Debatt: Sotsiaaldemokraatlik kriis

Mikael Laidre

Ühed jagavad oma vara ja saavad rikkamaks, teised võtavad, mis ei ole nende oma, ja kannatavad alati puudust.¹
Käesolev kriis ei alanud 2008. aastal Lehman Brothersiga. Selle juured ulatuvad sügavamale, lausa aastasse 1789, Prantsuse revolutsioonini. Hoolimata sellele järgnenud sotsiaaldemokraatia ulatuslikust levikust on enamasti kriisi süüdlaseks peetud üha nõrgenevat kapitalismi ja parempoolsust. Lahendusena pakutakse paljuski meetmeid, mida võib pidada pigem kriisi tekke ja kestmise põhjusteks. Seda nii Euroopas kui ka Ameerikas. Sellel – ja selle varjus levival äärmuslusel – võivad olla tõsised tagajärjed, kui midagi ei muutu.
Lühidalt öeldes: renessansi käigus algas episteemiline nihe – suhteline tahe hakkas domineerima mõistuse üle. Edaspidi sai vabadusest omavoli, geomeetrilisest aritmeetiline võrdsus ning ühtsest polariseeritud ühiskond. Eesmärk ei olnud enam teha rangelt seda, mis on õige, vaid järgida enamuse subjektiivset tahet. Selle tagajärjel muutus ka vastuvõetavaks ihaldada teise eraomandit, muutus legitiimseks vara ümber jagada. Ning just ümberjagamine ja aritmeetiline võrdsus ilmestavadki kõige paremini sotsiaaldemokraatiat tema üldises tähenduses.
Kõik need ilmingud võimendusid totalitaarsel 20. sajandil. Kuigi selle kohutava aja üleelanutel võib olla emotsionaalselt raske seda mõista, on tõsi, et kommunism ja natsionaalsotsialism, aga ka neist palju leebem Lääne „liberaaldemokraatia“ on ühe ja sama nähtuse, sotsiaaldemokraatia varjundid. Natsismi sotsialistlikke juuri ei olnud Friedrich Hayekil raske paljastada, eriti kui Hitler ise ütles veel 1941. aastal, et natsionaalsotsialism ja marksism on sisuliselt samad. Samuti pidas Hitler oma meetodeid marksistlikeks; tema lihtsalt rakendas ellu seda, mida „kirjutuslauainimesed“ olid mõelnud. Et natsid ja kommunistid eristusid vaid mundri poolest, rõhutas ka Lennart Meri.
Selle asjaolu teadvustamise vajalikkus ilmneb, kui vaatame praegust Euroopa poliitkaarti. Taas kord on kerge välja lugeda duelli parem- ja pahemideoloogiate vahel. Tegelikult sarnanevad tänapäeva äärmused teineteisele, nagu seda omal ajal tegid natsism ja kommunism. Nii parem- kui ka pahemäärmuslased on valdavalt kasinusmeetmete ja kokkuhoiu vastu. Mõlemad on populistlikud ja lubavad valijatele kasvu, mida ei ole mujalt võtta kui kunstlikult ehk makse tõstes, rahvusvahelisi kokkuleppeid eirates, võlgu elades või raha väärtust kahandades. Lühidalt – ümber jagades.
Breiviki-suguste kriminaalsed teod koondavad fookuse ühtedele äärmuslastele, n-ö parempoolsetele. Sarnase tähelepanuta jäetud vasakäärmuslus ei ole kaugeltki ainult intellektuaalne ajaviide, vaid võimule pürgiv jõud. Kreeka anarhistide kõrval koguvad Euroopas toetajaskonda marksistid-leninistid, maoistid, proletariaadi diktatuuri pooldajad ja isegi stalinistid. Murettekitavad on Slavoj Žižeki suguste soovitused võtta eeskujuks Baaderi-Meinhofi grupi vägivaldsed meetodid. „Flirtimine vasakfašismiga aitab selgitada, miks uuskommunismi peab tõsiselt võtma.“² Muide, ka Lenini vana sõber Max Eastman nimetas stalinismi superfašismiks. Teoreetilisel tasandil on sotsialism internatsionaalne, praktikas aga muutub natsionalistlikuks.³ Meenutagem kas või nõukogude venestamist. Kuid kui 2012. a alguses selgus, et Saksa siseluure jälgis kolmandikku Die Linkeparlamendisaadikutest, puhkes skandaal. Poliitiline surve pahemäärmusluse suhtes silm kinni pigistada on topeltmoraali rakendamine. Neile on vaja samasugust tähelepanu nagu neonatsidele.
Kui teadvustada äärmuslaste suures ulatuses ühist ideelist alust – ja lisaks asjaolu, et poliitilise võitluse tõttu on peavool sunnitud lähenema osale nende vaadetest –, omandab uue dimensiooni asjaolu, et iga kolmas hääl Prantsuse presidendi valimistel anti äärmuslastele. Kreeka parlamendivalimistel said nad kokku lausa 38% toetust. Nende ja paljude teiste Euroopa parteide eesmärk on muuseas ka Euroopa Liit hävitada. Kuid euroskeptikutel ei ole põhjust rõõmustada. Selle asemel soovivad äärmuslased kas sotsiaalnatsionalistlikke riike – tuues kaasa võimalikud vägivaldsed konfliktid riikide sees ja vahel – või kommunistlikku utoopiat.
Ühelt poolt on n-ö legitiimsed äärmuslikud parteid ja liikumised jõudnud peavoolule lähemale ja teisalt, selle tagajärjel, on peavool kohati olnud sunnitud lähenema äärmustele. Oluline on teadvustada ka seda, et peavoolu näilised vastandid eristuvad vähe. Merkel ja Obama või Sarkozy ja Hollande ei eristu ligilähedaltki nii palju nagu omal ajal Hayek ja Keynes. Paljud poliitikud, kes on saanud Euroopa maineka Karlspreis’i, on olnud majanduslikult lähemal Karl Marxile kui Karl Suurele. Tahes-tahtmata on tõdemus „nüüd oleme kõik keyneslased“ üsnagi täpne. Valik ei ole enam niivõrd klassikalise parem- ja vasakpoolsuse vahel kui vasem- või parempoolsemate sotsiaaldemokraatide vahel. Kasutades Hans-Hermann Hoppe terminit „sotsiaalnatsionalistlik“, saab selgemaks paljude – mitte küll kõigi – tänapäeva „parempoolsete“, nii äärmuslike kui peavoolu omade, tegelik sisu. Paratamatult meenub ütlus „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik“.
Sõltumata sellest, kes on olnud võimul, on Euroopa jõudnud olukorda, kus ca 5–10% maksustamise asemel moodustavad Prantsuse riigi kulud 56% SKTst. Piltlikult tähendab see seda, et 1. jaanuarist 23. juulini – üle poole aastast – töötab prantslane riigi ja alles siis enda heaks. Kas Hayeki „tee pärisorjusse“ on realiseerumas?⁴ Igatahes kinnitab liberaaldemokraatiate omamoodi totalitaarsust asjaolu, et iga inimese samm on reguleeritud. USAs on regulatsioon, kuidas küpsetada sibularõngaid hakitud sibulatest.⁵ Ja ärgem unustagem Euroopa Liidu plaanitud banaanikõveruse direktiivi.
USAs, kus on kombeks Euroopale sotsiaaldemokraatiat ette heita, ei maksa astmelise tulumaksu tõttu föderaalsel tasandil tulumaksu 46% ameeriklastest, kes seega ei panusta ka kaitsekulutustesse. Riigi osakaal on 20. sajandi jooksul pidevalt nii demokraatide kui ka vabariiklaste ajal kasvanud praeguse 36%-ni. Obamacare, kosmiline võlg ja ohjamata defitsiit võivad tähendada seda, et USA on jõudmas pöördumatusse punkti. Toomaks defitsiiti 2035. aastaks 5%-le, vajab USA keskmiselt 4% majanduskasvu aastas. Viimase kümne aasta keskmine kasv on olnud 1,7%.⁶ On äärmiselt ebatõenäoline, et sellisel kursil jätkates suudab USA vältida ümberjagamist. Ümberjagamise poliitikal on aga kogu maailmale palju ulatuslikumad tagajärjed kui USA julgeolekupoliitilise fookuse koondumisel Vaiksele ookeanile.
2009. a Maailma Majandusfoorumi kohtumine Davosis kinnitas, nagu ütles Kenneth Rogoff, et midagi on toimumas, kui üheaegselt nii maailma suurim majandus (USA) kui ka suurim tõusev majandus (Hiina) vaatavad Euroopa sotsiaalmudeli suunas. Omal moel oli Fukuyamal isegi õigus „ajaloo lõpuga“. Piisab, kui sõna „liberaaldemokraatia“ asendada sotsiaaldemokraatiaga, mis tegelikult kirjeldabki täpsemalt seda, mida Fukuyama viimasel ajal toetab. Iseasi, kas seda pidada paratamatuks või õigeks teeks.
Euroopas algas pärast võrdlemisi mõistlikku fiskaalstabiilsuslepingut „kasv vs. kasinus“ debatt, mis juba sõnade poolest vastandab üht hea ja teist halvana. Praegusel kujul arutatava Euroopa Liidu sügavama integratsiooni ja föderaliseerumise taga ei peitu midagi revolutsiooniliselt uut, vaid tüüpilise Euroopa riigi mudel ehk sotsiaaldemokraatlik riik. Kasvu toovat kvantitatiivne leevendus, inflatsioon, igasugused ühised võlakirjad, odavamad laenud või erinevad maksud.
Kvantitatiivsel leevendusel ehk otsesõnu raha juurde trükkimisel, inflatsioonil, ühistel võlakirjadel ja abipakettidel, olgu viimased riikidele või pankadele, on sisuliselt üks ja sama tulemus.⁷ Nad kõik on ühel või teisel kujul maksutõusud. Nad kahandavad olemasolevat vara, ilmselgelt aga enam neil, kellel on rohkem. Ja see ei käi ainult rikaste kohta, vaid peamiselt nende kohta, kes ei ole võlgu elanud, olgu nad rikkad või vaesed, eestlased või sakslased. Puhtas kapitalismis kannataks vigu teinud pankurid, õhumüüjad ja end lõhki laenanud isikud. Praegu jagatakse kahjum kõigi inimeste vahel ära. Varasemalt on see enamjaolt ühe riigi piires toimunud; aina rohkem soovitakse kogu liit hõlmata. Ning surve on tugev, et sellest saaks reegel, mitte erand.
Peamine mure eurotsoonis näib aga olevat, kuidas (kunstlikult) saada soodsamaid tingimusi uute laenude võtmiseks. Olukorra kafkalikkust on hästi kirjeldanud Nigel Farage. Itaalia peab panustama viiendiku Hispaania abipaketist. Selleks laenab ta turgudelt ca 7% intressiga. Aga kokkulepitud summa laenab Hispaania pankadele edasi vaid 3% intressiga. Selliste poliitikate tagajärjel muutub ebarealistlikumaks, et keegi – tulevased põlved – suudab neid võlgasid tagasi maksta, mis omakorda viib kasvava nõudluseni võlg ja kahjum veelgi ulatuslikumalt ümber jagada. Mis ümberjagamise ja aritmeetilise võrdsuse valemist puudub, on majanduskasv. Nagu Margaret Thatcher on öelnud, on sotsialismi probleem see, et lõpuks saab teiste inimeste raha otsa.
Pakutud „lahendusi“ on ühel või teisel moel varem proovitud. Nad on kas läbi kukkunud või viinud praeguse kriisini. Keynesi majandusteooria ei töötanud 1930. aastatel USAs, ei töötanud Jaapanis üheksakümnendatel, ei töötanud 2008. aastal Bushi ega nüüd Obama heaks.⁸ Samuti on ekslik argumenteerida, et Rootsi kui sotsiaaldemokraatia musternäidise majandus kasvab. Kasvabki. Kuid see pole kogu tõde. Hoolimata kohati äärmuslikust võrdsuse retoorikast – sooneutraalsus ja sookvoodid –, on OECD riikidest viimase 15 aasta jooksul just Rootsis varanduslik kihistumine kõige järsemalt kasvanud. Vabaturumajandus suurendab küll ebavõrdsust, kuid samas kasvatab kogu majandust ja kõigi heaolu.
„Kasv vs. kasinus“ debati tegelik sisu on sotsiaaldemokraatlik vs. kestlik majandus- ja rahanduspoliitika. Kärped ja kasv ei ole vastuolus, nagu tõestab Eesti kogemus. Majandus kukkus järsult enne kasinusmeetmeid ja hakkas kasvama just siis, kui valitsus riigi kulusid radikaalselt kärpis. Kasvu pidurdudes või puududes jääb kestlik majandus jalule. Kui kõik on aga ringluses ning reaalne tagatis puudub, ei piisa sellest, et 2012. aastal elame justkui kordades paremini kui sada aastat tagasi. See ühtlasi näitab, kui illusoorne on olnud suur osa tänapäeva heaolust ja senisest kasvust.
Vananevas ja madala viljakusega Euroopas ei ole paigal seisev või kahanev majandus jätkusuutlik. Kahjuks on levinud lihtsama vastupanu tee: immigratsioon. Iseenesest on sisserändega probleemide lahendamine samuti sotsiaaldemokraatlik meede. Eesmärk on importida teised meie eest töötama. Siiski ei pea uskuma juttu, et väike rahvaarv on takistus või probleem. Eesti ja Soome olid enne Teist maailmasõda enam-vähem võrdsel majanduslikul järjel (SKT per capita). Võime seda olla tänagi, immigratsioonita. Sama kehtib Euroopa Liidu kohta. Kui tahame, saame hakkama 70 miljoni Gastarbeiter’ita. Seda tasub silmas pidada ka sel põhjusel, et vastuseis multikulti vastu, nagu kinnitab Chatham House’i 2011. aasta uurimus, toidab paremäärmuslust rohkem kui majanduslikud probleemid. Seega võib sisserändega probleemide lahendamine reaalselt hoopis õli tullevalamist tähendada.
Küsimus on lõpuks eetikas. On stereotüüpne pidada sotsiaaldemokraatiat – ümberjagamist – õiglaseks ning kapitalismi – meritokraatiat – küüniliseks. Asja saab ja tasub ka teise pilguga vaadata. Alternatiivselt võib väita, et maailmas domineerinud sotsiaaldemokraatlik kord on oma eri varjundites paari sajandiga ühiskonda eelkõige moraalselt laastanud ning ähvardab viia majandusliku krahhini. Seetõttu tasub kaaluda uut väidet: „Vabaturumajandus ei ole ainult majanduslik alternatiiv, vaid moraalne imperatiiv.“⁹
Vaatame näiteks heaoluriigi mudelit. Võib öelda, et selle filosoofia on lasta ühiskonnal (loe: teistel) nõrgemaid aidata. Vastutus on seega delegeeritud abstraktsele „riigile“. Aga statistika näitab, et sõltumata varanduslikust seisust annetavad vabaturumajanduse pooldajad rohkem kui sotsiaaldemokraadid.¹⁰ Seega on täiesti vale mustvalgelt kujutada õhukese riigi pooldajaid verejanuliste egoistide ja sotsiaaldemokraate hoolivate humanistidena. Küsimus ei ole selles, kas nõrgemad vajavad toetust, ega selles, kas turvavõrku on vaja. Küsimus on, kas toetus on võetud või antud. Näiteks on kaheldav, kas rikkamate mittekestliku eluviisi ülalhoidmist vaesemate poolt saab nimetada solidaarsuseks.
Heaolumudel võib olla ebamoraalne, kui ta tekitab pikaajalist sõltuvust ja õpitud abitust. Samuti saab öelda, et sotsiaal- ja välisabi on ainult plaaster, vabaturumajandus aga ravim.¹¹ Tulutud ja lausa kahjulikud on kontekstivälised ja isoleeritud võrdlused, et Euroopa lehma subsideeritakse iga päev kahe USA dollariga, kuid rohkem kui 700 miljoni indialase päevane sissetulek on sellest väiksem.¹² Ümberjagamine ja aritmeetiline võrdsus ei ole ilmtingimata õilsad eesmärgid, vaid võimalik märk ahastusest, viimasest abinõust, alanud või peatselt saabuvast allakäigust. Meenub lugu brittidest, kes on leiutanud suure hulga sportmänge, kuid võtnud tavaks öelda pärast seda, kui teised neil aladel neist paremaks on muutunud: „Osavõtt on võidust tähtsam.“ See on paljuski kaotaja eneselohutus.
Ühiskondlikust arutelust jääb domineerima mulje, et riik on liiga õhuke ja puudustes on süüdi kapitalistid (loe: kapinatsid). Samas jäävad varju sotsiaaldemokraatliku mudeli ebamoraalsed küljed. Jääb varju, kui paks ja kulukas riik juba on. Sotsiaaldemokraatlik süsteem kaitseb ennast ka sellega, et pretendeerib olema ainus moraalne kord. Ajalugu aga näitab, et me ei pea nõustuma sellega, justkui oleks olemas eksklusiivselt „(sotsiaal)demokraatlikud väärtused“, nende seas ümberjagamine ja aritmeetiline võrdsus.
Ühtlasi ei saa tingimusteta teise, libertaarluse äärmusse või anarhokapitalismi minna. Jah,  vabaturumajandus on eetikat soosiv, kuid mitte automaatselt moraalne. Võti on selles, et kui subjektiivne tahe troonib mõistuse ja objektiivse reaalsuse üle, siis on oht, et vabaturumajandusest areneb sotsialism. Näeme seda tendentsi kas või selliste liberaalide puhul, kes iga põlvkonna järel pärimismaksuga aritmeetilist võrdsust taastavad. Kui valemis on suhteline tahe, hakkab vabadus kahanema ning kasvab seadusetus, võimaldades ühel või mitmel teiste üle domineerida sellega, mis ei ole ratsionaalne ega õiglane.
Lõpetuseks: kuidas edasi? Kui kreeka keeles tähendab kriis pöördepunkti, võimalikku paranemist, peab nõustuma Hoppega, et on ekslik eeldada, et kriisile või majanduslikule krahhile järgneb ilmtingimata tõus.¹³ Lääne ja eelkõige Euroopa väljavaated võtab kohati hästi kokku Joseph de Maistre’i öeldu: „Rohelus viib küpsuseni; mädanemine ei vii millenigi.“¹⁴ Kas ainuke võimalus on vasturevolutsioon? Kindlasti mitte. See, nagu üleskutse järgida Baaderi-Meinhofi grupi vägivalda, on äärmuslaste pärusmaa. Vajame debatti, mis hõlmab klassikalised väärtused. Prantsuse revolutsiooniga alguse saanud sotsiaaldemokraatlikule pöördele saab lõpu teha mitte vasturevolutsioon, vaid revolutsiooni vastand, nagu ütles de Maistre.^15
______
1 Õpetussõnad 11: 24 (tõlgitud Vulgatajärgi).
² http://www.worldaffairsjournal.org/article/new-communism-resurrecting-utopian-delusion
³ F. A. Hayek,The Road to Serfodom,Routledge, 2001, 28; 145.
⁴ Vrd A. C. Brooks, Road to Freedom: How to Win the Fight for Free Enterprise, Basic Books, 2012, 5.
⁵ H.-H. Hoppe, Democracy: The God That Failed, Transaction Publishers, 2001, 62.
⁶ Brooks, 103; 142-143.
⁷ Riiklike elektri, vee ja gaasi firmade pidevad hinnatõusud eristuvad vaid selle poolest, et neis puudub astmeline dimensioon.
⁸http://danieljmitchell.wordpress.com/2012/06/07/estonia-and-austerity-another-exploding-cigar-for-paul-krugman/
⁹ Brooks, 64.
¹⁰ Brooks, 82–85.
¹¹ Brooks, 15-16, 30; 80; 117.
¹² Vt P. Khanna, How to Run the World: Charting a Course to the Next Renaissance, Random House, 2011, 142.
¹³ Hoppe, 102.
¹⁴ J. de Maistre, Considerations on France, Cambridge, 1994, 40.
¹⁵ Maistre, 105.

Allikas: http://www.diplomaatia.ee/artikkel/debatt-sotsiaaldemokraatlik-kriis/