Kuhu on kadunud eestlane?
Mida rohkem süvenen erinevatesse sotsiaalsetesse ja poliitilistesse teemadesse, seda enam tundub Eesti tulevik must ja muserdav.
Tean, et osad esitaksid selle väite peale süütu näoga küsimuse- miks? Teised aga saaksid aru ja mõistaksid.
Kes on siis need, kes mõistavad? Need on inimesed, kes seisid laulva revolutsiooni lippude all. Mitte kõnepuldis (kuigi ka neist osadel on ilmselt säilinud veel aated), vaid inimesed, kes lauluväljakul pisarad silmis kuulasid Alo Mattiiseni isamaalisi laule ja Heinz Valgu pateetilisi kõnesid.
Jah, siis me tundsime südamesopis vabaduseiha, ühtekuuluvust ja soovi saada oma maa peremeesteks. Ja suur osa neist seal viibinutest kannab seda soovi siiani hinges.
Kahjuks pole me osanud seda tunnet edasi anda oma lastele. Noorele põlvkonnale, kes peaks tulevikus meie riiki juhtima, iseseisvust ja rahvuslikkust edasi kandma.
Just nendest noortest tulevikulootustest rääkida tahangi.
Ma ei süüdista noori selles, et suuremal osal neist on hoopis teised unistused ja ideaalid, kui meil omal ajal. Nemad ei ole elanud nõukogude loosungite all, pole pidanud käsu korras truudust vanduma võõrale rahvale. Nende jaoks on maailm valla. Võimalused minna ja tulla. Otsida paremat, huvitavamat ja tihti ka mugavamat. Nende tulevikunägemust suunavad kaks märksõna- raha ja heaolu.
Väljastpoolt pealesuruv kultuur või pigem kultuuritus maksab kätte meile noorte kaudu. Maksab kätte tegematajätmised ja rääkimata jätmised. Maksab kätte oma kultuuri mahavaikimise eest.
Külaelu väljasuretamine riiklikul tasandil viib varsti ka viimased eestluse hoidjad meie seast. Vaid väike osa meist oskab veel väärtustada rahvakalendri tähtpäevi, teab kombeid ja tavasid. Meie rahva traditsioonid on vajumas unustuse hõlma, samal ajal kui välismaailmast tulevad järjest laiemalt levivad ja kinnistuvad.
20 aastat tagasi saime oma vabaduse, oma riigi. Kuid unustasime õige ruttu, et vabadusega kaasneb vastutus. Vastutus enda ja oma maa ees.
Kas eestlane tõesti ei oska vastutada? Vaata enda sisse ja mõtiskle mõne hetke.
Kas oled sina see, kes on suutnud hoiduda pahedest? Oled sa suutnud hoida pereväärtusi?
Või oled sa see, kes läänest saabunud lodevuse ja lausliberaalsete vaadete järgi elab?
Keegi meist pole eksimatu, kuid vigadest õpitakse ja kunagi pole hilja muutusteks. Me ei saa otseselt muuta riigikorda või vahetada valitsust, kuid me saame muuta omaenda suhtumist, meie laste suhtumist ja luua seeläbi eestluse püsimajäämiseks tugev vundament.
Kas poleks aeg hakata kasvatama meie poegi sihvakateks mastimändideks, kes tormis ei murduks? Kasvatada neist mehed, kes oma perekonda austaksid läbi põlvkondade. Kes oma maad armastaksid ja hoiaksid.
Kas poleks aeg meie tütreid innustada olemaks naine ja ema, mitte suurlinna tibi, kes suudab vaid firmahilpude ja solaariumi peale mõelda? Kasvatada neist naisi, kes ei pelga oma käsi mullaseks teha ning nendesamade sõrmekestega oskaksid teha midagi asjalikumat kui vaid arvuti klahve klõpsida.
Mõelge, kallid lapsevanemad- see on kõik teie võimuses. Õpetage oma lastele väärtusi, millel pole hinnalipikut küljes. Andke neile võimalus teadmiste läbi , et nad saaksid oma kodumaa ja rahvuse üle uhked olla.
Vaid nii jääb lootus, et eestlane ei sure dinosauruste kombel välja ega muutu tuleviku õpikutes hoiatavaks näiteks teistele rahvustele…
Eve Lill
19.04.2012
Tean, et osad esitaksid selle väite peale süütu näoga küsimuse- miks? Teised aga saaksid aru ja mõistaksid.
Kes on siis need, kes mõistavad? Need on inimesed, kes seisid laulva revolutsiooni lippude all. Mitte kõnepuldis (kuigi ka neist osadel on ilmselt säilinud veel aated), vaid inimesed, kes lauluväljakul pisarad silmis kuulasid Alo Mattiiseni isamaalisi laule ja Heinz Valgu pateetilisi kõnesid.
Jah, siis me tundsime südamesopis vabaduseiha, ühtekuuluvust ja soovi saada oma maa peremeesteks. Ja suur osa neist seal viibinutest kannab seda soovi siiani hinges.
Kahjuks pole me osanud seda tunnet edasi anda oma lastele. Noorele põlvkonnale, kes peaks tulevikus meie riiki juhtima, iseseisvust ja rahvuslikkust edasi kandma.
Just nendest noortest tulevikulootustest rääkida tahangi.
Ma ei süüdista noori selles, et suuremal osal neist on hoopis teised unistused ja ideaalid, kui meil omal ajal. Nemad ei ole elanud nõukogude loosungite all, pole pidanud käsu korras truudust vanduma võõrale rahvale. Nende jaoks on maailm valla. Võimalused minna ja tulla. Otsida paremat, huvitavamat ja tihti ka mugavamat. Nende tulevikunägemust suunavad kaks märksõna- raha ja heaolu.
Väljastpoolt pealesuruv kultuur või pigem kultuuritus maksab kätte meile noorte kaudu. Maksab kätte tegematajätmised ja rääkimata jätmised. Maksab kätte oma kultuuri mahavaikimise eest.
Külaelu väljasuretamine riiklikul tasandil viib varsti ka viimased eestluse hoidjad meie seast. Vaid väike osa meist oskab veel väärtustada rahvakalendri tähtpäevi, teab kombeid ja tavasid. Meie rahva traditsioonid on vajumas unustuse hõlma, samal ajal kui välismaailmast tulevad järjest laiemalt levivad ja kinnistuvad.
20 aastat tagasi saime oma vabaduse, oma riigi. Kuid unustasime õige ruttu, et vabadusega kaasneb vastutus. Vastutus enda ja oma maa ees.
Kas eestlane tõesti ei oska vastutada? Vaata enda sisse ja mõtiskle mõne hetke.
Kas oled sina see, kes on suutnud hoiduda pahedest? Oled sa suutnud hoida pereväärtusi?
Või oled sa see, kes läänest saabunud lodevuse ja lausliberaalsete vaadete järgi elab?
Keegi meist pole eksimatu, kuid vigadest õpitakse ja kunagi pole hilja muutusteks. Me ei saa otseselt muuta riigikorda või vahetada valitsust, kuid me saame muuta omaenda suhtumist, meie laste suhtumist ja luua seeläbi eestluse püsimajäämiseks tugev vundament.
Kas poleks aeg hakata kasvatama meie poegi sihvakateks mastimändideks, kes tormis ei murduks? Kasvatada neist mehed, kes oma perekonda austaksid läbi põlvkondade. Kes oma maad armastaksid ja hoiaksid.
Kas poleks aeg meie tütreid innustada olemaks naine ja ema, mitte suurlinna tibi, kes suudab vaid firmahilpude ja solaariumi peale mõelda? Kasvatada neist naisi, kes ei pelga oma käsi mullaseks teha ning nendesamade sõrmekestega oskaksid teha midagi asjalikumat kui vaid arvuti klahve klõpsida.
Mõelge, kallid lapsevanemad- see on kõik teie võimuses. Õpetage oma lastele väärtusi, millel pole hinnalipikut küljes. Andke neile võimalus teadmiste läbi , et nad saaksid oma kodumaa ja rahvuse üle uhked olla.
Vaid nii jääb lootus, et eestlane ei sure dinosauruste kombel välja ega muutu tuleviku õpikutes hoiatavaks näiteks teistele rahvustele…
Eve Lill
19.04.2012
9 kommentaari:
Need, kes seda õpetavad, ei saavuta elus mitte midagi olulist, sest maailm (loe: keskkond) surub oma elustiili peale. Poliitikute eeskuju on raha ning see kandub ka järeltulevatele põlvkondadele üle, õpeta, mida soovid. Samuti pereväärtused v. nende puudumine. Hea, et ei ole koolis pedagoog, ei oskaks lastele midagi praegusel ajal kaasa anda sellist, millest neil kasu oleks. See, mis endale tundub õige, ei pruugi seda olla teistele. Kogu maailm läheb oma teed. Ja igaüks valib oma tee. Maal, sõrmed mullas, on see eestlane, kes orjab mistahes isandat, saamata aru, et tal tulevik puudub. Praegu peetakse edukaks just nimelt mistahes reeglite ja seaduste eirajat. Vaadakem oma maa poliitikuid. Hoolega. Mida te seal näete? Te ei näe ausust, eetikat, üht perekonda jne. Reeglina mitte. Aus eestlane jääb psüühiliselt haigeks ja hääbub oma maal, ei lähe ta Soome ega mujale oma töötutoetuse ega sots.toetuse abiga. Töötab seni, kas või kodus oma maalapil, kuni jääb haigeks ning sureb. Kuhu ta siis kaob? Eks kalmistule.
Tagasi kiviaega on võimalik, aga mis mõte sel pikas perspektiivis siiski on. Petrooleumilambi ja kartuliga tänapäeval enam vastu ei pea. Raha on ka vaja, et oma maalapi eest maksta. Jne.
H. Valk jäi mulle sel aastal silma ka väga imelikust aspektist, nimelt ei sobivat Vanemuine enam 24-nda veebruari vastuvõtuks kohe kuidagi.
Mida inimesed soovivad? Ilmselt ei sobiks tema lastelastele ka enam, sõrmed mullas, olemine, sest tema meelest on tema pere loodud millegi parema jaoks, kas pole?
Eesti inimese hukutab Eestimaal korruptsioon, kuritegevus, karistamatuse- ja ebaõiglustunne; töötuse eest põgeneb osa veel Soome, kuid kuritegevuse eest ei kaitse mitte kedagi mitte keegi. Siin ei aita maalähedus, säästlikkus. Kasvatus ka mitte.
Nii mustades värvides, kui kommentaatorid, ma veel asju ei näeks. Kaasa aidata saab siin igaüks oma laste rahvusliku kasvatusega.
Tõsi, riiklikul tasemel on ka see lausa olematu.
Lugege:
http://rahvuslane.blogspot.com/2011/11/matti-ilves-rahvusliku-kasvatuse.html
Siis ei näe asju õigesti. Alates ühiskondlikust leppest peale tillutatakse Eesti riigis teisi. A. Rüütel peab teadma, mida ühiskondliku leppega Eesti Venemaale lubas, öelgu välja nüüd. Oli see sõjaväepensionäride Eestisse jäämine jpm. Neid tillu-lillu-kasvatuse jutte oskab igaüks arvuti taga kribada, ja igaüks teab, kuidas peaks elama, kuid mitte miski ei muutu, sest ei ole muutasuutjaid.
Ütlete ikka karmit, seda oskab ka igaüks teha. Olge rahulik, muutasuutjad tulevad ja selleks saab EKRE!
Isamaaliselt kasvatada lapsi saavad inimesed, kelle pole nõukaliku kasvatuse säilmeid. Mooses tõi juute Egiptusest tõotatud maale 40 aastat, et haihtuks orjameelsus. Oleg.
Mis on EKRE? Eesti Kommunistlik.. edasi ei julge mõelda ...
Kommunistlik-neomarksistlik on see EL. EKRE on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
Olen lugenud hulka kirjutisi ja kommentaare erinevatest väljaannetest (loe: allikatest) pikema aja jooksul kui viis aastat. Ma saan aru autori heast soovist teha head oma kaasmaalastele. Nii see peakski olema. Tugev pere ja vöimalus hakkama saada igas olukorras, näiteks ka mingil ajal elekrita kui vaja. (Eesti Energia hüvitas ca üle nädala elektrita olnud paarile inimesele selle aja eest 8€). Niisamuti nagu autor arvab osa inimesi, kes sündinud kohe pärast II maailmasöda.
Kuid, nüüd tuleb üks suur ja kibe töde. Kasvav pölvkond on suhteliselt halva tervisega, osa noormeestest ei sobi isegi kaitseväkke. Nad on halvasti toitunud ja selles ei ole nad sugugi ise süüdi. Kes ja mis, teab suur osa eestlasi isegi. Maal, maapiirkonnas suudab elada inimene, kes on keskmisest paremal rahalisel järjel, ta suudab lükata lumest lahti iga päev talvel tee ja minna kodust välja, tööle, kui see olemas, ja vajadus minna. Oletatavasti ei ole tegu IT-spetsialistiga vms. Ta suudab ise anda oma lastele väljaspool maapiirkonda hariduse ja huvihariduse, sest KOV söidutoetusi väljaspool oma piirkonna gümnaasiumi (loe: kui see veel olemas) koolis käimiseks ei maksa (ka mitte ametikooli ja kutsehariduse jaoks). See olukord on üle Eesti karjuvalt erinev. Kapitalismis ei ole vördsust ja see ei ole tagatud demokraatlikus Eestis ka lastele.
Paljud mehed surevad enne pensioniiga, on teinud rasket tööd, osa käinud ka Tshernobölis. Osa eestlasi lahkub Eestist. Suured pered kiratsevad ja eks tulevik näitab, mis saab lastest, kes vaesuses kasvanud, kas nad jäävad Eestisse. Siin ei aita, sörmed mullas, jpm. Elu nöuab ajaga kaasaskäimist.
Olen lugenud kommentaare, kus Eestit vörreldakse Aafrikaga. Ei tasu ja ei saagi vörrelda sealse kliima, ajaloo jms. pärast. Miks nad siis ei kasvata seal kartulit ja riisi? Poliitikud ütlevad, et Eestit tohiks vörrelda vaid Läti ja Leeduga, sest sarnane ajalookäik. Ei tea, muidu vörreldakse igas suhtes Soome ja millegipärast ka Venemaaga. Ärgem unustagem, et ka Venemaal on juba Internet päris pikka aega. Vöiksime vörrelda Eestit mingis suhtes nt. endise Ida-Saksamaaga, kuid seal ei jäänud endised kommunistid vöimule. Kommentaar läheb pikaks..
Iga kolmas eestlane pidavat olema seaduslikult vormistatud töövöimetuks. Kui palju potentsiaalseid haigeid on aga pikaajaliste töötute, heitunute seas. Kui need inimesed peaksid mingil ajal töö leidma, nad ei suuda seda enam teha.
Praegu peaks olema riigi poolt inimestele riiklik päästeröngas - kolimistoetus Soome, sest töötutoetusega sinna üksikinimene enam ei suuda minna ning riigis töökohti üldiselt ei looda.
On avaldatud andmeid, et HIV-i haigestunute ja potentsiaalseid viirusekandjaid vöib olla Eestis tohutult. Selle viljad on ca 10 aasta pärast oluliselt näha. Peiteaeg 10 aastat.
Mis saab siis eestlase genofondist laias laastus? Järele jäävad ehk just nimelt vaesuses virelnud inimesed, sest neile on jäänud natuke tervist, kuid sellega ei päästa enam eestlase tulevikku.
Kuidas suudab EKRE vöidelda kuritegevuse, korrumpeerunud ametnike, advokaatidega, kes tegelikult toodavad oma kohtuotsustega samuti psüühiliselt haigeid inimesi, adumata, mida see tegelikult rahvuse jaoks tähendab. Raha rahaks. Eestis peaks välja vahetatama kogu kaader, kes tegeleb juriidikaga. Sama teistel elualadel riigiametnike osas. Aga see köik ei muuda 20 aastat olematuks ega väära juba käimasolevaid protsesse. Ja need ei ole üldse jätkusuutlikud protsessid. Kahjuks on praegu niimoodi.
Postita kommentaar