Ilmunud on „Rahvusliku Teataja” juulinumber

„Rahvuslik Teataja” on paberkandjal igakuiselt ilmuv parteipoliitiliselt sõltumatu ühiskondlik-poliitiline alternatiivmeedia väljaanne. Alates 2015.a algusest ilmub kaheteistkümnel  A3 leheküljel. Ühes lehenumbris on keskmiselt 25–30 erinevat artiklit nii päevakajalistel kui ka majanduslikel teemadel. Kodulehel: rahvuslikteataja.ee on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida iga numbri lühikese sisukokkuvõtte. Enama huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada:  51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:

Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com;                                         

Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee

TELLIJATE NIMEKIRJA EI OLE ARVUTIS. SEE ON TEADA VAID TOIMETUSELE. LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS.

 Üks kirjutis juulikuu "Rahvuslikust Teatajast":

 PÖÖRANE MAAILM

Ajalehte sundis kirjutama mind üks mesinike hulgast! Kes kahtleb meie looduskodu kaitse vajaduses!

Tema küsimus (tekst muutmata): „No nende (Eesti Metsa Abiks liikumise – autori märkus) avalik nägu on küll selline, et lageraie on lubamatu ja peab ajas liikuma 200 aastat tagasi. Lugesin nende meelsust FB grupist. Enam ei viitsi, sest kui luuletajad ja muidu naljaninad hakkavad sõna võtma teemadel, millest nad kuidagi aru ei saa, siis peale huumori sealt midagi ei tule.“
Minu, allakirjutanu vastus temale: ei, ajas ei pea tagasi liikuma. 200 aastat tagasi oli Eestimaa põlis-metsadest lage – suurtes metsades paiknesid sajad Tsaari armee kasarmud ja tuhanded miiliaugud – puusöe utmiseks. Puusöe transpordiks Neevalinna ehitati lausa raudtee – ja puusüsi ei läinud Venemaale samovaridesse  VAID METALLURGIATÖÖSTUSESSE!

Kuna iga uus valitsus (vallutaja) on alati esimeseks meie metsad maha võtnud, ON PÕHJUSEKS, et meil – Eestimaal polegi vanu, põlismetsi, nagu on näiteks samas metsade vööndis Kanadas, kus on isegi 350 kuni 400 aastased metsad. Meil on vaevalt 2% 70 kuni 100 aastaseid metsi, mis ootavad oma lõppu – kuna üle 15 aasta polegi metsi inventeeritud.
2010 oli maailmas liigirikkuse ja loodusliku mitmekesisuse aasta, kuna tänu metsade mahavõtmisele – n-ö metsiku looduse kadumisele –  on viimaste aastakümnetega hävinud/kadunud 40% maailma elu-/liigirikkusest.

HELGED PEAD LOODAVAD, ET VÕIB OLLA ON VÕIMALIK AEGLUSTADA VÕI MÕNES RESERVAADIS (näiteks Eestis?) PEATADA LIIGIRIKKUSE HÄVING!?
Anneli Palu Tartu Ülikooli teadur ütles, et kui me tahaksime Eestimaal päris metsa näha PEAME 200 AASTAT OOTAMA! Praegune (linnastunud) rahvas arvab, et 10– 20–30-aastane monotihnik – padrik ongi mets, kuid enamus meie praegustest metsapuudest on võimelised elama 300 – 400 – 500 aastat. JA MESINIK PEAKS TAIPAMA, ET 10 aastasele puule tekib alles 1 õis ning võiks siis ära lugeda õied 100 aastasel: tammel, vahtral, pihlakal, remmelgal, sarapuul, PÄRNAL, türnpuul, pajul, paakspuul jne, mida meie looduses ja meie metsades enam ei lasta kasvada, kõrvaldatakse esimesel võimalusel!
Mono-metsauuendajad ütlevad, et remmelgad, sarapuud, pajud on nende kõige suuremad vaenlased! Kuid just need puud annavad peale pikka talve looduse vundamendile – putukate maailmale esimese elujõu!

Kas meile on antud õigus pärandada järeltulevatele põlvedele liigivaene, mürgitatud, laastatud  ja tundmatuseni muudetud maa? Kas meile on antud tõesti õigus 1–2 inimpõlve jooksul sedavõrd tundmatuseni meie looduskodu muuta – „arendada”?! Kas me peame n-ö järjekordselt Läänest „kultuuritoojatele” kaasa koogutama ja iga jupi oma loodusest kiiresti-kiiresti rahaks tegema? Kas me ei võiks enne sügavalt mõelda, ise tunda, oma rahval lasta otsustada, mis on meie maale/looduskodule sobilik? Mis on tegelikud, tõelised, rahvale vajalikud väärtused?! Mõtlen siinkohal, kas ei peaks RB praegust Eestimaad poolitavat trassi vältima?!

Mõtlen siin ka Hiiemetsade raiumist, kust üritatakse kiiresti sandi-sendid kätte saada! Hiiepaigad on maailma vanimad looduskaitsealad. Vähemalt seal võiksid puud rahus mitusada aastat kasvada! Mõtlen siin ka ülepingutatud/mõtlematut „maaparandust“– E Liidu toetustega, et kas on vaja kohe joosta raskete tankidega väärtuslikke rabaääri muutma?! Võiksime ometi eelnevatelt põlvedelt midagigi õppida, kasvõi metsadesse või meie loodusesse austusega suhtumist! Hasso Krull kõneleb looduslikust kapitalist nii ööülikooli loengus kui konverentsidel. Loodan, et suudate ette kujutada, milline oli looduslik kapital näiteks siin tuhandeid aastaid tagasi, kui siia rajasid kodu meie esivanemad, kes tulid siia metsade keskele! Metsad on meid 10 tuhat aastat juba kaitsnud, toitnud, katnud – sageli, isegi ilma puid maha võtmata – külluses võimaldanud elada. Looduslikku kapitali tohib kasutada just niipalju, kui teda jõuab taastuda/juurde tulla/kasvada. Oleme ju metsarahvas – siin on meie põlisrahva juured, põliskodu! Tuhandete tagused tuuled ja taevas, maa ja meri, fauna ja floora on ju samad, kui praegu... Looduslikku kapitali ei arvestata praegu SKT (sisemajanduse kogutoodangu) hulka, hoopis SKT-d  suurendatakse loodusliku kapitali kiire vähendamise arvelt. Aga meie loodusliku kapitali arvestamine kogu rahva omandiks  ühendaks/tugevdaks ja samas paneks ka igaühe meist vastutama meie oma looduskodu eest!  Loodus ei ole ainult MINU MAJA TAGA KASVAV SUUR PUU või värske õhk ainult minu akna all! Vastutamist vajav loodus ei ole isegi liigirikas dendropark minu koja ümbruse paradiisiaias.

 Meie riigi/rahva looduskapital on kogu meie metsavööndi liigirikkus ja maavarad tervikuna! Meie kõigi looduslik kapital on näiteks iga koorem kruusa, mis veetakse meie küla maasika ja suusamäelt, või vanalt linnusemäelt RB trassile. Meile öeldakse, et praegu on mägi – varsti on siin jõgi – järveke, no saate suusatamise asemel uisutada, kui on lahke kaevandaja. Enamasti on silt ees, et territooriumil viibimine keelatud! Nagu keelatakse vahel ka metsades viibimine ära või paigutatakse tarasid-aedasid ette meie kõigi (ka fauna) ühisvarale.
Mart Erikult laenatud näide Üleriigiliselt Metsanduse Infopäevalt: Investor ostis 1 miljoni eest metsa, raius sealt 400 000 tuhande eest, kuid edasi müües, ei soovi keegi selle metsatüki eest enam 600 000 tuhandet  maksta.

Nüüd üritan mina edasi mõelda, et kui leidub näiteks 300 000 eest ostja, kas siis too raie vähendas looduslikku kapitali 300 000 võrra metsamajandaja jaoks? KUI SUUR ON AGA TEGELIK LOODUSLIKU KAPITALI PUUDUJÄÄK selles miljoni metsas raie tulemusena? Nii esteetiline kui ka liigirikkuse kadumine ümbruskonna elanike jaoks, eriti aga fauna/floora elupaikade hävitamine aastakümneteks, kes selle loodusliku kapitali kaotuse korvab? See ongi ju võlg – võlg tulevaste põlvede ees! Mõistliku inimtegevusega võib liigirikkust suurendada. Heaks näiteks on meie niidud, alvarid ja karjamaad. Ka lageraie langil, oleneb pinnasest, võib paar aastat olla liigirikas rohttaimede vohamine, kuid see kaob mononoorendike ees. Kahjuks kaovad monometsandusse ka meie liigirikkad niidud. Meenub, enne E Liiduga liitumist Ei-poole juhi jutt, et tegelikkuses oleme me jõukamad kui Šveits, kuna meil on mets.

Kas mäletate, meie metsad olid krooni tagatiseks? Olen alati mõelnud, et kuidas maavarad (kruus, turvas, fosforiit) saavad olla MÕNEDE eraisikute omandis ainult seetõttu, et neil õnnestus osta ära teatud maatükk. Ja nad maksavad ära riigimaksud (jah, riik on end omanikuna kompromiteerinud). Me ei oota looduselt armuande. Inimene kangelane, kes paneb jõed teistpidi voolama ja külvab enda järel surma! Kuid selleks, et seda maailma ka meie lastele ja mesi(lastele) jääks on viimane hetk  oma vajadused üle vaadata.  MEIL EI OLE VARSTI  ENAM NIIMOODI EDASI MINNES MIDAGI HINGATA!

                          EHA METSALLIK
       valitud 2017.  aasta hiie sõbraks