RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 1. aprill 2012

Euroopa väsinud Venemaast

                                 Vastulöök ajalehele "Moskovski Komsomolets Estonia"

  “Usume, et uus Venemaa president on valmis kodanikega ning kodanikuühiskonnaga peetud dialoogi abil need reformid ellu viima,” ütles oma avalduses Vene presidendivalimiste kohta ELi välisminister Catherine Ashton, rõhutades nii majanduslike kui ka poliitiliste reformide vajadust Venemaal.

Millel see usk rajaneb, pole ta seletanud. On selge, et viisakad sõnad tähendavad otse vastupidist: ei ole enam usku, lootust. Ega soovi Vene reformide toetamisele aega raisata.

Õnnitleme, loodame koostööle

Oleks võinud ju oodata, et pärast Moskva meeleavaldusi vabade valimiste põhimõtete moonutamise vastu reageerib Euroopa Vladimir Putini võidule kuidagi teisiti. No kas või natuke otsustavamalt. Näiteks “ootame teie täiendavaid selgitusi väidetavate puudujääkide kohta, seni aga jäävad õnnitlused saatmata”.

Aga ei. “Õnnitleme, loodame viljakale koostööle, täheldame mõningaid puudujääke, kuid loodame nende peatsele kõrvaldamisele” – nagu ikka.

Tõtt-öelda midagi uut “vana Euroopa” liidrite reageeringus Putini võidule siiski oli. Berliin ja Pariis näiteks kommenteerisid ühe ja sama malli järgi: president Sarkozy ja kantsler Merkel õnnitlesid, välisministrid aga, Juppe ja Westerwelle vastavalt, kritiseerisid, kusjuures üsna teravalt.

Kritiseeris Moskvat ka europarlament oma resolutsioonis, kuid eurosaadikutel, nagu ka Euroopa Nõukogul ja OSCE-l, ei ole teadagi Euroopa välispoliitikas kuigi suurt mõjuvõimu.

Endise “sotsialismileeri” inimesed, ka poliitikud, tundsid oma endist metropoli n-ö instinktiivselt ning olid algusest peale uue Vene demokraatia suhtes pessimistid. “Vana Euroopa” poliitikute seas aga oli veel tosinkond aastat tagasi üsna palju neid, kes uskusid (nagu paljud venelased), et autoritaarsete võtete abil lööb Putin korra majja ning Venemaa liigub edasi demokraatia poole mööda sama helget teed nagu kõik teisedki.

Mõned paadunud “suure Euroopa” idee fännid uskusid seda isegi aasta tagasi Putini taskupresidendi Medvedevi loba kuulates. Ja nüüd, ajal mil justkui oleks asjakohane Venemaal alanud protsesse ehk natuke jõulisemalt toetada, on selgelt tunda, et Euroopa suurriikide liidrid ja ka Brüssel lihtsalt lõid käega.

Väsinud ja pettunud

Asi pole üksnes selles, et Venemaa on suurriik, kellele ei saa midagi peale suruda, samuti ELi tähtis kaubanduspartner. Ei ole peamiseks põhjuseks ka majanduskriis, millega EL olevat liiga ametis, et veel naaberriikides demokraatiat edendada. Meil seletatakse ja õigustatakse kriisiga liigagi palju protsesse, mille juured on palju sügavamal.

Euroopa on Venemaast ja selle juhtkonnast selgelt väsinud ja pettunud, kuid see on ühe suure protsessi väline tunnus. Üle kahekümne aasta tagasi alanud Euroopa ümberjagamine on lõpufaasi jõudnud. Lääne demokraatia pealetung on peatunud loomuliku piiri ees. Ukraina ehk jääb veel mõneks ajaks küsimärgiks, kuid Venemaa ja Valgevene kindlasti mitte.

Demarkatsioonijoon on maha pandud, vaherahu pärast Gruusia sõda sõlmitud, ning Euroopa tajub, et suuri muutusi sel rindel lähiajal oodata ei ole. Ja kui need tulevad, siis Venemaa sisemistel põhjustel ja välisvaatlejatele üsna ootamatult – umbes nagu 21 aastat tagasi Nõukogude Liidus.

Jüri Maloverjan, Maaleht
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP