RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 7. oktoober 2013

Kõige militariseeritum riik...

Väike etteütlemine- tegu ei ole ei USA, ei Venemaa, ei Iisreaeli ega, andku Kim Chong Il mulle andeks, ka mitte Põhja-Koreaga. Vastus üllatab teid, kuid see üllatus on petlik.
Kujutage endale ette riiki protsentuaalselt kõige suurema armees asuva elanikonnaga . Riiki, kus kõik mehed 20-50 eluaastani on sõjaväelased, kes magavad sõna otseses mõttes automaat voodi all. Riiki, mis peale viiekümnendat eluaastat lihtsalt kingib sulle toru ning on rõõmus nähes sind kuni haudaminekuni õppekogunemistel ja polügoonil. Riiki, mis võimaldab sul osta kasvõi püstolit (aga parem siiski vintpüssi) soliidse allahindlusega. Riiki, mis on suuteline muutuma 22 tuhandelisest kahe kuni nelja tunni jooksul 650 tuhandeliseks, kahe ööpäeva jooksul aga 1,7 miljoniliseks armeeks, sealjuures suurepäraselt väljaõppinud, organiseeritud ja väga hästi relvastatud armeeks. Võrdluseks- USA armee on 1,3 miljonit pluss veel sama suur reserv, Hiina armee aga 2,4 miljonit pluss 1 miljon reservi.
Pilt
Ja lisaks arvestage, et peaaegu kogu see metsikult hambuni relvastatud riik Genfist Davoseni ja Zürichist Luganoni koosneb taevakõrgustest mägedest, millesse on kaevatud tunnelid, tuumavarjendid, relvalaod ning graniiti lõigatud suurtükiväe ja raketiseadmete tulepunktid.
Šveitsi armee pole ainus riik maailmas, mis omab kaadrimiilitsa süsteemi. Sama põhimõtte kohaselt on üles ehitatud näiteks ka Bundeswehr, oma sisu poolest nõukogude “kadreeritud “ diviiside tohutu analoog. S.t. süsteem- “veidi sõdureid+palju kaadriohvitsere ja allohvitsere+tsiviilis asuvad reservistid+õppekogunemised= hargnemine millal iganes. Erinevalt sellest on Šveitsis viidud idee “armee ja rahvas on ühtsed” absoluudini.

Välja näeb see niimoodi.

Pilt
Kaadrisõjaväelasi on riigis kõigest 9000, põhiliselt lennuväes. Teenistuses ja treeningkogunemistel asub üheaegselt 10-15 tuhat inimest. Sõdureid kutsutakse teenistusse 90-ks päevaks nn nekrutikooli( Rekrutenschule - Ecole de recrue). Peale selle lõpetamist annab riik võitlejale isikliku relva kahe täismagasiniga (vintpüss ja/või püstol), “ministrikonservi”, kolm vormikomplekti igaks aastaajaks, varustuse ning soomusvesti koos kiivriga. Kõige sellega läheb sõdur koju. Ja hoiab seda kuidas tahab- keegi seda kontrollima ei tule.
Kuni 32 eluaastani kuulub sõdur “auzsugi”-eliidi hulka, kuni 42 eluaastani “landwehr”i ehk reservi hulka ja kuni 50 eluaastani “landsturmi” koosseisu. Rea”auszug” läbib kümne aasta jooksul oma väeosas kaheksa kolmenädalast õppekogunemist, “landwehr” kolm kahenädalast ja “landsturm” ühe kahenädalase. Kui täitub 51 eluaastat, arvatakse sind ametlikult armeest reservi, korjatakse su käest vint, püstol ja “konserv” ning kingitakse selle asemel pumppüss koos mobilisatsioonitõendiga suure sõja ja totaalmobilisatsiooni puhuks.
Pilt
Šveitsi armee iseärasus on ohvitseride-reservistide tugevdatud ettevalmistus. Ohvitseriks saada soovijad läbivad täiendavad kogunemised, iga aste kokkuvõttes ligikaudu 100 päeva. Seda kasutavad muideks tööandjate suurimaks rahulolematuseks (eriti Panga-assotsiatsiooni) kõik ülemad, alates suurtest ninadest ja lõpetades väikeste osakonnaülematega. Öeldakse, et nad lihtsalt hiilivad seaduslikult ja täispalga säilitamisega naise ja töö eest piknikule, paugutamisega poistelaagrisse. See pole küll tegelikuses päris nii, kogunemistel toimub pingeline teenistus. Põhjus on pigem selles, et õigetele kursustele sattununa võib lebada kuulipilduja taga ja ühtlasi suhelda vajalike inimestega, kõrgemalseisvate, võrdsete ja tulevaste kolleegidega, kasulike poliitikute-deputaatidega ja ka lihtsalt naabrimehega. Sest mitte keegi ei saa teenistusest kõrvale hoida, üleüldse mitte keegi, ei meesterahvast tudeng(tullakse otse auditooriumist) ega isegi president, kui ta on isainime…
Pilt
Aga teate, milline on 7,5 miljonilise elanikkonnaga riigi sõjaline eelarve? Peaaegu viis miljardit dollarit. Pea 20% Mis on relvastuses? Paljutki. Üle 800 tanki ja soomusmasina(420 Leopard-2, 150 M-109). Riigis pikkusega 300 kilomeetrit on ligi 14 eskadrilli enam kui 350 lahingulennuki ja 100 õppelennuki ning 100 helikopteriga. Masinaparki uuendatakse pidevalt, sellist olukorda nagu näiteks USA õhujõududes, kus piloot on pahatihti oma lennukist noorem, ei peeta siin võimalikuks.
Mittelikviidsed ja hoolikalt remonditud relvad müüb riik märkimisväärse allahindlusega oma kodanikele, kusjuures eriti pakutakse neid naisterahvastele, registreerimine on lihtsaim ning kohustuslik vaid uuele relvale poest ostmisel. Käest ostes pole registreerimine nõutav. Kõige pealiskaudsematel hinnangutel on armeerelvi, poolautomaatseid karabiine ja jahirelvi elanikkonna käes üle poolteise miljoni. Pluss veel ligikaudu kaks miljonit püstolit. Neljas koht maailmas torude arvult hinge kohta ja teine elanikkonna torudega varustatuse protsendi osas
Riigis on kümneid laskeklubisid, lasketiirusid on pea sama palju kui kohvikuid.
Kuidas on sõduriteenistus? Paistab, et kerge- kaks linnaloaga puhkepäeva nädalas, peldikuid ei ehita, kartulit koorima ei panda, nõusid ei pese, aeda ei värvi- kõike teevad erafirmad. Nüüd istuge maha- isegi karauulis nad ei käi. Perimeetrit valvavad samuti turvafirmad. Lihtsalt mingi pidu, aga mitte teenistus. Kuurort!!
Pilt
Aga mis siis ikka, võtame meetünni pisut tökatit tilgutada. Alustame sellestsamast kuurortist. Äratus on kell 5.00 ja edasi toimub kõik joostes. Pausidega söömiseks ja loomulike tarvete rahuldamiseks. Padusõda. Füüsiline ettevalmistus, laskeasjandus, käsivõitlus, tehnika, juhtimine, alpinism ja uuele ringile. Ja nii öörahuni. Aga öörahu on kell 24. Ning kell viis on äratus. Räägitakse, et sellise pingega teenistust pole mitte paljudes riikides. Sõdureid kihutatakse tagant niimoodi, et nad muutuvad Terminaatoriks ja Ramboks ühes pakendis.
Pilt
Edasi. Entusiasm, terve ptriotism jne, kuid kodumaa karvased käpad on samuti nähtavad. Kutse peale mitteilmumisel (sess, pulm, jooming, puhkus jne) ähvardab trahv ja vangla sellise paragrahvi järgi, et tavašveitslane võib oma edaspidisele karjäärile rasvase risti peale tõmmata. Teda ei võta enam mitte keegi ja mitte kuhugi tööle. Valge pilet? Oled sa pime, haige või emmigrant? Säh sulle siis 3%-line maks armee vajaduste rahuldamiseks. Patsifistist alternatiivteenistuja? Saad needsamad kutsed, aga hakkad munitsipaalsõnnikut korjama, ja seda poolteist korda sagedamini kui tavasõdurid kogunemistel käivad. Töötad piiri taga ja unustasid/ei jõudnud kogunemisele? Vaata eespoolt- vangla nutab su järele.
Edasi. Vaikne rahulik maa? Müüt! Teine koht maailmas (mittesõdivas) surmade kohalt tulirelva läbi elaniku kohta. Muideks, õigluse huvides- see on torude ülikontsentratsiooni tulemus. Kui ülejäänud Euroopas saab logard, varganägu või enesetapja rehaga piki mune, panniga otsaette või silmuse kaele, siis Šveitsis teevad sama töö ära SIG, Sfinks või Clock.
Üks päev Šveitsi armees.
Oktoobri esimesed päevad. Õhus, mis on täidetud Alpide eelmäestiku aroomiga, hõljuvad ämblikuvõrgud ja ripub kauge lehmakellade helin. Kogu selle rahumeelsuse ja suursugususe keskel kostuvad aeg-ajalt kõuekärgatused. Elmi küla lähedal asuval tankodroomil toimuvad sügisõppused.
Pöörame maanteelt külavaheteele ning jõuame juba paarisaja meetri pärast täisnurkse ehitise juurde, mille sees plats ja millel kaks väljapääsu. 14 tankipataljoni pääsla juures ootavad meid kolm ohvitseri- ober-leitnant Georg Klinger, kapten Michel Izenring ning leitnant-tõlk Aleksei Gromov. Meie päev Šveitsi armees algas täpselt vastavalt päevaplaanile. Koos kohustusliku tassi hommikukohvi ja sinna juurde kuuluvate krõbuskitega staabihoones.
Pilt

Polügoon mägedes

Šveitsi konföderatsioon on küllaltki väike riik ning tankodroome on seal kõigest kaks. Üks neist asub Elmi küla lähedal Wilhenalpi mägiorus. Eksisteerib juba ligi 40 aastat, kuid on moderniseeritud tänapäeva elektroonika viimase sõna järgi ning peetakse suurimaks Euroopas. Väheldast orgu piiravad lumised kaljumassiivid ületavad ohutustehnikaga ette nähtud 500 m kõrgust ning on suurepäraseks looduslikuks tõkkeks tulistamisel lahingumürskudega. Näha on ka määratu angaar koos mehaanikatöökojaga kahekümnele raskele moderniseeritud saksa Leopard-2 tüüpi tankile ning kergetele rootsi SP 2000 tüüpi masinatele. Pjedestaalile on aga tardunud inglise “Centurion”
Töökodasid teenindavad tsiviilisikud hariliku töölepinguga. Ühest küljest liitub angaariga laskemoonalao telliskivihoone, teisest küljest avatud lasketiir jalaväe sõduritele, keda siin nimetatakse kõlavalt grenaderideks. Kogu ehitis paikneb kompaktselt polügooni alguses, veidi eemal komandopunkti tornist, mis on täis topitud kõige kaasaegsemat tehnikat õppuste käigu jälgimiseks. Soomusmasinad paiknevad enam kui kilomeetri kaugusel, kuid on varustatud kiipidega, sestap on võimalik iga nende manöövrit elektronkaardil jälgida, videojälgimissüsteem aga tekitab efekti viibimisest seal,kus toimub “lahingutegevus”. Tornis asub pidevalt kuus korrapidajaohvitseri, aga kui saabuvad ka veel allüksuste komandörid, ulatub vaatlejate arv kaheteistkümneni. Kõrval kõrgub mast soojuskaameraga, mis fikseerib iga liikumise mägiradadel, et vältida ükskõik mille elava sattumist tuletsooni.
Pilt
Päevas lastakse polügoonil ligi 20 lasku. Et see arv pääseks mõjule, lisame, et üks tankisuurtüki lask maksab enam kui 700 dollarit. Lastakse põhiliselt 120 mm lahingumürskudega. Kuid viimastel aastatel asetatakse armees toimuva kokkuhoiukampaania raames tankisuurtükkide torusse väiksema kaliibriga ersatstorud, mis loomulikult mõnevõrra vähendab kulutusi väljaõppele.
Neli nädalat kestvateks sügisõppusteks saavad tankibrigaadid (neid on kaks) 49 000 liitrit diiselkütet. Üleüldse on Šveitsi sõjaväe käsutuses 687 tanki ja 483 ühikut muud soomustehnikat. Ja nii murtaksegi pead nii Peastaabis kui ka Bernis, kuidas jagada saadud kütust allüksuste vahel niimoodi, et minimaalsete kulutustega, kuid asjalikult õppusi läbi viia.
Oodanud ära oma järjekorra, roomab positsioonile järgmine paar kergeid soomusmasinaid, mille raudses sisemuses on kümme dessantlast. Istuvad tihedalt üksteise vastu surutuina madalatel raudpinkidel, hoides põlvede vahel automaati SIG 550. Maskeerimisriietuses sõdurid on samuti kiibistatud, sestap on isegi nende mägijõekese ületamise harjutust polügooni kaugemas nurgas võimalus komandupunktist ilma mingi pingutuseta jälgida.
Kustus soojuskaamra punane keelav signaal, paugatasid ülemised luugid, kõlas esimene lask ja mööda polügooni sööstsid edasi tankid, tõstes õhku tolmupilvi. Kõik komandopunktis viibijad pistsid otsekui käskluse peale kaitsed kõrvadesse, nagu määrustik ette näeb. Šveitsi armees, nagu ka riigis tervikuna, kui juba on seadusega määratud, siis kõik seda seadust kõrvalekaldumatult ka täidavad. See on neil juba iseloomus.
Pilt
Relv igas peres.

Šveitsi armees teenib vaid kolm ja pooltuhat kaadrisõjaväelast- Kindralstaabi ohvitserid, allohvitserid ja eriteenistuse ja sõjaväepolitsei sõdurid. Ülejäänud 120 000 nn. aktiivset miilitsasõdurit ning ohvitseri, samuti ligi 230 000 reservisti loovad relvajõudude peamise “musklijõu”
See unikaalne Šveitsi miilitsasüsteem pärineb sügavast keskajast ning seletub riigi arengu ajalooliste omapäradega, pidevalt lahvatavate kantonitevaheliste sõdade ning vajadusega pidada sõda välisvaenlasega. Esimene kantonite sõjaline leping ühinenud Šveitsis kirjutati alla 1798 aastal ning arvatakse et nimelt siis tekkiski nüüdne Šveitsi armee. Leping nägi ette selle omamoodi liitriigi meessoost elanikkonna üleüldist sõjaväekohustust. Tõsi küll, oli ka võimalus end sõjaväeteenistusest vabaks osta- kantoni kassasse maksid rikkad kodanikud vabatahtlikult kindlaksmääratud viisaka summa. Muideks, sellised tehingud on kirja pandud ka kaasaegses armee määrustikus. .

Teise Maailmasõja aegu, olles ümbritsetud igast küljest fašismimeelsete režiimidega ning omades ühist piiri hitlerliku Saksamaaga, otsustas Šveits sõjeväekohuslastele relvastuse välja jagada. Kogu riik oli otsekui tegevväkke kutsutud, jätkates samal ajal tööd tehastes, kontorites või taludes. Tõeliselt olid teenistuses vaid piiriäärsetes rajoonides ja mägedes paiknevad mobiilsed lahingusalgad. Just toona töötas parlamendi poolt valitud armee ülemjuhataja kindral Henri Guisan välja hiljem realiseeritud plaani armeeladude, aga samuti õhukaitseobjektide paigutamiseks Sankt-Moritzi, Gotthardi ja Glaruse mäemassiivide sügavustesse.
Pilt
Aga relvi hoitaksegi sõja ajast peale peredes- riide ja seinakappides, univormi ja seljakoti kõrval. Armees, nagu ka politseis võivad teenida üksnes Šveitsi kodanikud.

Sõjaväekohuslased šveitslased on sõltuvalt väeliigist kohustatud tegelema kaitseasjandusega 180-270 tunnini aastas. Nendel nädalatel, mis pühendatakse sõjalisele ettevalmistusele, säilitatakse kodumaa kaitsjatele 80 % palgast ja loomulikult ka töökoht. Sõdur saab armeest soldi (töötasu) kuni kuus dollarit päevas, ohvitser kaheksa ja pool.
Siinkohal tuleb märkida, et kõrvuti mäesuusatamisega peetakse ka laskmist Šveitsi rahvusspordiks. Ja kuidas siis teisiti- 270 000 reservisti ja 120 000 aktiivset sõjaväemiilitsat peavad teenistuskogunemiste ajal esitama sõduriraamatu märkmetega laskmistest osavõtu- ning tulemuste kohta. Laskmine on püha asi, see on traditsioonid, mis konservatiivses Šveitsis ei muutu ka aastasadade jooksul. Väikese kogukonna administratsioon võib mitte leida vajalikku summat tee remondiks, kuid viib Wilhem Telli järeltulijate seas uue tiiru ehitamiseks ja vana moderniseerimiseks läbi eduka hääletuse. Ja selliseid laskeplatse ja suletud tiire on üle terve Euroopa rahumeelseima riigi laiali mitmeid tuhandeid. Rahvuslikud ja regionaalsed võistlused püstolilaskmises või automaadist tulistamises toovad alati kokku suuri rahvahulki.
Pilt

Pole venelase jaoks…
Kell 12 laskusid sõdurid ja ohvitserid rühmade kaupa Elmi lasketiiru puuhoone juurde, kuhu õppuste ajaks oli organiseeritud midagi söökla taolist. Välikatelt pudruga ei hakanud kuskilt silma. Sõdurid said piraka tüki Gordon blued (kanarind singi ja juustuga) makaronide ning juurviljaga. Ohvitserid ja allohvitserid sõid sedasama, kuid alles pärast alluvaid ja samade laudade taga. Viisteist minutit puhkust päikesepaistelisel kaljunõlval ja juba tõstavadki valjuhäälsed käsklused eri vanuses habemetüügastes sõdureid sigarette kustutama ja edasi tegutsema…
Rivisammuga Šveitsi sõjaväelased ei liigu, preislikust drillist loobus armee juba 19 sajandi lõpul. Kohustuslik koolitus läbitakse nekrutokoolides poole aasta jooksul, kolmenädalastel kursustel sõdurid ei jõua, aga võib-olla ei soovi ümber häälestuda sõjaväe lainele. Mis muideks nende kohustuste hulka ei kuulugi. Sellest räägib isegi päevaplaan- äratus kell kuus, isiklik hügieen, hommikusöök, õppused polügoonil, lõuna, laskmine, õhtusöök, isiklik aeg. Üldine öörahu kell 24.00. Kasarmut, milles me viibisime, peetakse väikeseks ning see mahutab 130 inimest. Kasarm on jaotatud sõdurite (kuni 20 inimest), allohvitseride ja ohvitseride (kuni kuus inimest) tubadeks, mis praktiliselt ei erine üksteisest. Nii siin kui seal on rauast kahekorruselised voodid õhukeste madratsite ning magamiskottidega. Voodi otstele kinnituvad suured sõduriseljakotid isiklike asjadega. Jalanõude riiulid kulgevad piki kasarmu koridori seinu, tualetid ja dušširuumid hiilgavad puhtusest.
Pilt
Dedovštšinast pole šveitslaste kasarmutes kuuldudki. Ja ka aega veedavad noored mehed seal suht vähe. Siin ju ei minda armeesse, vaid tullakse mõneks nädalaks ja sõidetakse peagi taas kodudesse laiali. Kusjuures kohustuslike õppuste ajal veedetakse laupäev ja pühapäev kodus.
Kogu selle silmapaistva demokraatliku korra juures pole distsipliiniga miilitsaväeosades erilisi probleeme. Sest vähimate üksikasjadeni on välja töötatud rahatrahvide süsteem (aga need mitmeid kordi kõrgemad kui tsiviilis) ükskõik milliste määruste ja armee-elu reeglite rikkumise eest. Kontrollfunktsiooni täidavad kaadriohvitserid. Otsuse trahvi suuruse kohta võtab vastu allüksuse komandör. Üksikud kriminaalkuriteod lähevad läbivaatamiseks sõjaväeprokuratuuri.
Kõike seda me arutasime meid saatvate ohvitseridega. Trammis, värskelt raseeritud Georg Klingler muutub kahe nädala pärast tsiviilellu tagasi pöördudes jälle advokaadiks. Seniks aga vastab ta korralikult ajakirjanike küsimustele. Ober-leitnant suhtub iga-aastasesse kolmenädalasse teenistusse täiesti lojaalselt, sest see mitte ainult ei häiri tema karjääri, vaid annab massililselt elulisi muljeid, mida ta saab rakendada oma igapäevases juriidilises praktikas.
Kapten Michael Izenring aga suunati juba ammu, peale nekrutikooli lõppu miilitsaohvitseride kooli, kus arvestati tema peamist tsiviileriala- programmeerimist. Möödusid aastad, noor ohvitser tegi miilitsaarmees mõningast karjääri, kuid kutseliseks sõjaväelaseks saada ei soovinud kunagi. Micheli enda tunnistuse kohaselt ei ristunud kodumaa teenimine pea kunagi tema tsiviileluga. Aastas kord tuleb kutse, kapist otsitakse välja munder, seljakott ja relv- ja korterist ei välju enam mitte Michael Izenring, programmist, armastav abikaasa ja oma laste isa, vaid hauptman Izenring.
Pilt
Aleksei Gromov saabus seitsmeaastasena koos perega Šveitsi. Tema venelastest vanemad, teadlased-füüsikud, töötavad lepingu alusel Zürichi Tehnikainstituudis. Enda ja oma koha leidmine võõras riigis kulgeb tihti raskelt. Saanud 18 aastaselt Šveitsi passi ning koos sellega ka kutse kogunemispunkti, otsustas nooruk end sõjaväes proovile panna, kuigi oli alustanud ülikooli juures tööd arvutitega. Vene keele oskus tegi temast allohvitseride kooli juhtkonna silmis vaata et polügloti. Loetakse ju vene keelt siinkandis väga haruldaseks ja raskeks keeleks. Nii suunatigi Aleksei ohvitseride kooli ja nüüd teenib ta sidevägede leitnandi auastmes tõlgina.
Kuid noor inimene ei varja pettumust. “Kogunemistele tulnuna ei tegele sõdurid ja ohvitserid füüsilise ettevalmistusega, kuigi selleks on loodud kõik tingimused. Nad lihtsalt on ära ettenähtud aja. Minule see ei sobi. Mina kujutasin endale armeed teisiti ette. Ilmselt lihtsalt vene moodi. Minu šveitslastest seltsimeeste arust on kõik täiesti korras.”


Автор Ирина БЕЕРЛИ, vpk-news.ru


http://topwar.ru/579-samaya-militarizov ... trana.html

Allikas: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=23187
_____________
Geopoliitilist asukohta arvesse võttes, tuleks Eestil eeskuju võtta Šveitsist. Samuti oleks meil palju sealt õppida demokraatliku riigi ülesehitamisel: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/12/sveitsi-poliitiline-susteem.html
M.I.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP