Martin Helme: Eesti 200 on kamp kõrbenud poliitikuid ja küünilisi ärikaid, sekka mõni estofoob ja muidu õhinapõhine äralollitatu

 Alustuseks natuke statistikat. Viis mitte just väga tuntud inimest kuulutavad välja pätsatud nimega umbmäärase algatuse umbmääraste eesmärkide ja veel umbmäärasemate tegevustega ja Postimees kirjutab neist järgneva kahe kuu jooksul üle 70 korra.

Ka ERR treib üksteise otsa lugusid ja lookesi samast algatusest. Paneb ta lausa parteide populaarsusküsitlustesse. Eks ikka selleks, et tekitada avalikkuses muljet, nagu toimuks midagi suurt ja olulist. Nagu oleks tegu võimsa avaliku ootuse täitumisega. Täielik bluff muidugi.

Hoolikalt kalibreeritud umbmäärasus peab lihtsalt aitama varjata asja tõelist olemust ning tegelikke eesmärke – teha valimisteks uus ühekordse kasutusega partei. Maitseasi, kas näete selles pigem Res Publica kopeerimise katset või Vabaerakonna uusversiooni. Ja kuna just nende läbikõrbenud ürituste tõttu on Eesti avalikkusel uute, ilusaid asju lubavate valimiseelsete parteide suhtes põhjendatud umbusk, peabki võimalikult kaua lolli mängima.

Tegelikult on praeguses ühiskondlikus olustikus seekordsel projektiparteil varasemaga võrreldes raskem läbilööki saavutada. Suurt nõudlust uue erakonna järgi ei ole, rahulolematus olemasolevate valikutega ei ületa tavapärast. Ei ole ka arvestatavat ühiskonna aktiivi, kellel oleks kange kihk poliitikasse siseneda. Selle tõttu ongi Eesti 200 kamp kõrbenud poliitikuid ja küünilisi ärikaid, sekka mõni laitmatult integreeritud estofoob ja muidu õhinapõhine äralollitatu.

Ärge saage must valesti aru, ma ei tegele ennetavalt võimaliku konkurendi materdamisega. Meie poolt tehtud küsitlused näitavad, et ülesklopitud libaprotestierakond ei võta tegelikult hääli mitte sellelt, kelle vastu ta mõeldud on ehk Konservatiivselt Rahvaerakonnalt, vaid eelkõige Reformierakonnalt ja sotsidelt. Ühtlasi võtab ta ära igasuguse lootuse, et Vabaerakond või Rohelised võiks künnise ületada. Kõige tõenäolisema stsenaariumi järgi aitab ta pihustada künnise piiril olevate parteide hääli, jättes nii vabakad, rohelised, iseennast kui tõenäoliselt ka Isamaa künnise alla, võimendades kõigi nende tulemust, kes saavad üle 15 protsendi ehk siis andes künnise alla jäänud häälte ümberjagamise kaudu kohti juurde ka meile. Andke tuld, sõbrad! Pole vahet, kas järgmises riigikogus istub kuue kohaga Vabaerakond või sama suur Eesti 200. Pilt muidugi muutub, kui kõik või osa nimetatutest liituvad, aga selleks hakkab aeg otsa saama.

Uue projektipartei eesmärk on suurendada ka võimalust, et järgmiste valimiste järel on võimalik kokku pätsida valimisliit, kuhu ei peaks kaasama EKRE-t. Just selle tarvis on neil kuni valimisteni vaja varjata oma maailmavaadet või selle puudumist. Tegemist on populismi rakendamise õpikunäitega: oleme korraga nii vasak- kui parempoolsed. Oleme ühteaegu liberaalsed ja konservatiivsed. (Muide, sama juttu rääkis enne eelmisi valimisi Vabaerakond, hiljem selgus siiski, et see tähendab liberaaliks olemist kooseluseaduse tühistamise vastu olemisega ja paarkonna seaduse esitamisega.) Regulatsioonid ei meeldi, aga regulatsioone tootev Euroliit ei kuulu kritiseerimisele. Oleme korraga euroföderalistid kui Eesti patrioodid, kuid see peaks olema multikulti Eesti.

Tegelikult, ainus, mida nad ei ole, on rahvuslikud. Siin tuleb isegi küünilistel ideoloogiavabadel ühekordse kasutusega parteid loovate tüüpidel mingi põhimõte mängu. Põhjuseks võib olla asjaolu, et üks nende eestkõnelejatest on venelane Kristina Kallas. Nii nagu Jekki Ossinovski või Marina Kaljuranna puhulgi on ta hea näide sellest, kuidas integratsioon Eestis töötab: me võime küll mitte-eestlase õpetada laitmatut eesti keelt rääkima, panna talle isegi täitsa eestipärase nime, õpetada tsiteerima põhiseaduse preambulit, aga me ei juuri neist kunagi välja vaenulikkust Eesti kui eestlaste rahvusriigi vastu. Nad ei suuda seda kuigi kaua varjata ka. Mis näitab, et integratsiooni asemel peaks me siiski rääkima assimilatsioonist, aga see on mõne teise artikli teema.

Kui kahesajatajaid pisut pressida, siis paljastavad nad oma tõelise loomuse. Nii tuleb välja, et kooseluseadus tuleks siiski kiiremas korras rakendada. Võõrtööjõudu tuleks ilma eriliste piiranguteta sisse lubada. Ka pagulasi tuleks võtta nii palju kui vähegi võimalik. Eesti ei peaks nende arvates olema sugugi mitte eestikeelne, vaid eesti lapsi tuleks hakata õpetama segamini inglise ja vene keeles, segamini süürlaste, venelaste ja inglastega. Ka kõrgharidus peaks olema võimalikult rahvusvaheline ehk siis mitte-eesti keelne. Eestlus tuleb ju kuidagi välja juurida, Eesti muuta geograafiliseks mõisteks…

Selleks, et mitte sattuda tegelike päevapoliitiliste valikute miiniväljale, kus iga selge seisukohavõtt peletab mõne valija eemale, räägitaksegi sellest, milline peab Eesti olema 200 aasta pärast. Saja aasta pärast ei küsi keegi, mis su valimislubadused 2019. aastal olid! Oma instinktidelt on nad aga äravahetamiseni sarnased nendega, kellelt nad kõige rohkem hääli ära võtavad ehk samasugused euroliberaalsed globalistid nagu sotsid ja reffid.

Niisiis: kellele peale nende endi neid vaja on? Eks ikka neile, kellel on vaja, et muutuste lubamisega saaks jätkata muutusteta. Vaja on Eesti suurärimeestel, kes ei oska ilma riigi rahakotita äri teha ja kellel olid kõik munad ühes korvis, see aga läks 2016. aasta lõpus uppi ja nüüd maandatakse riske. Vaja on Brüsselil-Berliinil-Pariisil, kellel on mure, et veel ühes Ida-Euroopa riigis muutuvad rahvuslikud suveräänsusmeeleolud üha tugevamaks ning nende vastumürk on makrooniliku anmaarš poliitrosolje pakkumine. Vaja on isegi neil erakondadel, kelle arvelt „globasajalised“ kasvavad, peaasi, et pääseks EKREga ühe laua taha istumisest ja millegi muutmisest.

Mõni ime siis, et tühja kotti nii meeleheitlikult suureks üritatakse puhuda. Ainult eesti valijal pole neid vaja, sest samasugust avatud, sallivat, globalistlikku, poliitkorrektset poliitikalaadset toodet pakuvad juba praegu kuuest parlamendierakonnast viis. Ümberjagamine selles sektoris ei muuda mitte midagi ei nelja ega saja aasta perspektiivis.

Allikas: http://epl.delfi.ee/archive/print.php?id=82973967