RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 1. aprill 2012

EESTIELU: Härra Einar Laigna Nõmme Raadios 27. märtsil 2012

Eks ma jälgin elu ja kogu seda üdini korrumpeerunud süsteemi vaadates on vahel tahtmine kas metsa või mujale elama minna, aga meil on ometigi kohustus võidelda ja hoida elu ja kui ma kohtun paljude inimestega, siis selgub et on nii palju neid, kes kuulavad meie heietamisi siin, ja niisugust teistsugust lähenemist. Ja seega on kodanikuna moraalne kohustus siiski tulla siia ja sellise kohustusena ma seda ka võtan.
Millest me siis kõigest räägime täna – paljudest eri asjadest, aga tegelikult see kõik käiks ühe teema alla – OLLA või MITTE OLLA – klassikaliselt nagu Hamlet seda küsis. Kui olemine ise on muutunud küsitavaks või ütleksime, olemasolemine, siis oleks inimesel siiski väärikas teada, mis meil toimub? Ja meil tuleb teha , et elu hoida? Või kui keegi on haige… või nagu hea ütelus on: kui ema on haige siis ei minda uut ema otsima vaid minnakse arsti otsima. Kui meie ühiskond on haige, siis on üks võimalus otsida teistsugust ühiskonda. Aga see oleks ka ära põgenemine. Meie kohus oleks siiski siin Eestis hoolitseda… ja mida tuleb selleks teha? Kas on võimalik seda haiget riiki ja seda haiget ühiskonda ravida? Kas on võimalik ravida plaastriga, peale määrimisega, massaažiga, veenmisega või on koguni tarvis kirurgiat? – Nagu meditsiinis – elus on analoogiad asjade vahel. Aga võtaksime läbi mõned niisugused punktid, mis tegelikult kõik kuuluvad sellesse tervikusse.
Kõigepealt märkusena seda, et Nõukogude ajal tohtis küll omada kuldmünte kui sa olid numismaatik ja kui sul siis numismaatilises kogus olid kuldmündid. Selle kohta ma tean. Ma ise olen selle vanarahamajanduse vastu huvi tundnud, tean mis asi on mündikollektsioon. Nõukogude seadused lubasid selles rubriigis kuldmünte omada. No kindlasti kui sul tuhat Kollat, nagu nimetati seda kuld-Nikolaid, siis oli asi teistmoodi. Siin arv mängis oma osa. Kuid kuldmündid numismaatikutel olid seadusega lubatud. See kõik oli korralikult reglementeeritud, nii et see asi siiski töötas. Tuleksime nüüd mõnede sõnade kasutamise juurde. Keeles kasutatakse sõnu väga tugevate emotsionaalsete laengutega ja definitsioon või selle sõna tegelik tähendus on kas teadmata… või siis minu kogemus on ka see, et seda võib seletada ja seletada täiesti tulutult. Edasi lastakse ikka sellist mõistete loopimist, mille tegelikku tähendust ei teata. Üks selline kohutav sõna eesti keeles on DOGMA. See kõlab umbes nii nagu sa paneksid kellelegi haamriga pähe, vägivaldselt. Ja tavaliselt öeldakse kivistunud dogma. Dogma tuleb kreekakeelsest sõnast dokein ja tähendab õpetama. DOGMA definitsioon on järgmine: Dogma on niisugune õpetuslause või definitsioon, mis väljendab asja olemust ja mis on õige alati ja igal pool. Ja lisati juba antiigis juurde: “… ja kõikide poolt tunnustatud.” No see tunnustus ei ole muidugi tõe kriteeriumiks. Seega võiksime lihtsustatult öelda, et 1+1 on dogma. Füüsikaseadused on dogmad. Kosmases kehtivad seadused on dogmad. Me ei saa neid muuta, nad on objektiivsed ja selles mõttes selle sõna vale tarvitamine, nagu DOGMA piiraks inimese arengut või midagi taolist… On terve rida tunnustatud tõdesid ja need ongi dogmad. Ja nende dogmad eiramine ongi see mis meile elus õnnetust toob. Muidugi kui on tegemist valedega, mida tahetakse inimesele peale suruda kui dogmana, st kui tõde… kui vale võtab tõe vormi ja nõuab, et teda tõena kummardatakse, siis muidugi tekkib segadus elus ja asjades. Ja seega loomulikult peame meie seda teades loomulikult jälgima ja selgitama alati mõistete tähendust, õigeid definitsioone. Mis on dogma ja mis on vale, mis püüab ennast tõena ehk dogmana esitada. Ja me räägime mõnest sellisest dogmast ka kohe edasi.
Nüüd paar päev tagasi… Ma juba mõnda aega tagai olen enda jaoks avastanud sellise telekanali… üldiselt ma seda idiotismi ja seda soppa, mida seal näidatakse ei vaata. Aeg on liiga väärtuslik, et seda lihtsalt sellise ajaviite peale kulutada. See on mõrv iseenese vastu ja inimeses oleva jumaliku loomuse vastu. Tõde on oluline. Niisugune telekanal nagu REN. See on venekeelne enamasti. Ja vene keele kaudu on praegu, nagu näha, võimalik informatsiooni saada määratult rohkem kui eesti keeles. Vähemalt avalikest kanalitest. Film oli “Titanicu” hukkumisest ja sellest, et aastal 1991 korraldasid venelased sinna süvasukeldumisi ja uurisid “Titanicut” ja neid hämmastas see, et “Titanic” oli pooleks lõigatud…. Ma rõhutan seda, POOLEKS LÕIGATUD! Nii nagu umbes autogeeniga lõigatakse… Ja üldse selle laeva murdumine on äärmiselt kummaline, see meenutab midagi taolist nagu New Yorki tornide kummaline, füüsika seadustega vastuolus olev, ootamatu kokku varisemine, nii et plahvatused ülevalt alla järjest lendasid kahele poole, mida filmis on näha. Ja filmi lugu on lühidalt see, et “Titanicu” puhul oligi ette määratud ta oma esimesel reisi uppuma. See oli planeeritud asi, sellel olid oma kindlad plaanipärased tagamõtted ja nüüd jälle üks analoogia nende New Yorki tornidega. Me teame ju kõik, et New Yorki tornidesse sellel päeval millegi pärast väga, väga, väga paljud inimesed ei läinud tööle… ilmselt oli mingi peavalu või kõhulahtisuse epideemia lahti… Ja “Titanicu” laeval veel 2 tundi enne laeva väljumist annulleerisid piletid, kes? Kõige rikkamad inimesed: 50 miljardäri, siis need tipp-miljardärid ise, need Morganid, Rothschildid, Rockefellerid. Ühtlasi toodi laevast ära hinnaline maalikogu ja kahtlane on kuhu laeva viidud kuld sai? Igatahes nimekad finantsmaailma vägevad kõik loobusid sellele laevale minemast. Ja me teame, et laeval oli päästepaate mõeldu ainult ülemiste dekkide jaoks ja niisugune lihtrahvas, kes eal alumistel dekkidel oli… Me ju teame, et neid ei lastud isegi välja. Need uputati koos laevaga ära. Vabandust, uppusid koos laevaga ära. Nii et maailma ajalugu on niisuguseid asju täis. Ma ei hakka seda filmi ümber jutustama – lühidalt – “Titanicu” uppumine… jäämägi oli ainult ettekääne, see ei oleks teda põhja ajanud. Aga see laeva murdumine väga kummalistel asjaoludel… Jälgige RENi. Küllap see film kordusele tuleb mingi aja pärast. Seal siis vaadake seda ise. Igatahes mina ei pea seda mingiks VANDENÕUTEOORIAKS nagu tavaliselt kohe ruttu-ruttu öeldakse. Ja kuna inimene üldiselt kardab tõde ja inimesel on jube mõelda, et ta elab valede maailmas, siis vandenõuteooria on antud inimestele nagu kaitsepookimine või kaitsesüst. Niikui ebameeldiv tõde hakkab sinuni tulema, tuleb ette manada selline imelik irvitus ja siis öelda irooniliselt, “kas vandenõuteooria?”. No mis sa teed nende inimestega? Mõistust on antud kõikidele inimestele kindlasti, aga on muud tahtelised tegurid, mis takistavad mõistuse tööd. Inimesel on puudu julgusest ja tahtest, mitte et ta intellekt ei oleks suuteline mõistma. Niipalju siis näiteks sellest küsimusest.
Nüüd teine sõna millest midagi ei teata… Vaene õnnetu Eesti… Minule kui ajaloofilosoofile on absoluutselt selge, suurim õnnetus mis ajaloos eesti rahvast on tabanud – see on protestantism – see on subjektiviseerinud igasuguse arusaama religioossest. See on üks põhjustest, miks eestlastel see kosmiline dimensioon ei tööta ja ka puudub elu mõtestamine kõrgemal tasandil, kosmilisel tasandil, ja sellest tulenevad ka järgmised tasandid. Ja loomulikult ei õnnestu sellisel rahval selline asi nagu oma riigi õigesti tegemine. Ja nüüd juba 2 meie vabariigi kahekümneaastast tsüklit ajaloos näitavad, et me TÄPSELT kordame neid samu vigu mis enne Teist Maailmasõda ja tulemused on vaata et veel hullemad. Sest mineviku elu kandvat traditsiooni on vahepeal väga palju masendavalt lõhutud. Me kõik teame, kes nõukogude ajal oleme õppinud – tingrefleksid. Tingrefleksidest rääkides tuleb rääkida Pavlovi koerast. Pavlov oli kuulus vene füsioloog, kes siis tegi katseid ja koertega katse oli niisugune, et kui helistati kelle, siis anti ka koertele süüa. Koerad harjusid sellega ära, et kellahelin ja söök olid alati koos. Ja kui nüüd helistati, aga süüa ei toodus, siis hakkas koertel ikka ila voolama see on siis tingitud refleks. Kelleahelin käivitas harjumislikult koeral süljenäärmed. Ma olen elu aeg kassidega koos elanud ja neid väga tarku loomi jälginud. Ja minu kass näiteks ka… kui ma ainult krõbistan seda kilekotti või paberit, mille sees on temale meeldivad delikatessid, aga seda ennast veel ei ole, juba tal endal sülge tilgub. Täiesti niriseb kohe. Nii et samasugune tingrefleks. Ja selliseid tingreflekse on võimalik esile kutsuda meil kõigil. Ka meil, inimestel. Nende tingitud refleksidega mängitakse hästi ja üks tingrefleks on ka see vandenõuteooria. Kui tõde hakkab välja tulema siis me oleme tingitud kaitseme ennast sellega, et see kes seda räägib on natuke imelik inimene  ja ilmselt natukene napakas. Kes siis ikka? Ja palju teisi taolisi nähtusi sellega seoses. Ja eks me kuuleme kõik iga päev..  ära kulutatud sõna, lõpmatuseni, mis vajab defineerimist on DEMOKRAATIA. No see vana klassikaline definitsioon, tüdimuseni – paha sellel teemal üldse rääkida, seda sõna suhu võtta. Aga vaataks korraks, nii vilksti, inimese aju tegevust seoses kultuuritüüpidega.
…. jätkub lõunatunni salvestusena
27.03.2012 – LÕUNATUND – Teisipäev
aadressil: http://nommeraadio.ee/
Allikas: http://eestielu.wordpress.com/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP