RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 16. juuni 2016

MATTI ILVES: KAS AJALUGU KORDUB?

Paljud ajaloolased on märkinud, et ajalugu kipub korduma. Küll mitte täpselt sellisena nagu ta oli, aga teatud mõttes kummalisemal kujul.
Milline on meie rahvale tähtsam seisukoht? See on kahtlemata riigi iseseisvus, võimalus enda asju ise otsustada. Hoolimata kartellipoliitikute väsimatust kordamisest, et Eesti on täiesti iseseisev riik ja kindlamalt kaitstud kui kunagi varem, vaevab mõtlemisvõimelisi inimesi küsimus, kas meie riigis (osariigis) on ikka kõik nii nagu meile valitsejad räägivad.

Muidugi see nii ei ole, sest meil juba on iseseisvus kaotatud, toon ainult ühe näite, 85 % seadusi ja direktiive tuleb meile Euroopa Liidust, kes tunneb asja vastu lähemalt huvi, võib lugeda juba 2011. aastal kirjutatud artiklit, see on SIIN.
Ka riigikaitsega ei ole meil lood sugugi nii roosilised nagu püütakse näidata, sest tõelises sõjalises konflitis Venemaaga abi NATO liitlastelt vaevalt et tuleb, võib-olla vaid mõnelt üksikult riigilt. Enamuses tuleb loota ikka enda peale, meie valitsejad loodavad sinisilmselt aga ainult NATO liitlastele.

Vaatame kaugemale ajalukku, Eesti Wabriigi esimesse iseseisvusaega. Millised probleemid olid siis?

Kõik tsitaadid on raamatust "Juhan Kukk - isesesvusmõtte sõnastaja", Kirjatus Aade 2015:

"Mis välispoliitikasse puutub, siis 1920. aastatel oli Eestis selles osas nii avalikus arvamuses kui Riigikogus tegemist üsna kaugele ulatuva konsensusega. Valitsused vahetusid küll sageli, kuid nende deklaratsioonid olid välispoliitika osas üsna sarnased.
Kogu välispoliitika põhieesmärgiks peeti mõistagi Eesti Vabariigi iseseisvuse ja suveräänsuse säilitamist. J.Kuke valitsuse deklaretsioonis oli see eesmärk sõnastatud järgnevalt: "Vaatamata kõigi lahkuminevate seisukohtade ja arvamiste peale meie sisepoliitilistes ja sotsiaalsetes küsimustes, on siiski kogu maal ühtlane arvamine ja seisukoht meie riigi välispoliitikas: vabadus ja iseseisvus, mis on raskete ohvritega kätte võidetud, tuleb kindlustada ja alles hoida: see on meie ühine rahvusline siht."

Nüüd on asjad aga muutunud, sest iseseisvust ei pea valitsusparteid enam millekski, samuti ka tõelist vabadust. Arvan, et selline väikerahvas, kui poliitikat järsult ei muudeta on kaduv rahvus.

"Valitsusringkondades, aga ka laiemalt rahva seas domineeris arvamus, et hoolimata võidukast Vabadussõjast ning Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahulepingust on Eesti idanaabri poolt endiselt ohustatud. Arvestati, et Venemaa eesmärgiks on nii strateegilistel, majanduslikel kui poliitilistel põhjustel enda positsioonide kindlustamine Läänemere idarannikul ja seda Balti riikide arvel. Lisaohtu kujutas endast Komiterni roll, sest aktiivselt tegutsenud Eesti kommunistide eesmärgiks oli kehtiva riigikorra kukutamine ja Eesti lülitamine NSV Liidu koosseisu."

Siin on seisukoht õnneks enam-vähem ühine, sest Venemaa oht ei ole kuhugi kadunud. Seda tunneme me eriti hästi Venemaa piiririigina ning suure vene elankkonnaga ja tegelikult alahindavad meie "vaprad" liitlased ja valitsus, kes on suures osas loobunud meie iseseisva kaitsevõime kiirest väljaarendamisest. Kuuldavasti on meie sõduritel laskemoona ainult 5. päevaseks sõjaks!

"Riigi julgeoleku kindlustavate meetmete osas peeti kõigepealt silmas, et Eesti peab ise teostama tasakaalukat ja naabrite huve arvestavat välispoliitikat. Selles osas võis J.Kukk Riigikogus kinnitada, et Eesti on alati otsinud sõbralikke vahekordi kõigi oma naabritega ning need püüded on vastukõla leidnud."

Siin on meie ülbed valitsejad lausa vastupidisel seisukohal (hoolimata meile kahjulikust sõlmitavast piirilepingust, mis tühistab ka Tartu rahu saavutused ja mida võetakse Venemaa poolt pigem nõrkuseavaldusena) ja õhutavad igati pingeid Venemaaga ja suhted on sõbralikusest ja tasakaalukusest kaugel. Kohati näivad poliitikute ja meie meedia seisukohavõtud otsekui sõjaõhutusena suurriigiga. Mart Helme EKREst ütles õieti, et meie kõige suurem julgeolekugarantii on haead suhted Venemaaga.

Sellist poliitikat ajades, kaotame praeguse näilise iseseisvuse ja võime ka tegelikult sattuda Vene Föderatsiooni täieliku mõju alla, või halvemal juhul lausa koosseisu.

Niisiis ongi ajalooratas teinud jälle ühe täispöörde.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP