Huvitavat pühapäevaks: AU JA MÄLESTUS!

Sinimägede lahing ehk lahing Tannenbergi liinil.( Die Schlacht um die Tannenbergstellung).

Meie poolel nappis laskemoona ja 29. juuli õhtuks oli Grenaderi kõrgendik venelaste käes. Diviisiülem Augsberger ei suutnud olukorda enam kontrollida ja juhtimine läks kolonel Riipalu kätte.

Riipalu organiseeris üksused ümber ja 30. juuli õhtupoolikul viis need ootamatule vasturünnakule. Et kahureid ja tanke meie poolel ei olnud, olid peamisteks relvadeks granaadid. Sõdureid haaras metsik vaimustus. Üksikud grupid tungisid kaugele ette, nende teed tähistasid laibavallid. Kui oma granaadid lõppesid, võeti neid vastaselt. Nii löödigi nad suurte kaotustega kõrgendikult alla.
Sinimägede läänepoolne osa oli meie käes ja kõrgendike ees suitses 120 Vene tanki. Peakorteri päevakäsuga 2. augustist omistati Riipalule ja Maitlale Rüütlirist.
Meilgi tuli üle elada kurbi tunde. Majanduskomando asus Vokal. Igal ööl seadsime valmis hobukaarikud, ladusime peale toidukanistrid ja viisime meestele sooja kehakinnitust. Päeval polnud see võimalik, sest Voka-Sinimägede maantee oli pideva kahuritule all. Tagasi tõime langenud kaaslasi, meisterdasime neile Vokal kirstud ja sängitasime maamulda Toila-Voka äärsele kalmistule. Igaüks sai päitsisse kaseristi. Neid kogunes sinna lahingute lõppedes kahe tuhande ümber.Venelaste katsetus kordus uuesti 3. augustil. Võitlused Sinimägede rindejoonel ei katkenud kuni 9. augustini.

Edule vaatamata kandsid nii eestlased kui teisedki üksused raskeid kaotusi. Langesid Nordlandi ülem F.v. Scholtz, sturmbannführer Sooden, obersturmführerid Juhari ja Jüriado ning palju-palju teisi.
Eesti sõdurite hüüdlauseks sai Riipalu väljend uute meeste vannutamisel: “Mida paksem rohi, seda parem niita.” Eestlased olid alati valmis kõige ohtlikumate ülesannete täitmiseks, nende ootamatud hävitusrünnakud Vene positsioonidele tekitasid vaenlasele raskeid kaotusi.
9. augustil venelaste suurrünnak lõppes. Jõudude vahekord oli muutunud selliseks, et edaspidistel rünnakutel polnud enam mõtet. See nõukogude ajaloolastelt loetud fraas tähendab tegelikult seda, et Tannebergi liini rünnakutel osalenud ühtteist diviisi ja kahte brigaadi polnud enam. Venelaste kaotused olid tohutud, kahe nädalaga langes rivist välja 160 000 - 170 000 meest (kuigi arvude õigsuses võib kahelda). Kolmel Sinimägede kuplil said venelased tunda eesti relvade raskust. Siin näitasime sissetungijale, kuidas tuleb võidelda kodumaa eest, kui kallilt tuleb osta iga sammu.
Kogu augusti ja septembri esimese poole valitses äsjasel lahingutandril suhteline vaikus, mida vahetevahel häirisid vene snaiprite üksikud lasud. Punaarmee jäänused alustasid ümbergrupeerumist suunaga teisel pool Peipsit lõunasse, et otsida läbimurdeks nõrgemat kohta. See leiti Mehikoorma kitsusel.
Üksildased uitajad Sinimägedes pidid arvestama “kotti” jäämisega, sest lõunast sisse murdnud vaenlane oli vallutanud Tartu ja liikus kiirmarsil põhja poole.
Kapten Lehola juhtimisel moodustus Sinimägedel 1500meheline kolonn, kes Porkuni, Assamalla ja Nõmmküla kaudu - kohaliku tähtsusega lahinguid pidades - Eesti korpuse tiibhaarangutest läbi tungis, enne Amblasse jõudmist Vene tankikolonni tule alla sattus ja sohu pidi põikama.

Mõistes, et organiseeritult enam liikuda ei saa, mindi väikeste gruppidena laiali. Voorihobused lasti lähedasse külla, mehed varustasid ennast vooris olnud toiduvarudega ja asusid koduteele, kes Võru-, kes Viljandi- või Pärnumaale.

Kirja pandud August Tekko(üks viimaseid lahkujaid Sinimägedelt) mälestuste põhjal.

Allikas: Valter Austa, Facebook