Henn Põlluaas: valitsuse arvates okupeeris Eesti iseennast
Raha
võib kirikule anda, küll aga ei tohi Eesti õigusjärglust kahtluse alla
seada, kirjutab riigikogu liige Henn Põlluaas (Eesti Konservatiivne
Rahvaerakond).
Nõukogude
repressioonide tagajärjel sundvõõrandati 1940. aastatel rahvuskultuuri
seisukohalt olulisi sakraalehitisi, mida kasutati eesmärgivastaselt ja
millel lasti laguneda. Peale iseseisvuse taastamist tagastati hooned
omandireformi käigus kirikutele.
Nende
üldiselt muinsuskaitsealuste objektide säilimine ja taastamine nõuab
väheneva arvukusega kogudustelt üle jõu käivaid kulutusi. Seoses sellega
esitas valitsus riigikogule seaduseelnõu, mille põhjal soovitakse
kirikutele eelpool kirjeldatud kulusid kompenseerida.
Samahästi võiksid kõik, kellel märtsipommitamisel majad purunesid või muul kombel sõja ja okupatsiooni tõttu materiaalset kahju kandsid, tulla oma nõuetega valitsuse juurde.
Eelnõu tutvustanud
riigihalduse ministri Janek Mäggi sõnul on valitsusel tekkinud
kirikutega keerukad vaidlused, mis puudutavad Niguliste kiriku hoone ja
maa kompenseerimist Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule (EELK) ning
Petseri kloostri hoonete ja maa kompenseerimist Eesti Apostlik-Õigeusu
Kirikule (EAÕK).
Peamiseks vaidlusküsimuseks olevat kirikuhoonetes asuva väärtusliku kunsti ja sakraalvara hüvitamine.
Kirikud on seejuures lubanud loobuda igasugustest varalistest taotlustest ja nõuetest, mis neil riigi vastu on tekkinud, ning sakraalvara ja kunstiteoste, näiteks Bernt Notke «Surmatants», hüvitisnõuetest. Arvestades, et tegemist on väga hinnaliste ja Eesti kultuurile oluliste kunstiteostega, on kirikutele toetuse andmisega saavutatud mõistlik kompromiss.
Selliselt käitudes luuakse pretsedent ja antakse ka Moskva patriarhaadi õigeusu kirikule võimalus apelleerida samamoodi okupatsioonikahjude hüvitamisele, sest ka neil on Eestis Vene ajal lagunenud kirikuid, mille remontimiseks raha marjaks ära kulub.
Selline lähenemine on enam kui absurdne. See on ka üks põhjus, miks õiguskantsler protesteeris valitsuse voluntaristliku määruse vastu ja lubas selle vaidlustada. Nüüd tuldi siis samasisulise eelnõuga riigikokku.
Kas tõesti on vasakkoalitsioon seisukohal, et Nõukogude okupatsiooni ei ole olnudki, meie ise oleme kõiges süüdi, ja nagu minister Mäggi lahkelt riigikogus teatas, lõppes okupatsioon 1940. aastal (sic!). Ma loodan, et see oli vaid lapsus linguae, et ta seda tõsiselt ei mõeldud, aga tegelikult kumab just selline stalinlik hingus sellest eelnõust läbi.
Kihu kirikute toetamise asemel kompenseerida okupatsioonikahjusid on seda üllatavam, et EELK on selgelt öelnud, et nemad ei taotle mingit okupatsioonikahjude hüvitamist.
Paneb sügavalt hämmastama, kuidas sellise nihilistliku õigusliku praagiga, mis riivab meie õigusjärgsust ja õiguslikku järjepidevust, üldse välja tullakse.
Peamiseks vaidlusküsimuseks olevat kirikuhoonetes asuva väärtusliku kunsti ja sakraalvara hüvitamine.
Valitsus on seisukohal, et vaidlused tuleb lõpetada, makstes kirikutele kantud kahjude hüvitamiseks ühekordset toetust.
Kirikud on seejuures lubanud loobuda igasugustest varalistest taotlustest ja nõuetest, mis neil riigi vastu on tekkinud, ning sakraalvara ja kunstiteoste, näiteks Bernt Notke «Surmatants», hüvitisnõuetest. Arvestades, et tegemist on väga hinnaliste ja Eesti kultuurile oluliste kunstiteostega, on kirikutele toetuse andmisega saavutatud mõistlik kompromiss.
Omandireformi
reservfondi ressurss võimaldab anda kirikutele ühekordset toetust
kogusummas 7,9 miljonit eurot, millest 6,75 miljonit läheb EELK-le ja
1,15 EAÕK-le.
Absurdne seisukoht
Kirikute
toetamine on iseenesest tervitatav samm, mis võimaldab neil panustada
sakraalehitiste säilimisse ja nende renoveerimisse, seda riigikogus ka
toetati.
Sügavalt
arusaamatuks on jäänud aga soov maksta need toetused välja
okupatsioonikahjude kompenseerimise sildi all. Sellele ei suutnud
minister anda mitte ühtegi, ammugi adekvaatset selgitust.
Samahästi
võiksid kõik, kellel märtsipommitamisel majad purunesid või kes muul
kombel sõja ja okupatsiooni tõttu materiaalset kahju kandsid, tulla oma
nõuetega valitsuse juurde.
Seadus
muudaks ka omandireformi reservfondi absoluutselt mõttetuks, sest
omandireformi reservfond oli ette nähtud omandireformi tagajärgede
heastamiseks, mitte sõja- või okupatsioonikahjude tasumiseks.
Niguliste
kirikuga on siiski lihtne. Riik kompenseerib EELK-le teatud
kokkuleppelise summa ning viimane loobub nõuetest saada kirik tagasi ja
see jääb koos seal asetsevate varadega riigile. Täiesti kohatu on aga
samas kontekstis Petseri kloostrist rääkimine.
Millise loogika järgi saab okupeeritud riik maksta hüvitisi okupantriigi kuritegude ja ebaseaduslike sundvõõrandamiste eest?
Petseri
klooster ei ole isegi mitte Eesti hallataval territooriumil, vaid asub
Venemaa poolt okupeeritud ja annekteeritud alal ning kõik võimalikud
nõuded saavad olla suunatud ainult Vene Föderatsioonile.
Valitsus
on aga nõus need millegipärast ise tasuma, selmet lihtsalt toetada
remonti vajavate õigeusu kirikute renoveerimist. Millistest nõuetest
õigeusu kirik siis, sarnaselt EELKga, selle eest loobub? Kas kloostrit
ja selle vara Venemaalt tagasi nõudmast? See oleks ju absurdne.
Kuid Eestis tegutseb veel teinegi õigeusu kirik, mis allub otse Moskvale ja kelle käes Petseri klooster tegelikult on.
Selliselt käitudes luuakse pretsedent ja antakse ka Moskva patriarhaadi õigeusu kirikule võimalus apelleerida samamoodi okupatsioonikahjude hüvitamisele, sest ka neil on Eestis Vene ajal lagunenud kirikuid, mille remontimiseks raha marjaks ära kulub.
Kas
tõesti hakkame ka okupantriigi ametlikule riigikirikule
okupatsioonikahjusid hüvitama? Vasakvalitsuse loogika järgi võiksime
hakata isegi Jaanilinna kellelgi kompenseerima, asub ju seegi, nagu
Petseri kloostergi, okupeeritud ja annekteeritud piirkonnas. Kas Narva
linnale või muinsuskaitseametile või näiteks isegi venelaste käes
olevale Ivangorodi linnale?
Nihilistlik õiguslik praak
Millise
loogika järgi saab okupeeritud riik maksta hüvitisi okupantriigi
kuritegude ja ebaseaduslike sundvõõrandamiste eest? Keskerakonda kuuluv
minister Mäggi ütles riigikogus, et tegemist on väärtusotsusega. See on
tõepoolest väärtusotsus.
See
on sama, mis kuulutada viiskümmend aastat Nõukogude okupatsiooni
olematuks, loobuda Eesti õigusjärgsusest ja õiguslikust järjepidevusest
ja kuulutada hoopis Eesti Vabariik Eesti Vabariiki okupeerinud riigiks.
Selline lähenemine on enam kui absurdne. See on ka üks põhjus, miks õiguskantsler protesteeris valitsuse voluntaristliku määruse vastu ja lubas selle vaidlustada. Nüüd tuldi siis samasisulise eelnõuga riigikokku.
Eesti
on okupatsioonirežiimide kuriteod hukka mõistnud, eelnõuga aga
tahetakse justkui võtta üle vastutus nende eest ja hakata kompenseerima
võõra riigi ja võõra võimu poolt Eestis sooritatud kuritegusid.
Kas tõesti on vasakkoalitsioon seisukohal, et Nõukogude okupatsiooni ei ole olnudki, meie ise oleme kõiges süüdi, ja nagu minister Mäggi lahkelt riigikogus teatas, lõppes okupatsioon 1940. aastal (sic!). Ma loodan, et see oli vaid lapsus linguae, et ta seda tõsiselt ei mõeldud, aga tegelikult kumab just selline stalinlik hingus sellest eelnõust läbi.
Rahvusvaheline õigus ütleb, et okupatsioonikahjud peab hüvitama okupantriik, mitte aga riik, kes okupatsiooni all kannatas.
Eesti
ei ole iseennast okupeerinud ega tohi võtta vastu otsust, et
kompenseerib endale okupatsioonikahjud, mille ta justkui oleks ise
tekitanud. Eesti ei ole neid tekitanud! Okupatsiooninõuded saavad olla
suunatud vaid Venemaa vastu.
Lahendusi oleks palju. Võiks teha järgmise aasta riigieelarvesse muudatusettepanekud, kasutada valitsuse reservfondi, näha vastavad summad ette pühakodade programmis jne.
Kuid
ilmselget on vasakvalitsusel – Keskerakonnal, sotsiaaldemokraatidel
ninig Isamaa ja Res Publica Liidul teine arusaam, sest kuigi eelnõu
esimesel lugemisel oli ka nende erakondade saadikutel ministrile
küsimusi, hääletas enamik neist just nii, nagu oli ette nähtud, ehk siis
eelnõu poolt. Sotsist välisminister Mikser kuulutas ju kohe ametisse
saades, et ei kavatsegi Venemaalt okupatsioonikahjude kompenseerimist
nõuda. Kahjuks puudus saalist suur hulk suurima opositsioonierakonna,
Reformierakonna, saadikutest, vastaval juhul oleks meil õnnestunud
eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.
Kihu kirikute toetamise asemel kompenseerida okupatsioonikahjusid on seda üllatavam, et EELK on selgelt öelnud, et nemad ei taotle mingit okupatsioonikahjude hüvitamist.
Ka
nende jaoks on sügavalt arusaamatu, mispärast valitsus seda nii
järjekindlalt püüab eelnõusse ja kõnealusesse tehingusse sisse
viia. Õigeusu kiriku seisukohta ei ole kahjuks avalikkuses kuulda olnud,
kuid asi oleks ikka hull küll, kui nad nõuaks Kremli asemel Petseri
kloostri eest kompensatsiooni Eestilt. Ma ei usu seda.
Paneb sügavalt hämmastama, kuidas sellise nihilistliku õigusliku praagiga, mis riivab meie õigusjärgsust ja õiguslikku järjepidevust, üldse välja tullakse.
Eesti
õigusjärglust ei tohi kahtluse alla seada. Küll aga võib anda kirikule
raha, on ju sakraalehitused siiski meie rahvuslik rikkus.
Lahendusi
oleks palju. Võiks teha järgmise aasta riigieelarvesse
muudatusettepanekud, kasutada valitsuse reservfondi, näha vastavad
summad ette pühakodade programmis jne.
Küsimusele,
miks on vasakvalitsus otsustanud tulla just niisuguse, Kremlile
kindlasti meelepärase lahendusega riigikogu ette, pole siiani vastust
antud.
Allikas: https://arvamus.postimees.ee/4494983/henn-polluaas-valitsuse-arvates-okupeeris-eesti-iseennast
Allikas: https://arvamus.postimees.ee/4494983/henn-polluaas-valitsuse-arvates-okupeeris-eesti-iseennast
0 kommentaari:
Postita kommentaar