RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 5. juuli 2018

Mart Helme: Orwelli sigade farm on lõpusirgel, Henrik Hololei kirjeldatud lumpen on tegelikult maailma uus eliit

Mõned päevad tagasi helistas mulle ühe Tallinna ülikooli õppejõud, kes teatas, et lahkub ametist ja soovib ühineda EKRE-ga. „Mul on kõrini sellest neegrite ümmardamisest siin,” lausus ta. „Ka mu kolleegid mõtlevad nii nagu mina, aga töökoha kaotuses ei julgeta seda välja öelda,” lisas ta.

Talvel ja kevadel kohtusin terve rea ettevõtjatega, kellest mitmed on praegu ka meie erakonnaga liitunud ja kes kõik kinnitasid nagu ühest suust: nii edasi enam ei saa, maksud pigistavad hinge kinni, töötajad pagevad Soome, Euroopa Liidu direktiivne käsumajandus on normaalsed turusuhted täielikult ära solkinud, loodame veel üksnes EKRE peale. Mulle astuvad tänaval iga päev inimesed juurde, soovivad teha ühist selfit, suruvad kätt, tänavad, soovivad edu – ja refräänina kordub aina: loodame EKRE peale!
Ja siis tuleb üks poolteist aastakümmet Euroopa Liidu elevandiluutornis meie oludes müstilist palka saanud ametnik nimega Henrik Hololei, kes ütleb, et olen lumpen ja esindan lumpenpoliitikat! (Henrik Hololei me elame lumpenpoliitika kõrgajas; ERR.ee, 02.07) Sarnaselt Donald Trumpile, Victor Orbanile, Sebastian Kurzile, Jussi Halla-ahole ning kümnetele miljonitele nende toetajatele üle kogu Euroopa ja Ameerika.

 Ma küsin selle peale: kust võtab üks ennast täis euroametnik selle õiguse (rahvalt saadud mandaadist rääkimata), et kõiki neid inimesi (kellest paljud on temast nii haritumad, andekamad kui ka temast kordades rohkem ühiskondlikku rikkust loonud), et nende peale põlastavalt näpuga näidata? Ja vastan: seda õigust tal ei ole. Selle õiguse on ta endale oma rahvastest täielikult võõrandunud ja oma suguvendade-õdede tõelised huvid ammu reetnud ülbete europoliitikute ja -ametnike jultumusega võtnud.

Tegelikult võlgneb Henrik Hololei siira vabanduse mitte üksnes minu ja meie erakonna ees, vaid ka kõigi nende ees, kes ilmutasid oma kodanikujulgust, avaldades meelt hämara taustaga tselluloositehase vastu, ning kes jätkavad visalt võitlust Rail Balticu, selle 19. sajandi tehnoloogial põhineva, meie maad lõhestava, meie loodusressursse ohtu seadva, meile tuhandeid võõrtöölisi importiva ja meie tulevastele põlvkondadele meile mittevajaliku raudtee ülalpidamiskulud kaela jätva projekti vastu.

Ent küsigem: milles seisneb siis kogu selle seltskonna lumpenlus? Kas EKRE liikmed on oma kolleege riigikogus karup....e saatnud või kellegi sõnavõtu peale oksele lubanud hakata, nagu parketikõlblikuks peetava sotsipartei esindajad? Ei tea, et oleks. Kas tselluloositehase või Rail Balticu vastased on kedagi vene karuga või euroliidu lagunemisega ähvardanud, erinevalt nimetatud projektide läbisurujatest?

Vastus on tegelikult väga lihtne: lumpeniks sõimatakse neid, kes räägivad asjadest õigete nimedega. Ja kuna oleme pahupidi maailmas, kus tõde on vale ja vale on tõde, jõudnud Orwelli sigade maailma lõppfaasi, siis tulebki tõe rääkijad ära sildistada.
Muide tõest. Täielikus kooskõlas „euroopalike väärtuste” ja asjade objektiivse kajastusega on, kui rassismiks tembeldatakse minu jutt sellest, et meie ülikoolidest on saanud migratsioonipumbad ja paljud seal õppivad võõrüliõpilased Aafrikast ei oma teadmisi, mis võimaldaksid neil üliõpilastena toime tulla. Vastab tõele, et nimetatud ei tea kust hangitud diplomitega ennast meie ülikoolidesse smugeldanud tegelaste vaimse taseme illustreerimiseks koputasin käega vastu lauda ning võrdlesin nende nn üliõpilaste päid õõnsa puiduga.

Mida tegi aga meie objektiivne ajakirjandus? Väänas kogu jutu rassistlikuks rünnakuks kogu musta rassi vastu ja asus mind võrdlema Hitleriga. Ma tänan niisuguse euroopaliku demokraatia ja ajakirjandusvabaduse eest ja kinnitan: ma ei ole sellega nõus. Ma pean seda alatuks. Ma pean seda ajakirjandusvabaduse kuritarvitamiseks. Ja kuna ma sellega nõus ei ole, jätkan endiselt asjadest rääkimist nii, nagu need tegelikkuses on, mitte nii, nagu uue poliitkorrektsuse paradigma omaks võtnud Euroopas heaks tavaks peetakse.

Muide, Hitlerist ja Stalinist. Ka nemad võitlesid ju Orwelli kirjeldatud libatõe eest. See tõde eeldas, et teatud autorid ja teatud teosed olid keelustatud või tohtis neid publitseerida kärbetega. Nagu näiteks Mihhail Bulgakovi surematut „Meistrit ja Margaritat”. Vaat nüüd oleme siis euroopalike demokraatlike väärtustega jõudnud sinnamaale, et tsenseerime juba ka Mark Twaini, Astrid Lindgreni ja teisi omal ajal mitte piisavalt ettenägelikke kirjanikke. Ja oi kui tore oleks, kui nad veel elaksid, sest siis saaks neid avalikult häbistada ja kirjanike organisatsioonidest välja visata. Seda kõike loomulikult inimõiguste ja euroopalike demokraatlike väärtuste edendamiseks. Kas piinlik ei ole? Ei, muidugi ei ole.

Allikas: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/mart-helme-orwelli-sigade-farm-on-lopusirgel-henrik-hololei-kirjeldatud-lumpen-on-tegelikult-maailma-uus-eliit?id=82939043

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP