kõigile seksuaalsetele kiusatustele. Lõpus leiab Parsifali vankumatu puhtus tasu ja ta kroonitakse kuningaks.

Nietzschele oli see purustav hoop. Wagner oli olnud orvuks jäänud filosoofile teise isa eest – paistis, et ta oli dionüüsosliku vaimu kehastus. Nietzsche tundis end muusika vallas läbi ja lõhki koduselt, mängis andeka asjaarmastajana klaverit ja kirjutas isegi paar “tonaalset poeemi.” [14] Ta oli Wagnerit ülistades sama ekstravagantne kui Sokratest sõimates:

"Iga asi, mida Wagner teha ei suuda, on väär. Wagner võiks paljusid asju teha, kuid ei tee, sest tal on ranged põhimõtted. Mida tahes Wagner võib teha, seda ei suuda keegi järele teha, ei ole kunagi teinud ega hakka ka kunagi tegema. Wagner on jumal."[15]

Kuid “Parsifali” järel ei suutnud Nietzsche oma senisele ees- kujule andestada ega rääkinud temaga enam kunagi. Nietzsche oli teist korda orvuks jäänud. Ei ühtegi olulist jumalat enam. Tema esimene jumal, vanemate Jumal, oli “surnud,” Dionysos oli kinni antiikajas ja Wagner osutus väärituks. Nietzsche pidi leidma uue jumala ja õpetaja. Selle leidis ta Pärsia jumaluse Zoroasteri näol. Nii kirjutaski ta 1883. aastal oma kirgliku filosoofilise poeemi ja meistriteose “Nõnda kõneles Zarathustra”. Sellest pidi saama tema dionüüsoslik, antikristlik vastulöök “Parsifalile”. “Sellest võiksin juba laulda laulu – ja tahan seda laulda: olgugi et olen üksi tühjas majas ja pean laulma iseenese kõrvadele.”[16] Sügava üksinduse seest kirjutades laulis Nietzsche laulu oma uuest jumalast. “See teos seisab täiesti omaette,” ütleb ta hiljem oma autobiograafilises töös Ecce homo: “Jätkem luuletajad kõrvale: võimalik, et üleüldse kunagi pole midagi tehtud samaväärsest jõu üleküllusest... Võetagu kokku kõigi suurte hingede vaim ja väärtus: isegi üheskoos ei suudaks nad kuuldavale tuua ühtegi Zarathustra kõnet.”[17]

Kirjastajad võtsid “Zarathustra” suhtes vähem entusiastliku hoiaku. Nietzsche rahastas teose ilmumist oma taskust. Müüdi nelikümmend eksemplari, seitse sai ära antud. Keegi ei ülistanud seda. Hoolimata elunaudingust, mida ta kuulutas, nihkus Nietzsche üksindus ohtliku kuristiku suunas.

Näitlikustades Nietzsche enda hingeseisundit, laskub Zarathustra alla oma kümme aastat kestnud meditatsioonidelt mägedes, et kuulutada rahvahulgale. Rahvahulk aga on rohkem huvitatud köietantsija etteastest. Seiklushimuline köietantsija kõnnib mööda kahe torni vahele tõmmatud köit. “Köis” on Nietzsche jaoks metafoor. “Inimene on köis, mis on kinnitatud sügaviku kohale looma ja üleinimese vahele...”[18] Miski läheb valesti ning tantsija kukub sügavikku ja saab surma. Zarathustra tõstab ta oma õlgadele ning kannab minema. “Sa oled hädaohust teinud endale kutse ...: selle eest tahan sind matta oma kätega.”[19] Elage ohtlikult, on Zarathustra tark nõuanne. Püstitage oma linnad Vesuuvi jalamile, saatke oma laevad avastamata meredele, elage sõjaolukorras.

Nietzsche kiidab heaks ihara ja seiklushimulise elu, mis peab flirtima surmaga. Köietantsija kujund, mis toob surma ja elu teineteisele nii lähedale, et need peaaegu kattuvad, tekitab peadpööritava erutuselaine. Elu on kõige elavam surma piiril. “Ma ei ole inimene,” ütleb Nietzsche oma autobiograafias. “Ma olen dünamiit.”

Vahetpidamatu iseenda rõhutamine kõigis Nietzsche töödes, eriti “Zarathustras”, ei jäta just palju ruumi mõttele ligimesest. Kui Zarathustra, kõrgeima võimu ja tarkuse hääl ütleb: “Mu vennad, ligimesearmastust ma teile ei soovita: ma soovitan teile kaugeima armastust,” [20] siis õhutab ta oma järgijaid vaatama eemaloleva üleinimese peale. Me peaksime armastust tundma “kaugeimate vastu, ära hooli oma ligimesest!”[21]

Loomulikult süvendas seesugune rõhuasetus iseendale ja oma kangelaslikele, surma trotsivatele kohustustele veelgi Nietzsche üksindust. “Oo üksindus! Sa mu kodumaa – üksindus! Kui õndsalt ja õrnalt kõneleb mulle su hääl!”[22] Tal tuli olla omaenda jumal, isa ja kangelane. See on aga rohkem kui hirmuäratav ülesanne kellele tahes.

1889. aastal, kui Nietzsche oli neljakümne nelja aastane, tabas eluaeg tervisega hädas olnud “Zarathustra” autorit ajurabandus. Ta komberdas pimesi oma pööningutuppa ja kirjutas seal kiiruga neljale tuttavale nõdrameelsed kirjad, signeerides need “Dionysose” ja “ristilööduna”. Üks kirja saanutest ruttas teda abistama ning leidis ta bakhantlikus ekstaasis lauldes ja karjudes küünarnukkidega klaverit ründamast. Nietzsche viidi hullumajja. Kui teda 27. märtsil 1889 Jena sanatooriumis küsitleti, ütles ta arstile: “See oli mu abikaasa Cosima Wagner, kes mu siia tõi,” [23] tõendades nii jätkuvalt oma hullumeelsust. 25. augustil 1900 lahkus vaikselt elavate hulgast mees, kes oli kirglikult uskunud üleinimesse.

Nietzsche – mees, kes oli Sokratese manitsuse “tunne iseennast!” teinud naeruks kui mannetu ja leige – ei teadnud oma elu lõpul, kes ta oli, pidades ennast Dionysoseks, Kristuseks või Richard Wagneriks või kõigiks kolmeks korraga. Filosoof William Barrett on kaastundlikult Nietzsche kurba saatust kommenteerinud ja meile meelde tuletanud: “Need, kes võtavad ette laskumise alamatesse sfääridesse, satuvad ohtu jääda “hingeriskide” kätte, nagu primitivistid neid kutsuvad. Need on tundmatud hiiglased, kes asuvad sügaval meie pealispinna all.”[24]

Nietzsche oli üks üksildasemaid inimesi, kes kunagi on elanud. Püüe saada omaenda jumalaks lõikas läbi kõik tema suhtluskanalid ümbritsevate inimestega. Alles ei jäänud kedagi, kes oleks tal aidanud mõista, kes ta on. Temast sai pühendusohver jumalale, mille ta samastas ekslikult eluga. Titaanid olid igati kohaselt reageerinud Dionysosele, kes tavaliselt viis oma järgijad pöörasesse hävitushoogu ja rebis nad tükkideks. Nietzsche idealiseeris võimutahet. Lõpuks oli ta ravimatu hull, süüfilisest halvatud ja pime, ning kahe naise, alguses ema ja hiljem õe, hoole all. (Iroonilisel kombel oli ta varem naisi naeruvääristanud. “Zarathustras” kirjutas ta: “Mehe õnn on: mina tahan. Naise õnn on: tema tahab.” “Sa lähed naiste juurde? Ära unusta piitsa!”)[25] Raamatus “Lõbus teadus” (Fröhliche Wissenschaft) räägib Nietzsche esimest korda Jumala surmast ja tõstatab küsimuse: “Kas ei eksle me justkui läbi lõputu eimillegi?”[26] Nüüd oli ta leidnud vastuse. Tegelane Nietzsche, kes need saatuslikud sõnad kuuldavale tõi, oli ise hullumeelne.

Kolmeteistkümneaastasena kirjutas Nietzsche oma esimese eetikat käsitleva essee ja ta tegi selles Jumalast kurjuse isa.[27] Samal aastal pani ta kirja oma esimese autobiograafia. Seda toimingut kordas ta järgneval kümnendil vähemalt kaheksa korda. Kaks aastat hiljem nägi ta halvaendelist unenägu, mille on talletanud oma raamatus Ecce homo. Unenäos ehmatas teda öösel läbi sünge metsa luterlaste linna poole minnes “läbilõikav karje lähedalasuvast hullumajast.” Seejärel kohtas ta “metsiku ja võika välimusega” jahimeest, kes soovitas Nietzschel suunduda hoopis teutschentali (Saksaorgu). Jahimees tõstis oma vile huultele ja puhus nii “kimeda noodi”, et Nietzsche ärkas luupainajast.

Unenägu annab mõista, et Nietzsche elu oli teelahkmel. Üks tee viis Lutheri ristiusu, tema suguvõsa usu juurde, teine aga primitiivsele, paganlikule Saksamaale. See unenägu polnud erandlik, vaid kõlas kokku teiste unenägude ja nägemustega, millel Nietzsche lasi voolata oma kirjatöödesse. Me teame, et ta jättis ristiusu kõrvale ning valis tee tagasi maapinnale – ja hullumajja. “Tema intellekt on kaoses kaduma läinud,” on Nietzsche kohta öelnud filosoof George Santayana. “Tema süda on enesele keelanud kergenduse läbi pisarate ja leiab väljapääsu vaid sunnitud naeru ja pettelootuste kaudu, mis ei rõõmusta kedagi, kõige vähem teda ennast.”[28]

Nagu Santayana kommentaarist aimata, on Nietzsche poosid äärmiselt õõnsad ja ebaveenvad. Kogu tema uhkeldamine ja hoopide jagamine, et kuri on ainuke tõeline voorus ja hea on kõige armetum pahe, on näitemäng. Tema väide, et piim on sülelaste jaoks ja et tugev mees peab olema läbiimbunud verest ja alkoholist, kaldub patoloogiasse. Nietzsche jäi poisiks, kes ei kasvanudki suureks, ta jäi vägivallaga mängivaks poisiks – “põmm-põmm, sa oled surnud” –, kes jääb ka kõige raevukama tahtmise juures ikka ainult lambaks hundinahas.

Ja ometi, kogu Nietzsche elu kurbloolisusest ja eriti selle traagilisest lõpust hoolimata, on tema mõju tohutu ning ta paelub jätkuvalt väga erinevaid inimesi, isegi kui nad ei mõista, millele tema tekst ilmselgelt viitab. Nende hulgas on mässulised üliõpilased, heavy metal-muusikud, “voli” ihkavad radikaalsed feministid, abordivabaduse entusiastid – need, kes usuvad, et kõlblus kuulub eranditult tahtele.

Ent oli ka neid, kes mõistsid Nietzsche kuulutust selgesti. Tema mõju üle natsismi väljakujunemises vaieldakse üha. Crane Brinton teeb oma kriitilises uurimuses “Nietzsche” (kirjutatud 1940) järgmise tähelepaneku:

“Punkthaaval kuulutas ta ... enamikku natside usutunnistuse põhiväidetest: kõigi väärtuste ümberhindamist, võimutahte pühadust, tugevate õigust ja kohustust domineerida, suurriikide ainuõigust eksisteerida, Saksa ja seega euroopa ühiskonna uuendamist ja ümbersündi. ... Seda vabastamata pinget, palavikulist pürgimust, kannustavat hullust, suurt kära, mida Nietzsche enda ümber tekitas, tekitab natside eliit enda ümber ebamugavalt suures osas maailmast.” [29]

Neid sõnu kirjutades ei teadnud Brinton, kui õigus tal oli. Ta kõneles filosoofina. Ta kirjutas teise maailmasõja koidikul ja ajalugu kinnitas peatselt tema hinnangut. Isegi kui Nietzsche ise poleks natsismi uskunud, on rohkem kui selge, et natsism uskus temasse. Idee võib olla surmavam kui tema looja. Mees, kes kutsus end “dünamiidiks,” oli nõrk, üksildane ja oma eluajal mõjuvõimuta. Ent tema ideed on tõepoolest olnud dünamiit.

“Zarathustras” hüüab Nietzsche: “Parem hoopis ilma Jumalata, parem omal käel saatust seada, parem loll olla, parem ise jumal olla!” [30] See on lärmakas, ent õõnes karjatus meeleheitlikult “minalt”, mis keeldub olemast see, mis ta on, ning ähvardab trotsides hoopis kogu maailma pahupidi pöörata. See on poeetiliselt väljendatud kärsitus. Nii jääb see viljatuks. Kui ta aga omaks võtta ja teda imiteerida, sünnib kaos.

Jacques Maritain on õigesti märkinud, et “ateismi järgi pole võimalik elada.”[31] Hüve, mille poole me püüdleme, inimtahte loomulik objekt, on hea ise, mitte aga meie ego rahuldamine. Ateism keerab isikule sõlmed sisse. Ta lükkab tagasi hea puhtal kujul kui meie tahte tõelise objekti ning asendab selle illusoorse hüvega. Omaenda jumalaks olemine pole kangelaslikkus. See on rumal ja enesehävituslik, kuna pole olemuslikult realistlik. Tõeline kangelaslikkus juhtub tegelikkuses. Tõeline julgus nõuab enamat kui poosi. “Nõnda ihkab igasugune tahe, ka kõige väärastunum, ka enesele teadmata Jumalat,” põhjendab Maritain. Ükski vastuhakk Looja korra vastu ei saa olla tõeliselt loov, vaid peab lõppema hävinguga, nii et “iga absoluutne ateismikogemus, kui seda järgida teadlikult ja rangelt, lõpeb psüühilise lagunemise esilekutsumisega, suitsiidiga.”[32]

Tõstes inimese tahte kõigest kõrgemale ja kuulutades Jumala surma, annab Nietzsche surmakultuurile aluseks kirgliku ja ahvatleva antifilosoofia. Kiites üles isoleeritud indiviidi, mis trotsib igasugust seadust, tava ja sotsiaalsust, pakub Nietzsche meile suurejoonelise programmi, millega saab õigustada kõike, mida tahe ihkab. Selle õnnetu tulemus, mis tuleb välja ka Nietzsche enda elukäigust, on iseenda hävitamisele, enesetapule kallutatud kultuur. See on seesama modernsuse kultuur, mille kohta ütleb G. W. F. Hegel kibedalt “Suur reede ilma Ülestõusmispühata.”

Viited:

[1] Elisabeth Förster-Nietzsche, The Young Nietzsche, inglise keelde tlk A. M. Ludovici (London: 1912), 1:235.
[2] Will Durant, “Lood filosoofia ajaloost“, tlk A. Kaal ja L. Anvelt (Tallinn: Olion, 1998), lk 327.
[3] Friedrich Nietzsche,The Birth of Tragedy, tsiteeritud ibid. lk 404. Nietzsche pühendas selle teose Schopenhauerile kui “auväärsele teerajajale”.
[4] Vt James Collins, The Existantialists: A Critical Study (Chicago: Henry Regnery, 1952) lk 21.
[5] Friedrich Nietzsche, The Birth ofTragedy, inglise keelde tlk Francis Golffing (Garden City, NY: Doubleday, 1956), lk 11.
[6] Ibid.
[7] Ibid., lk 10-11.
[8] Ibid., lk 34.
[9] Friedrich Nietzsche, The Will to Power, inglise keelde tlk A. M. Ludovici, tsiteeritud Reality, Man and Existence: Essential Works of Existentialism, toim H. J. Blackham (New York: Bantam, 1965), lk 98-99.
[10] Ibid., lk 115.
[11] Friedrich Nietzsche, Twilight of the Idols, inglise keelde tlk R. J. Hollingdale (Harmondsworth, UK:1968), lk 71-72. Nietzsche alapealkiri sellele teosele on “Kuidas filosofeerida haamriga”.
[12] Friedrich Nietzsche, Birth of Tragedy, lk 119.
[13] Ibid., lk 127.
[14] Jacques Barzun, Darwin, Marx, Wagner (Garden City, NY: Doubleday, 1958), lk 298.
[15] Tsiteeritud ibid., lk 301.
[16] Friedrich Nietzsche, “Nõnda kõneles Zarathustra”, tlk Johannes Palla (Tallinn: Olion, 1993), lk 127.
[17] Friedrich Nietzsche, “Ecce homo”, tlk Jaan Undusk (Tallinn: Vagabund, 1996), lk 110 – Tlk.
[18] Friedrich Nietzsche, “Nõnda kõneles Zarathustra”, tlk Johannes Palla (Tallinn: Olion, 1993), lk 8.
[19] Ibid., lk 12.
[20] Ibid., lk 40.
[21] Ibid., lk 132.
[22] Ibid., lk 122.
[23] E. F. Podach, Nietzsches Zusammenbruch (Heidelberg: N. Kampmann, 1930), lk 94.
[24] Willian Barrett, Irrational Man (Garden City, NY: Doubleday, 1958), lk 180.
[25] Nietzsche,“Nõnda kõneles Zarathustra”, lk 44.
[26] Friedrich Nietzsche, “The Joyful Wisdom”, inglise keelde tlk Thomas Common, tsiteeritud Blackham, Reality, lk 66-67.
[27] Friedrich Nietzsche, The Genealogy of Morals, inglise keelde tlk Francis Golffing (Garden City, NY: Doubleday, 1956), lk 151.
[28] George Santayana, The German Mind: A Philosophical Diagnosis (New York: Thomas Y. Crowell, 1968), lk 143.
[29] Crane Brinton, Nietzsche (New York: Harper and Row, 1965, esmatrükk 1941), lk 231.
[30] Nietzsche,“Nõnda kõneles Zarathustra”, lk 174.
[31] Jacques Maritain, True Humanism, inglise keelde tlk M. R. Adamson (New
York: Charles Scribner’s Sons, 1954), lk 52.
[32] Ibid., lk 52-53.


Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=952

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP