Iga rahvas väärib oma valitsejaid!
Arvan, et selle kirjutise pealkiri iseloomustab meie ühiskonna armetut hetkeseisu, kus kodanikest valijate enamuse tahtel on täiesti vastutustundetult võimu juurde hääletatud omataolistest koosnevad, globalistlikku agendat ja “euroopalikke pedeväärtusi” toetavad kambad. Kes on võimust teinud oma hästi elamise projekti ja juhinduvad oma orjameelsuses vaid Brüsseli peremeestelt saadud suunistest. Julgen loota oma rohkearvuliste kontaktide põhjal sellesama rahvaga, et vähemalt individuaalse mõtlemisvõime säilitanud rahvusliku mõttelaadiga vähemus on minuga nõus.
Seetõttu tulebki mu vanade võitlus- ja mõttekaaslastega kohtumisel iga kord jutuks mure eesti rahva kestmajäämise ning enamiku eestlaste väärikuse puudumise üle. Samuti, “uhkete ja hääde” rahvuskaaslaste masendavalt mõjuv rumalus, ükskõiksus ja orjameelsus, mis on takistuseks valimiste kaudu meie kurva olukorra paranemist loota. Sest võimule hääletatakse ikka omataolisi, kellega on ühine mentaliteet ja arusaamised võimust, kui materiaalsest isiklikku heaolu tagavast “toidumollist”. Seetõttu astutakse valimistest valimisteni ikka ja jälle vanasse ämbrisse, kuna ka paljude hääletajate ajumahu pikkuseks näib olema vaid paar kuud.
See on põhjuseks, miks me oleme maha mänginud ajaloo poolt 1991. aastal antud võimaluse, üles ehitada riik, “mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele” ja, “mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”, nagu deklareeritakse Eesti Vabariigi põhiseaduses. Paraku ei pea meie valitsejadki riigi alusdokumenti mitte millekski. Mida siis oodata lihtkodanikelt?
Eesti rahva vaimsust ja meelelaadi hästi tundnud rahvateadlane Oskar Loorits (1900–1961) on paguluses, 1955. aastal Stockholmis ilmunud raamatus “Eesti ajaloo põhiprobleemid” kiitnud eestlaste kultuurilist identiteeti, mistõttu olema rahvusena säilinud. Kuid samas lisanud, et “eestlastel puudub poliitilise mõtlemise võime”. Mina, kes olen harjunud oma arvamuse avalikult välja ütlema, väidan silmakirjatsemata, et enamus meie kallitest rahvuskaaslastest on lihtsalt rumalad, kes ei suuda aru saada, mis ühiskonnas tegelikult toimub. Et moraalitusel, valel ja ebaõiglusel seisev riik variseb esimese tõsisema vapustuse korral kokku kui kaardimajake, sest kui üks rahvas on kaotanud võidujooksus heaolu järele püsiväärtused nagu õiglus ja õigus, ausus ja empaatia, ohvrimeelsus ja väärikus, ühtehoidmistunne ja ligimesest hoolimine, mis on meie rahakultusele suunatud ühiskonnas sisuliselt kadunud, on selline ühiskond paratamatult määratud hukule. Nii nagu ei püsi ühiskond, kus ei ole omaks võetud kodanikuvastutust ja puudub kodanikujulgus, niisama ei püsi riik, mille poliitiline ladvik on hüljanud vastutuse ja hoolib vaid isiklikust heaolust. Kus Eesti riigist on saanud võimu- ja äriladviku hästi elamise projekt.
Kui üks rahvas on kaotanud võidujooksus heaolu järele püsiväärtused nagu õiglus ja õigus, ausus ja empaatia, ohvrimeelsus ja väärikus, ühtehoidmistunne ja ligimesest hoolimine, mis on meie rahakultusele suunatud ühiskonnas sisuliselt kadunud, on selline ühiskond paratamatult määratud hukule.Meie põhiliseks hädaks on kartelli poolt meedia abil rakendatav häbitu ajupesu, mille ühiskond on oma enamuses omaks võtnud. See on omakorda tingitud sellest, et valdav enamik neist saab oma informatsiooni äärmiselt kallutatud peavoolu meediast. Mingit “neljandat võimu” ei kujuta Eesti kartellimeedia juba ammu, vaid on eestluse reetnud ja võõrastele peremeestele prostitueeriva poliitilise ladviku püüdlikuks hääletoruks muutunud. Et ühiskond ikka “õigesti” mõtleks, selekteeritakse hoolikalt infoagentuuride vahendusel meile jõudnud välismaiseid kui ka koduseid uudiseid. Kuna enamikul eestlastest puudub individuaalse mõtlemise võime (loogilise mõtlemise võimest rääkimata!), siis usutaksegi kõike, “mis seitungis seisab”, nagu aegadel, kui eestlased omandasid 19. sajandil kirjaoskuse. Abiks ei ole ka internet, sest ühelt IT-mehelt, kes arvuteid hooldab ja parandab, kuulsin, et interneti kaudu otsitakse ERR-ist ja Eesti ajalehtedes ning Delfis kirjutatut, mitmesugust meelelahutust ja tuntakse märgatavat huvi pornosaitide vastu.
Kuigi näiteks Objektiiv ja Uued Uudised ning mitmed alternatiivmeedia blogid-kodukad ning Nõmme Raadio avaldavad tõepärast infot nii kodu- ja ka välismaal toimuvast ja millest kartellimeedia reeglina vaikib, ei ole enamik eestlastest sellest huvitatud. Sellest, kuidas neomarksistlike liberaaldemokraatlike “euroopalike väärtuste” varjus toimub otseselt rahvusriikluse ja -traditsioonide ning demokraatlike õiguste järkjärguline hävitamine, ei lähe enamikule kodanikest korda. Ega olda huvitatud, mis meie ümber ja paljukiidetud Läänes tegelikult toimub.
Paraku kinnitavad minu kurba väidet nn alternatiivmeedia kesist külastust demonstreerivad arvud. Mistõttu ajupesuga tegelevad kanalid ei tee viimastel kuudel enam väljagi, millest tõest huvitatud rahvuslikud meediakanalid kirjutavad või räägivad. Sest nende jälgijaskond on kahjuks väike, mistõttu võib neid täielikult ignoreerida. Olen meediat jälgides märganud, et meediamaastikul oma kindla koha rahvusmeelsete hulgas võitnud Objektiivi ei viitsita enam isegi halvustada ega sõimata. Ja väidetavalt demokraatlikuks õigusriigiks peetud Eesti ühiskond hakkab sarnanema Georg Orwelli kirjeldatud ühiskonnaga, kus kodanikke häbitult rõhutakse, ajalugu ümber kirjutatakse, kodanikke jälgib pidevalt Suur Vend ning valitseb sõjahüsteeria. Kui paljud meist selle pärast muret tunnevad?
Väidetavalt demokraatlikuks õigusriigiks peetud Eesti ühiskond hakkab sarnanema Georg Orwelli kirjeldatud ühiskonnaga, kus kodanikke häbitult rõhutakse, ajalugu ümber kirjutatakse, kodanikke jälgib pidevalt Suur Vend ning valitseb sõjahüsteeria.Mõtlema peaks panema asjaolu, et rahvaküsitluste järgi peaaegu iga kolmas-neljas eestlane on valmis valimistel taas hääletama 17 aastat Eestis võimutsenud Reformierakonna poolt. Kelle otsuste ja otsustamatuse tõttu ongi Eesti praegu olukorras, kus mõtlemisvõimelisel rahva osal on kadunud lootus, et “vabaduse” 27 aasta järel on veel võimalus midagi päästa ja Eestist teha maa, kust ettevõtlikumad noored ei pea põgenema välismaale, et võõrsilt laida väärikamat ja inimväärsemat elu, ning neid ei toodaks asendama ahnete ärikate meeleheaks uusi, slaavlastest tööorje.
Kuna lokkavast orjameelsusest ja rumalusest on rahvuslikus meedias piisavalt kirjutatud, on sellel teemal pidev kurtmine ülearune. Pealegi puudutasin seda teemat vägagi põhjalikult oma 2014. aastal ilmunud raamatus “Minu võitlus”. Sest “rumaluse vastu on ka jumalad võimetud”, nagu olevat väitnud Antiik-Kreeka filosoof Sokrates.
Siiski püüaks selgitada, mis põhjusel on orjameelsus meie ühiskonnas nii levinud on. Teada on, et 1940. aastail bolševistliku okupatsiooni ajal toimunud genotsiidiga hävitati või põgenes kodumaalt rahvuse ettevõtlikum ja rahvusmeelsem osa ning muserdati stalinlikus Gulagis rahvuse vastupanuvõime säilitanud osa, kelle geenid rahvuskehas kaotsi läksid. 1956. aasta ungarlaste ülestõusu mahasurumine, kui loodetud Valge Laeva unistused lõplikult surid, toimus eesti rahva vabaduslootuste lõplik murdumine. Vastu hakata söandasid vaid üksikud idealistid, kuid rahvas võttis vastu alalhoidliku käitumismalli. Mille järgi tuli vaikselt kohaneda uue võimuga ja tuli astuda karjääri huvides parteisse, käia punalippude ja loosungite all riigipühadel marssimas ning kommunistlikule ladvikule “hurraa!” karjumas. Omaksvõetud mentaliteedi järgi hoiduti vastu hakkamast kommunistlikule võõrvõimule, sest selline tegevus võis esile kutsida repressioone. Sellist käitumismallil õpetati ka oma lastele, need omakorda oma lapsi jne. Muidugi oleme tänu allaheitlikkusele rahvusena seni suutnud säiluda. “Ateena sadama muulil on molluskidki säilinud palju aastaid, kuid, mis neist kasu on?” küsis selle peale Sokrates. Mina nimelt olen veendunud, et väärikam on surra vabana kui elada orjana! Mida eestlased muidugi ei jaga, sest ka orja elu peetakse elamisväärseks.
Aastakümneid kestnud kohanemine murdis paratamatult eestlaste vaimu ja enesetapjateks kutsutud rahvuslikke vastupanuvõitlejaid leidus ühiskonnas väga vähe: 1970.–1980. aastail karistati nõukogudevastase tegevuse eest vaid umbes 15 eestlast (kelle hulka ka siinkirjutaja kuulus), keda Gulagist kodumaale naastes võeti vastu hirmu ja kohatise põlguse ning isegi vihaga. See omakorda demonstreerib, et rahva enamik kohanes kommunistliku võimuga põlvkondade jooksul ilma suuremate tõrgeteta ning võõristas ja kartis sellele vastuhakkajaid.
Oi kui palju olen omal nahal tundnud sellist rahvuskaaslaste “tasakaalukust”, hirmu ja põlgustki!
Mistõttu sai mõõt täis 2010. aastal. Kui Tartus toimunud “pingviinide paraadil” toimuva ladviku priiskava söömaaja vastu püüdsin protestima kutsuda viletsuses elavaid rahvuskaaslasi. Selgituseks veel, et pärast kinnisvaramulli lõhkemist tabas ka Eestit majandussurutis, kui töötuid oli selle kõrgajal umbes 170 000. Pakkusime meeleavalduse eel kohaletulnuile 300 portsu maitsvat hernesuppi. Kuid Kanal 2 ja Soome Ylesradio kaamerate ees julges oma meelsust demonstreerida vaid poolsada supisööjat. Ülejäänud hiilisid, mahasuunatud pilgul, külg ees koju, mõnel (kel meie pakutud supp oli päeva ainukeseks söömaajaks) oli kaasavõetud supipurk põues.
“Kui sant ei taha kõndida, ei saa santi sundida,” kõlab eesti vanasõna. Kirjeldatud ürituse läbikukkumise järel lahkusime abikaasaga varsti Eestist solidaarse ja väärika rahvaga Hispaania ühiskonda, kus tundsime end nagu kalad vees. Sest rumalate ja orjameelsete seas elamine muutus tülgastavaks. Eestisse naasma sundisid mind kaks aastat tagasi perekondlikud põhjused, abikaasat tabanud haigus. Mitte lootus, et Eesti ühiskond viibib revolutsioonilises situatsioonis, nagu Marju Lauristin juba 4–5 aastat tagasi kuulutas.
1991. aastal saime väliselt küll vabaks, kuid eestlaste sisemist vabanemist ei toimunud. Ega Mooses Egiptuse vangipõlvest vabanenud juute asjata 40 aastat kõrbes kinni hoidnud. Et kasvaksid peale vabad põlvkonnad. Tunnistagem endile, et enamikule meie hulgast tähendas vabanemine võimalust kogeda Läänele omast kapitalistlikku kaubaküllust ja võimalust kõikjal reisida. Juhul muidugi, kui nende hüvede nautimiseks olid materiaalsed võimalused. Kuid ei hoolitud vabadusest ise end valitseda, kanda selle eest vastutust ja seda ka valitutelt nõuda.
Nüüd olemegi olukorras, kus ühiskonnas puudub kodanikujulgus ja ei suudeta oma õiguste eest seista ega nõuda oma valitsejailt elementaarsematki vastutustunnet. Samuti puudub enamikul meist rahvuslik väärikus, mistõttu lastakse end Brüsseli ja Washingtoni peremeestele lojaalsete poliitlimukate poolt kottida ja mõnitada ega juleta avalikult oma meelsust väljendada. Sel taustal mõjuvad naeruväärselt meedias levitatavad küsitlusandmed, nagu oleks eestlastel kõrge kaitsetahe. Kui ei juleta isegi oma õiguste eest seista, kas keegi julgeb siis relvaga oma kodumaad kaitsta, kui oma elukese võib kaotada. Pidage pisut piiri, seltsimehed! Mul on siiamaani meeles 1991. aasta augustiputši aegne pilt Tallinna sadamast, mida ummistasid välismaale pagejate massid, kelle hulgas ka poliitikuid võis kohata.
1991. aastal saime väliselt küll vabaks, kuid eestlaste sisemist vabanemist ei toimunud. Nüüd olemegi olukorras, kus ühiskonnas puudub kodanikujulgus ja ei suudeta oma õiguste eest seista ega nõuda oma valitsejailt elementaarsematki vastutustunnet.Kui Eestile hukatusliku Rail Balticu vastu julges Toompeale protesteerima tulla vaid 200–300 inimest ja otsedemokraatia (rahvaalgatuse kehtestamise nõude) avalike toetajate hulk oli mõni aeg hiljem sama suur (loe: väike), siis on lootust midagi muuta olematu. Sest demokraatiat kehtestatakse valimiskasti juures, kuid kaitstakse tänaval (Armeenia näide!) Et kokkuhoidmises ja solidaarsuses peitub jõud, ei jõua eestlastele kuidagi kohale. Mistõttu ongi meie ainukeseks demokraatlikuks võimaluseks jäänud iga nelja aasta järel, kõrvad ludus, vildaka, kuid kartelliparteidele meelepärase valimisseaduse alusel hääletamas käia. Sest valivad meie eest parteide tagatoad, kes Riigikogu valimisnimekirjade pingerea paika panevad.
Totaalses hirmuõhkkonnas, mis aina näib süvenevat, puudub ka rahvuslik kokkukuuluvustunne, mis meie alla miljonini kahanenud rahva tuleviku seisukohast on lausa hukatuslik. Meenub Soome firmale kuuluvas Rakvere Lihatööstuses toimunud töötajate streik, kus inimväärse töötasu nõude eest julges streikida vaid veidi enam kui paarkümmend tapatsehhi töötajat. Ülejäänud peaaegu 800 Rakvere kombinaadi töötajat ei ilmutanud streikijatega mitte mingisugust solidaarsust ega ühtekuuluvustunnet. Saades oma “lojaalsuse” eest välismaistele peremeestele preemiaks iga streigipäeva eest ühe piruka (!), nagu lugesin ERRi uudistest. No comments!
Kardan, et mu kirjutis sai väga morbiidne, sest tunneli lõpust ei paista veel valgust. Eesti ühiskonnal tähelepanelikult silma peal hoidnuna pean siiski mõningase optimismiga tunnistama, et märgata on siiski ühiskondliku aktiivsuse tõusu, millega isegi võimutsejad on sunnitud arvestama. Emajõe äärne, mitme tuhande osavõtjaga “Balti kett” sundis valitsust reageerima ja eks Vabariigi aastapäeva aegne viie tuhande osavõtjaga lollakate aktsiisimaksude vastane “automatk” Lätti sundis arvama, et päris kõik ei ole veel kadunud – ühiskond hakkab rahva seast võrsunud eestvõtjate juhtimisel tasapisi ärkama!
Mitteparteilasest poliitikahuvilisena olen lootusrikkalt jälginud EKRE tegemisi ja kuulanud iga nädal nende raadio poliitikasaadet. Leian minagi, nagu ilmselt paljud selle loo lugejad, et ainus Eesti lootus ongi sellel erakonnal. Kuigi mulle (õigluse eest võitlevana) hakkavad vastu EKRE suured lootused relva jõul demokraatiat eksportivale anglo-sionistlikule USA-le (kelle juhid terve Ida-Euroopa jätsid 1945. aastal Stalini meelevalda), annan oma hääle tulevastel Riigikogu valimistel siiski konservatiividele ja julgen soovitada samuti toimida ka oma “fännklubil” – kes julenud mind rasketel aegadel toetada, kellele rahvuslikud põhimõtted korda lähevad.
Allikas: http://objektiiv.ee/iga-rahvas-vaarib-oma-valitsejaid/
0 kommentaari:
Postita kommentaar